Wembleyt oodates

Kuradima kõva kontset oli Helsingis ikka. Lisaks meile sai ehedast rokkimisest osa veel 27 996 inimest. Aitäh Mari-Liis, Maris ja Villem, et olete koos minuga fännid.
Next Stop, Wembley!!!

Transit - Espen Rasmussen

Espen Rasmussen - fotograaf Norrast. 

Rotermanni kvartal on väga hea koht fotonäituste korraldamiseks. Seal on igasugu mõõtu ja sorti hooneid, mõned korras, teised ajahambast puretud sisemusega. Just viimases pääseb ka näitus nimega TRANSIT eriti hästi mõjule, kuna on ka ise oma sisult sarnane (lisaks pildimaterjalile ei lase end hoones kuidagi mugavalt tunda valitsev rõskus ja parajalt kõle tuul).

Sõjapõgenikud – võõrad nii kodus kui ka võõrsil. Koduta, näljas, paljas, tulevikuta, kuid mingil kummalisel põhjusel lootusrikkad. Ka näituse kuraatoriga vesteldes imestasime mõlemad kuidas inimestel jätkub tahet sellise valu ja vaeva sees edasi eksiteerida ja siia süngesse maailma veel uut elu tuua.

Mõtled oma väikese Eesti peale ja ei suuda uskuda, et kuskil vaid mõnetunnise lennu kaugusel võib asuda koht, kus samas suurusjärgus elanikkond on sunnitud oma kodud või millestiganes kokkuklopsitud peaalused nüüdsamasel tunnil maha jätma ja minema kuhugi kõrbesse või võõrasse asustatud punkti teadmata tegelikult kas sinnani üldse jõuabki enne kui näljast ja janust kurnatuna otsad annad või näed kuidas sinu lapsed seda teevad, sest mitte midagi pole neile söögiks anda, riietest ja ajutisest peavarjust rääkimata.

Iraak, Somaalia, Sudaan, Kongo, Afganistan, Bangladesh, Gruusia, Kolumbia, Süüria, Jeemen.... Espen toob oma näitusel ja ka raamatus (mille lahkudes soetasin, et teemat enda jaoks aktuaalsena hoida) välja numbri 43 miljonit, mis peaks olema suurusjärk praegu teadaolevate sõjapõgenike arvu kohta – paljude puhul räägitakse neist kui „internally displaced person” ehk midagi riigisiseselt ümberasustatud isiku sarnast. Ei kõla just eriti halvasti see ümberasustamine, eriti kui suur sõda selja taga käimas. Inglise keelne nimetus Displaced annab sõna tegelikust traagikast siiski rohkem aimu, eriti kui oled sunnitud elama seal kus parasjagu võimalik on, teadmata kas ka homme too koht veel sulle kaitset pakub. Mõnikord põhjuseks võimetus maksta, kuna ei leidu tööd mis lubaks katust pea kohale, mõnikord aga sind jälitav sõda, mis teadmata hetkel võib uuesti sulle järele jõuda ning võtta sealt kust midagi enam võtta pole.

Ja siis oli seal piltidel mingi kummaline lootus. Kuskil Kolumbia lõputus slummis pruunjasse ning läbipaistmatusse jõkke saltot hüppav mustanahaline poiss; talviselt külmas Afghanistanis sõjast puretud kivihoone sisemuses jalgpalli mängivad põnnid, kellel jalas mis juhtub, täisakasvanud inimese mõõtu kingadest saabasteni, ühel sealjuues parem jalg paljas; isa kuskil Kongo põgenikelaagris muhedalt naerdes lõikamas oma poja juukseid ja nii edasi.

Otsekontakt surma ja sõjakonfliktiga oli minimaalne, kuid inimeste hoiakutest aimas ilma selletagi mida nad tol hetkel läbi elama peavad (kuigi vaid killukese). Raske olekski rohkem näha, kuna siin on kõik kõige paremas korras ja elu suurimaks mureks (kui tahtlikult välja jätta kõikvõimalikud sõprade ja sugulaste tervisemured) on kvartali lõpuks kõikide ülevaatust vajavate klientide riskiklassi töölehtede täitmine. Nemad võivad sellistest probleemidest vaid unistada.

Keda huvitab rohkem Espeni pildiportfell, siis minge sellele lingile 

http://www.espenrasmussen.com/

Nelja tunni looming

Nüüd kus üleskergitatud tolmupilv on taas maha heljund/hõljund on paras hetk üles riputada link ühele toredale loomesünnitisele, mille teostus ideest lõpptulemuseni käis nii kähku, et ei old aega isegi möh öelda.
Tagantjärgi ütleks aga nii, et kogu unversumi heade juhuste kokkulangemise tulem on sellesse videosse sisse segatud.
Video mõte on iseenesest väga lihtne - tutvustada inimesi ja killukest nende mõttemaailmast.
Peale fakti, et ilusal soojal kevadpäeval sai sõidetud kaatriga Pedassaarele, mille ajal pea kahemeetrisest lainest sai haugatud soolast värskendust oli produktsioon väga maalähedane, aga see eest muljetavaldavalt mitmekülgne. Kõik üheksateistkümend inimest said omamoodi jäädvustuse. Selle eest suured tänud Keidile ja Aivele, kes minu töö operaator Kõpsina väga lihtsaks tegid.
Kui läeb õnneks, siis lähiajal võib nähtavale ilmuda ka laiendatud versioon selle saare külastamisest, et ka kapten Aivar oma meisterliku kaatrijuhtimisega paremini esile pääseks.

