Projekt - Algus I

Kõik kooooos kesselaulabköögis....

Uus hommik uus shõu

No seesugune oli siis päikesetõus kolmnekümne esimesandamamal jaanuarikuupäeval kahetuhande üheteistkümnedamamal aastal. Aeg läheb, alles oli ilutulestik ja mürts ja kärts ning üldine pimedus, nüüd juba piilub valgus enne üheksat tuppa sisse.

Massin

Kuna massina vastu ei saa, siis pritsin veel pildimaterjali siia, sest laupäeval sai valmis üks nädalapikkune ponnistus hipstamaticu imelise maailma kaasabiga.

No oli siin üks üsna hiljutine reede, kus sai proovitud esmakordselt üritust pildistada. Kuna ma niisama ei viitisind, siis tegin endale eesmärgiks saada uut ja head hipsta stiili kama, kuna eelmine jaht osutus väga lahedaks ettevõtmiseks. Noja vahepeal nagu tellitult jõudis tädi Jenny uue komplekti makrosid ka valmis küpsetada, mille kohe õhinaga kasutusse krahmasin.

Muidugi tahaks viis visata ka härra Silver S.-ile kelle jõudsal kaasabil on nüüd mul täitsa uus ja ultrakiire kõvaketas kasutada, mis jooksutab siis fotopoodi läbi Akende proge, sedakorda alapealkirjaga Seitse. Milline minek.

Kogu portfell on esialgu üleval ka avaliku näotuubi lingina, kuid mingist hetkest ka siis mu uues veebiportfoolios.

http://www.facebook.com/album.php?aid=23294&id=100001712450321&l=dc5382420e

Normaalne

Topelt ei kärise

Niisii. Ei mäletagi kohe millal viimati nii päikeseküllane talvepäev on olnud. Mis eriti rõõmu valmsitab on muidugi loojangu ajaks õigesse kohta kogunenud pilvkate, mis suutis taaskord tundeküllast valgusshõud pakkuda. Pagana hea on ikka neljasajast teled kasutada. Sukeldumine pilvemaailma pole kunagi olnud nii lihtne ja rikkalikku tulemit pakkuv.

Aga ega siis sellist pühapäeva saa ära raisata. Tuleb võtta oma fotokola kaenlasse, suunduda pooltühja akuga auto juurde, panna plaadimängijasse Epliku Randalu kooskõla üllitis ja võtta suund linna lähiümbrusesse pildimaagiat otsima. Loomulikult koos modelliga ;) aga kõigest sellest peatselt, hetkel jätan teile vaatamiseks selle nö. teaseri, et säiliks põnevus ja te saaksite omakeskis esitada küsimusi stiilis "kesselaulabköögis"

Ja enne ilma peebu ilmateadet veel mõned teadaanded ka.
Riputasin hiljuti üles kaks ajapildistusvidjot vimeo nimelisse keskkonda, mis pajatavad minu tegemistest ja olemistest soojas ja suvises Kreekas. Lingid on järgmised
http://www.vimeo.com/18812534
http://www.vimeo.com/19142727

mõlema vidjo vaatamiseks kasutage parooli: hisa2010
ja ärge unustage kõlareid sisse lülitamast, sest muidu jääb pool mõnust olemata.

Ning kui sellest veel ei piisa siis luban piiluda ka sellist lehte nagu
http://urmasmand.viewbook.com

Seal siis valikuliselt üleval enda arvates oma pisikese pildikarjääri parimat kama. Leht on aus ja mõeldud terve ekraani ulatuses piltide vaatamiseks, niiet julgelt pressige "fullscreen" ja "play" nuppu kui need üles leiate või siis sõeluge nooltega piltide vahel. Peatselt on lehele oodata ka uut materjaali. Loodetavasti muutub see rutiiniks.

Kulgemine

Paar rida ka. Pole ammu pikemat kirjatükki siia lisanudki. Meenus, et selle aja peale (kuu, pooleteise elamise peale) näiteks Parosel hakkas juba kõik koduseks muutuma. Mõnus rutiin tekkis, kus kõik mis alguses oli uus ja võõras sai osaks päevasest normist. Teed muutusid tuttavaks, niiet võisid kasvõi silmad kinni neid läbides õigesse kohta jõuda. Vahel see nii tunduski, kuna autopiloodi tunne tekkis kui hommiku majast väljudes leidsid järgmisena end juba pagariärist päevast võileiba nõutamas ja hetk hiljem prantsatasid labori "mugavale" puutoolile ja lülitasid sisse mõlemad personaal kompuutrid, et mäkist muusikat kuulata ja piiciis piltide lõputusse töötlusmaailma suubuda.

Minu osa päevasest normist nüüd, mil jälle kodukamaral olen viibinud sisaldab samuti teatavaid rutiine, kuid mitte enam niisugusel kujul nagu ma olin nendega harjunud enne reisi. Jah, taaskord käin ma tööl ja lõunatan kolleegidega kuskil city uhketes lokaalides (loe maa all keldris) ning väldin autoga sõitmist (kuna tore on teda garaazis jaheduses hoida, et akule ikka veel mõned laadimisprotseduurid teha enne kui taas lohusallu asja on), kuid kõige selle keskel tunnen ma nüüd veidi teistsugust tukset.

