Tšempion Kasper

Poleks kunagi arvanud, et peale koertenäitust jätkub shõu veel edasi. Aga nii on. Piisab mul vaid silmad sulgeda ning juba ma näen neid suuri mustavalgepruunikirju karuseid koeramürakaid oma silme ees. Ametlike paprite järgi jooksis mu silme eest läbi oma seitsekümend isendit, kel kõigil vähe omasugune nägu, iseloom ja tegumood, kuid üks peab ju ikka eriliseks lemmikuks ka kujunema. Noja olgugi, et ma Kasperit tean juba varasemast ajast, siis temast ägedamat Berni karjakoera (või siis Šveitsi Alpi karjakoera) seekord mu pildiotsijasse kleepunud silmad ei näinud. Eriline rõõm, et olin tunnistajaks ka tema tähetunnile. Elagu Eesti tšempion!!!

Auh

Tagasi Liverpooli ehk hoia alt Banksy

Kes ütles, et Liverpool on igav linn. Pigem on ta väga äkiliselt muutuva tänavapildiga linn. Vaatad vasakule ja näed tüüpilist eeslinna eeskujulikku elamukvartalit, vaatad paremale ning su ees laiub punastest tellistest mahajäetud tehasemonstrum. Justkui Hong Kong, ainult et pole kõrghooneid ning suured inimmassid on linnast lahkunud. See tegi ringirändamise kõrvaltänavatel päris koduseks. Oli ruumi ja oli ka üsna vaikne, kui välja arvata pubidest kostuv Liverpooli ja Evertoni jalgpalliklubide poolehoidjate hüüatused. Müstika. Sattuda Liverpooli päeval, mil enamus kohalikest on kupatanud end Londonisse, Wembleyle, liigakarika poolfinaali fännama andis visiidile erilise viguri. Kui siia lisada uduse Albioni kõledalt chill ilm ja kohatine vihmasagar oli meeleolu getos Banksy kunstiteoste otsimise jaoks üsna täiuslik. Kirsi tordile pani veel ka teise maailmasõja aegne muzeum, mis osutus Kuningliku Laevastiku kunagiseks peakommandokeskuseks. Siit juhitigi Bismarcki ehk Põhja-Euroopa veekogusid oma hirmuvalitsuse alla võtma pidanud selle ajastu suurima sõjalaeva hävitamist, rääkimata veel miljonist muust elutähtsast operatsioonist, mis panid üldse aluse sellele, et minusugusel ninatargal on võimalus maailmas omal vabal tahtel ringi konnata. Alles sealsetes koridorides ja ruumides ringi mütates ja ajaloolisi pilte vaadates jõudis mu teadvusse ka fakt, et sakslased jõudsid omal ajal pommituslennukitega kaugemale kui London. Liverpooli tänapäevane arhitektuur või selle terviklikkuse puudumine on just viimase suure sõja tagajärg. Tundub, et ka samasuurt ahastust pakkunud kinnisvaramull ei jõud siin just väga palju oma kombitsaid laiali ajada. Või noh, ei paistnud see minusuguse treenimata silma jaoks eriti välja.

Aitäh Pips, et võtsid vaevaks mind ja Villemit ja Marist ja Mari-Liisi paariks päevaks külla kutsuda ja toreda ekskursiooni korraldada. Laiendatud pildimaterjal nii Liverpoolist, Chesterist kui ka Põhja Walesist on samuti viewbooki ülesriputet.

Mart

Mart on veidi napsune kui teda kohtan. Palub mul katet teha kui põuetaskust "jäku" järele haarab. Mart soovib minna oma kaasale sinililli metsa alt korjama, et too ehk veidigi leebuks ja laseks väikesel tsüklil oma loomulikku rada kulgeda. Ilm on mõnusalt kevadine ning hing vajab puhkust argimuredest.
Mardil on äriplaan. Originaaltekstid kunagistest malevalauludest. Paneks müüki. Turgu peaks ju olema. Kahtlen. Soovitan tal konsulteerida mõne sõbraga, kellele maleva-aeg midagi tähendas. Mart jääb mõttesse. Ei tea kas on enam selliseid sõpru?
Mart on palju vene avarustes ringi kolanud ning kauneid pilte teinud. Kuid kõik on pimedas sahtlis. Miks sa ei tegele nendega, küsin ma? Mart kõhkleb, kuid on nõus et nende vaatamine ja ka näituse korraldamine pakuks talle tegevust ja rõõmu. Mõelda, kui Mart saaks uuesti need kohad läbi käia ja samadest kohtadest uued pildid teha. Mardis tärkab eneseusk. On mille nimel voodist tõusta ja mida oodata...

Tsiteerides klassikuid

"Elu On Võitlus!"

Kahtelmata jõudis Tammsaare seda temaatikat oma teostes iga kandi pealt lahata, kuid mõnikord on hea kui keegi, keda tunned oskab pika jutu ilusalt ja konkreetselt kokku võtta. Lisaks jõuab nii paremini kohale ka selle tsitaadi sisse peituv ürgne vägi, sest sa kuuled seda kellegi käest, kelle sõna sees on elukogemus ja kelle silmadest võib lähema vaatelmise korral näha kogu elatud elu võlu ja valu. 

Minule ütles seda mu vanaema, kes nimetab endaealisi veel noorteks inimesteks. Kahtlemata on tal õigus, sest mis vanus see kannatamatult lähenev kaheksakümend ikka on meie planeedi nelja ja poole miljardi aastases ajaloos. Ja kui ka kõik muu, mis ma temalt teada sain peaks ununema, siis see tsitaat jääb minus pikalt veel kõmisema ning kui keegi teine peaks seda kuskil valjult välja ütlema, siis minule meenub esimesena ikka just mu vanaema.