Reha otsa astudes saad muhu ehk Seenelkäik

«Elulisi otsuseid ei tee inimesed loogiliselt, vaid intuitiivselt. Kedagi ei huvita, mis on tõde ja mis vale, keegi ei jõua seda analüüsida.» - Villu Koobalt

Kohalik jorss:"Seal süüa antakse vä?"
Rokkar Zäk:"Kus?"
Kohalik jorss:"Televisioonis"
Rokkar Zäk:"No seal on puhvetid. Igaüks ise ostab endale. Nagu tavalises sööklas."
Kohalik jorss:"Tavalises sööklas! Ära tule mulle rääkima! Ega sa pederast ei ole?!"

Toomas Hussar mõtles kodus (mitte metsas) valmis filmi. Raivo E. Tamm, Elina Reinold, Juhan Ulfsak, Üllar Saaremäe, Hilje Murel, Hendrik Toompere jr2 pluss Mari-Liis Lill kohaliku ogalikuna jt. uurisid kuidas neid rolle oma olemusega täita ja kogu selle kompoti suutis väga lahedate ja just kinos võimsalt mõjuvate üld- kesk ja suurte plaanidena üles võtta Rein Kotov, kelle kasutada oli RED kaameratehnoloogia. Tulemuseks: Sürreaalneabsurdikallakugaõuduselementidegahuumorifilmtasemeloperaatoritööga. Hakka või uskuma, et Nõmmiku kahele rahvuslikule kultusfilmile on tekkinud juurde kolmas. Ja kui uskuda mösjöö Hussari sõnu, siis pole see mingi tippteos vaid lihtsalt korralik film.

Filmiffriikidele natuke lisalugemist kah. Aga enne tasuks ikka film ära vaadata. Paar korda. Ja ikka suurelt ekraanilt. Sest nii hea on.
Veiko Märka artikkel Seenelkäigu filmi ainetel.
Andrus Kivirähu artikkel mõnusast Seenelkäigu filmist.
Pisut filmijuttu blogi kriitika Seenelkäigu aadressil
 

Audruriiiing-riiiiiing-riiiiingggg

Uuemat sorti Audruring on nüüd ära nähtud ja mõnusas suvelõpu õhtupäikese valguses ka paar rahuldavat pilditabamust kirja saadud. Ei saa muidugi kirumata jätta Taat Ilma vigurdamist. Sai kõik korralik vihmakate käepärastest vahenditest kaamera ja toru ümber heegeldatud ainult tõdemaks, et see ainsatki tilka vihma ei saanud. Küllap arvas mösjöö Ilma et ta on seekord mu aparatuuri suhtes armulikum võrrelduna tolle paduvihmahunnikuga, mis U19 jalka EM-i finaalis talle osaks sai.

Kuna mulle langes jälle osaks õnn kanda pressivesti, siis pääsesin ka raja sirgete ja kurvide ja kallakutega vähe paremat tutvust sobitama. Üldiselt on fotograafi jaoks liikumine ümber raja suht mugav ning rada ise ka vägagi kompaktne, seda nii läbitava distantsi kui ka vaatenurkade suhtes. Pilt turvabarjäärist eespool aga nii mugav ei paista. Loik siin ja mullahunnik seal. Äärekivid ootavad ka oma aega ja värvi. Aga mis siin viriseda. Võrreldes varasema olukorraga on nüüd kohalikel võidusõiduhuvilistel üks korralik pedaalitallamiskoht pikaks ajaks olemas. Mõeldes kui kaua kohalikku jalgpallimekat lihvitud on ning ta ikka kuidagi poolvalmis tundub, siis küllap tuleb ka sellel ringrajal veel kõvasti aega ja vaeva näha, et ta kunagi hakkaks meenutama ligilähedaseltki seda, mis autokäädis kokku sai klopsitud.

Pildimaterjal annab ülevaate 15 septembril toimunud BMW 325 Cup võidukihtuamisest ning Vormel-Baltic'ust, kus osalejate seas ka noor ja vihane tütarlaps Nanci Ristla oma sõidumeisterlikust lihvib.

Jalutuskäik Uues Maailmas

Ei tea küll mis kurioossetel põhjustel olen ma suutnud vältida üht lahedamat üritust pea kogu tema kuueaastase tegevusaja? Mäletan üsna selgelt kuidas aastat kaks tagasi sattusin mööda Koidu tänavat kõndides Uue Maailma seltsimaja ette, kus täiesti tühja koha pealt järsku üks bänd oma tinistamist alustas. Lahe. Ja veel keset tänavat. Õhus oli mõnus emotsioon, inimesed tundusid kuidagi soojemad ja vahetumad. Pealinna äng kadus puumajade ja puulatvade taha. Ja hoolimata sellest asjaolust ei seadnud ma aasta tagasi, kui esimesed koolikellad olid üle mägede kaikunud oma samme sinna tänavanurgale. Alles Jaan Tootseni dokfilm Uue Maailma seltsimaja noortest maailmaparandajatest raputas mind uneuimast välja. Kurat ja pörgu. Meie linnas on toimumas midagi ehedat samal ajal kui mina istun kuskil paneelmaja seinte vahel ja nokin nina.

Vigade parandus anno 2012. Seesamune, et kuidagi ei oska panna sõnadesse seda rõõmu ja värvi ning melu ja lihtsat olemist. Loodan, et ehk pildimaterjal annab natuke seda kõike kogetut paremin edasi. Tõde on siiski see, et ainult seal festivalil olles, kas siis teosammul ringi tammudes ja ikka ja jälle seisatades isuäratavate turulettide ees või kõigest kõrist pehuaias: "ma olen heliredel" karjudes või hoopis keset tänavat istudes, mil su ümber tantsivad ja lustivad igas vanuses inimesed jõuab kogu see lahedus sinu sisse.

Aastatega muutuvad inimesed ja ka festivalid. Isu kasvab, kuni festivalist saab dinosaurus, kes asub oma saba järama. Ma ei tea kui palju on Uue Maailma tänavafestival oma tegevusaastate jooksul muutunud või kasvanud, kuid ausalt öeldes ma ei tahagi, et temast mingi suurte lavadega muusikapidu saaks. Väiksus, lihtsus ja vahetus on tema tuumaks ja sellisena sooviks teda ka tulevikus näha. 

Kiluvõileib ja viin rokivad. Eriti kui nende manustamiseks redelit kasutada.Punkt.

Laiendatud galerii 2012 aasta Uue Maailma tänavafestivalist on viewbookis ka vaatamiseks väljas.

Kiigelaul

Kannatused kannatagu veel veidi.
Mured murdku pead, miks me neist nii vähe välja teeme.
Miski pole parem kiikumisest! 

A.Alliksaar