Link filmile on siin: http://www.vimeo.com/24987863

Made in China

Tuli tahtmine midagi öelda, kuna tummaks võttis.

Olen viimasel ajal vaadanud kohe hulganisti erinevaid dokumentaale ja paljudel neist on õnnestunud äratada minus teatavat ängi ja ahastust, empaatiat ja kuratteabmidakõikeveelmissõnadesonkirjeldamatuagatoolilenamrahulikultistudakaeisaa. Head filmi vaadates hakkab mõte peas idanema ja kiirelt keerukamat/sügavamat mustrit kuduma, et ükskord taibata lihtsust asjade taga.
Vaadates selle filmi esimest kümmet minutit küsisin ma endalt kõikide klisheeküsimuste ema - Kas meie, inimesed, olme väärilised asustama planeeti Maa?
Vähemparanoilisem mõttekäik võiks olla - kas ilma triikrauata on elu võimalik? ehk et pistke see progress endale õige...!!!
Progress tundub mulle sellistel hetkedel justkui inimese arenemise regress. Ehk et ma ju oskan lampi põlema panna ja pirni vahetada, kuid ma ei tea mis põhjustab pirnis valguse süttimise. Naiivselt pragmaatilise inimesena ei lase ma sellest aga end pikalt häirida lasta, kuna kuskil keegi ikka teab ja aitab mind pimedusest valguse kätte kui pirnivahetusest üksi väheks jääb. Minust on saanud ajuvaba progressisõltlane, kes kasutab üha uusi ja kiiremaid ja keerukamaid asju jõudamata endalt küsida miks või kas seda peaks kõike vaja minema. Kas ma muutusin sellest õnnelikumaks ja mu elu sisukamaks?

Ma nägin tehast, mis on kilomeeter pikk, triiki täis tööpinke ja nende taga pealtnäha kibedaid kuid nullilähedase enesehinnanguga töömesilasi täitmas rutiinseid operatsioone omugust õdaguni kuni neist on välja pigistatud viimne kui eluraas, et valmistada vidinaid progressivaimus elavale maailmakodanikule. Ma nägin prügimäge, mis on mitmeid ruutkilomeetreid lai, kus teist samapalju töömesilasi sorteerib sealsamas riigis valmistatud, siis maailma peale laiali tassitud ning lõpuks katkisena jälle tagasi toodud arvutite jäätmeid. Ma nägin maailma suurima tammi ehitamist, mille jaoks paluti inimestel, kelle kodulinn pidi tehisjärve alla jääma (rahvaarvult sama suur kui eesti) seda oma kätega jüaan per telliskivi haaval maha lammutama. Tegelikult ei adu ma arvatavasti üldse kui suurejooneliselt kohutav see pilt kohapeal on, sest et ma olen maailma ühe väikseima riigi mikroskoopilise maailmavaatega kodanik, kelle jaoks on Tallinnast Võrru sõit maailma katsumus.
Progress, too salapärane lõputu isuga kõikeõgiv kaheksajalgne monstrum lihtsalt ei paista siinolles üldse nii kohutavana.
Ostsin täna mälukaardi. Võrreldes kohvimasinaga suht tilluke ja ohutu plastmassijupp. Huvitav mitu neid ainult selle kindla toote elutsükli pikkust arvestades üldse kokku tehakse ja mida see energia ja tooraine tarbimise mõistes meie planeedi tervisele tähendas/ikka veel tähendab? Kord tuleb aeg kui mu uusim ost muutub prügiks. Kas mul teda vaja ka oli? Või saanuks ma kunagi õnnelikuks ka ilma selleta?

Peatage see paganama Hiina enda sees ja olge õnnelikud. Lihtsalt.

Läänemaa Giid

Läänemaal Matsalu rahvuspargi kandis on päike, on linnulaul, on tasane maa ja äkitselt eikuskilt kerkiv pankrannik, kus on end juba üle kolmesaja miljoni aasta mugavalt sisse seadnud korallid; ühele ruutmeetrile mahub siin üle kuuekümne taimeliigi ehk seis umbes sama mis vihmametsades; Matsalu lahe keskmine sügavus jääb alla kilomeetri ehk täpsemalt ühe meetri kanti ning ranniku lähedal võib kohata peipsi vanausulisi, kes sinna Pätsu ajal sai komandeeritud koos oma kommete ja sibulakasvatamisega; veel sada aastat tagasi võis Matsalu lahe äärest näha Lihula kiriku torni, niivõrd võimsad lageluhad olid siin, tegelt on ka veel praegu, kuid nende pindala väheneb kiirelt peale tungiva metsa tõttu; siia tuleb peatuma üks linnuliik, kellele Matsalu rahvuspargi territoorium on täpselt nii suur, et vaid kahel linnul oleks seal piisavalt ruumi rahus olla; siin on kauni vaatega kolhoosihooned, mis on saanud osaks kultuuripärandist; siin on Metsküla kool, viimane selles piirkonnas ning kuhu vähemalt üks laps oma hobusega käib; mösjöö Bornhöhe kohtas siin oma rännaktuel neiu Agnest, kelle auks otsustas kokku klopsida viimse reliikvia ning anda oma surematu panus kohaliku filmitööstuse kultusteosele; siia saab saata inimesi Kukele, mille rand on mõnus koht olemiseks ja fossiilide kogumiseks; rahvuspargi vahetuslähedusse jääb Pivarootsi, kus rännulisi ootab mõnus puhkeoht, hobused ja mereäärne kadakatesalu; loomulikult on siin ka sääsed.
Läänemaal on mida vaadata ja nautida