Autopiloot viib mind tööle ja töölt koju selleks, et saaksin pühendada kogu oma ülejäänud ärkveloleku aja harjumuspärasele laborirutiinile. Ma ootan seda iga päev, kuna see on minu aeg. Mati Une külaskäigud tunduvad seetõttu vahel liiga suure luksusena, et oma mõtteid (mõnede arvates ulmelisi) teoks teha või vähemalt nende kallal senikaua udjada kuni kas nähtamatu sein minu silme ees mõraneb või ma oimetuna (pärast selle vastu pea ees jooksmist) pikali kukun ja amneesia tõttu leian endas uue hobivajaduse allvee heegeldamise näol.

Pilvede pildistamine on muutunud minu asjaks, teemaks, rutiiniks. Kuigi nende elurütm praegusel aastaajal meie kapitaaliumi kohal on suht koomalähedane ehk et pilvi nii nagu vaimusilm neid ette kujutab väga näha ei ole, siis iga moment, kus taevasse joonistub mingigi piir ja silmad suudavad registreerida ka mõne muu tooni kui hall võib võrrelda puhkemomendiga.

On hea vaadata taevasse, seal on kõik paigas, sinule jääb üle vaid olukorda nautida.

Ei mäleta, et oleks enne omanud sellist õhinust ja valmidust haarata omas kodus kaamera järele, et see siis aknast ümbritseva pilvemaastiku või ka tehnomaastiku peale suunata ja katikuklõbina saatel aega veeta. Kõik mida vajad pildistamiseks on su nina all, kuid selle märkamiseks ainuüksi vaatamisest tihti ei piisa. Mul on hea meel, et oman midagi, mis lubab mul ümbritsevast osa saada. Igatahes rohkem, kui ma seda suutsin enne teha.

Olen hoidnud kontakti oma koolikaaslastega ja väga paljud on avaldanud arvamust, et vahel tundub justkui me polekski kuskil käinud. Olemine Parosel tundub praegu nii eriskummalisena, et raske on aru saada kuidas meil õnnestus olemasolevast liivakastist end välja tõsta ja kogeda midagi sellist, mis muidu oleks jäänud kuuri taha varjatud olekusse. Aga ometi me oleme sinna sattunud, kuna mäludesse on igaveseks juurdunud pilt sealsest hele-heledalt kiiskavate sinivalgete majaonnide ja kabelite rägastikust ja tollest praamist mis oma tulekust udupasunaga teada andis ja tuulest, mis sind tahtis vahel endaga kaasa lennureisule võtta ja kodututest kassidest, kes sulle nukra näugumisega märku andsid, et ka hulkuvate kasside toitmine ja paitamine võib vahel lahe olla ning lõpuks sellest õhtasest päikeseloojangusest vaatest merele, millest kunagi isu täis ei saanud, eriti kui veel ka pudel Alfat käepärast oli.

"Noh kas jäid rahule?.." on mu käest ikka ja jälle küsitud. Naljakas, aga tegelikult ei jäänud üldse mitte rahule. Sõnapaar "jäid rahule" tundub mulle pigem sellisena, et hea küll käisid ära ja nüüd ole jälle samasugune nagu kõik meie sinu ümber. See pole mingi etteheide küsijatele, vaid pigem tekitab too küsimus iga kord minus teatava hirmu, et kui ma ükspäev lepingi sellise vastuse andmisega, siis olen midagi valesti teinud. Pigem tahaksin ma kuulda esimesena küsimust "Noh, kuhu edasi?", sest sellise tunde ma sealt just saingi. Ma ei taha rahulduda selle ühe korraga, kuna ajal mil sai oma peas korda loodud hakkas tekkima ka teatav nälg, millele andis kütet kogu see seltksond ja õhustik, mis juba iseenesest inspireeris ja eneseusku kasvatas. Ma ei mõtle ja unista ju ometi teab mis piimajõgedest ja pudrumägedest tegelikult. Kõik tundub olevat käega katsutav. Vaja on vaid tahet oma asja ajada.

Raske on seetõttu ka öelda, et kas ma olen uuesti kohanenud eluga kodumaal. Esimene okserefleks on möödas ja rohkem seest õõnsaks tegevat reaalsust on tekkinud juurde. Seda võib juba puhtalt kaaskodanike nägudest välja lugeda, ilma et ise suurt pingutama peakski. Aga seda oli ka tegelikult oodata, kuna niimoodi elab olevus nimega argielu, kelle südame paneb põksuma töökohustuste all küüru vajuv ilmakodanik ehk inimverelible. Sellest staatusest väljumine ei ole igale ühele jõukohane, lisaks nende väheste õnnelike ärakäimine võib hiljem olevuse südamele põhjustada rütmihäireid (kuna raske on taas sama rolli täitma hakata), mistõttu teeb ta kõik selle nimel, et oma vereringet ilusasti kenasti ohjes hoida. "Elada on ju vaja" on tema põhiteesiks, sest õhust ja armastusest pole intelligentsuselt kolmas planeedi Maa eluvorm veel suutnud elukestvat energiat ammutada.

Kuid elada elamise pärast tundub ka veider, mida omal moel rõhutas ka täna värskelt Kumus nähtud elutraagikast vahutav dokfilm naisest nimega Marcela. Kes näinud see teab, kes mitte siis võiks öelda niipalju, et nüüd ma mõistan palju selgemalt oma vanaema lõputuna tunduvat jutusaagat Rakke alevi elanike kurbadest saatustest (ning ka tema enda). Nii paljud eluunistused karile jooksnud ja /või täitmata jäetud on tegelikult see sõnum seal taga. Ja siinkohal ei ole oluline kui suurelt või pisikeselt keegi neid omale ette kujutas.
Olen veel noor. Ja mulle on antud võimalus midagi oma elus korda saata. Isegi kui ma astun hetkel täiesti vales suunas, siis parem teha seda juba täie auruga, niikaua kuni võimalust on...


...Need pildid on tehtud reedel 28 jaanuaril päikesetõusu aal. Nagu mu õpetaja Parosel mõista andis sümboliseerib päikesetõus millegi uue algust, värskust, mõtteslegust, jõudu (edasi) tegutseda. Pakun seda omaltpoolt kõigile Teilegi.

Nätaki

Täna sööme komme

Alles eila oli see,
mõte rändas kaugele.
Liivakast siis meeles mõlkus,
redelil kui jalg mul kõlkus

Unistuste amet vist
tundus olevat tankist.
Lahe oli olla joodik,
karjapoiss ja lihapoodnik

Nüüd, kus arenend on aju,
kadestad sa teiste maju.
Endal segadus on hinges,
ah "kukele te kõik ka minge".

Edasi on vaja minna,
horisondi taha sinna,
et saaks Õnne soovida ma sulle -
Maris, kingin Sulle ühe lille!!!

Jess

Aga miks sa rohkem ei tee?

Kui enne ei suutnud aru saada, siis nüüd teen rohkem.

Alustan sellega, et panen ühe pildi asemel üles neli.

Aitäh Päike, et otsustasid sel laupäeval ägeda valgusshõu korraldada ja seda otse mu akna taga.

Ninaframes - people portraits

Ninaframes - animal portraits

Ninaframes - various

Ninaframe prelüüd

Nonii. Kaua tehtud kaunikene. Lubage esitleda projekti nimega Ninaframes. Mustvalge pildimaailma lumm.

Kuigi enamus teostusest, alates algsest ideest kuni raamide loomiseni, pärnieb juba Paroselt, siis alles praeguseks hetkeks jõudsin ma oma viimstlemisoskusega niikaugele, et sain rahumeeli uue näituse välja panna.

Teemaks üdini mustvalge analoogfotomaailma fännamine, millele esmase tõuke andis üks mu koolikaaslane, kel nimeks Nina Giselle Schoofs. Võib julgelt öelda, et noor lootustandev talent, kes inspireeris oma tööga nii mõndagi meie seast. Tema tehtud piltide tugev kontrast ja viis kuidas ta need ilmutamise käigus väga iseloomulike raamidega viimistles jäi mulle hinge heas mõttes kripeldama ja ma soovisin samasugust tugevat stiili omas võtmes kasutada.

Selleks palusin Ninal oma sisseskännitud tööd mulle anda, et ma saaksin tema raame oma piltide ümber paigutada. Oleksin ju võinud seda kõike ka ise teha, kuna protsess ise on lihtne ja tulemused alati erinevad. Edaspidi teengi, kuid see seeria siin j praegu on pühendatud temale ja olgu siinkohal siis lisatud ka Nina portree, mille olen püüdnud võimalikult tema enda pildistiili moodi kokku mikserdada.

Nautige siis teiegi tugevate tumedate ja heledate toonidega varustatud pildimaterjali, mida ehivad käsitööna valminud raamid.


Nina, dont bother to use google translator for this :) just know that this series is dedicated to You.
Cheers!!!

Missee kolkend veel on?

Habe vanuseks on nädal kaks.
kasvab teine aina suuremaks.
Vahest sügelema ajab,
vahest lund ta ära ajab.

Habe katsudes kui siil on,
krudiseb kui silitada.
Nii mõtteid mõlgutada hea on,
aitab ühtteist meenutada.

Habe muusakohustusi täidab.
Luulelend ja muhe riim.
Õnnesoovid teele saadan,
neidudele Helen ning ka Triin!!!!

Head Uuut

Flying Ninja Double City Reflection

Ninjad ründavad, nad on kõikjal.
Behold, the Ninjas are attacking, they are everywhere.

Lõpu algus

Nätaki
Marju Länik

Kogu portfoolio saadaval
http://www.facebook.com/album.php?aid=19427&id=100001712450321&l=a64bfe6efb