Igaühel oma Kristjan Randalu

Mösjöö Randalu muusikaga sain ma tegelikult tuttavaks alles üsna hiljuti. Teda tutvustas mulle mu kauaaegne lemmik mösjöö Eplik. Kooskõla oli tolle albumi nimi, kus see tutvus alguse sai ning alates tollest hetkest on ta üks nn."minu plaatidest", mille juurde ma ikka aeg ajalt tagasi pöördun. 

Piisab kui kuulata juba selle plaadi avaloo paari esimest sekundit ja ... kui see mida kuulete on meelepärane, siis võib vägagi kindlalt väita, et oletegi leidnud omale uue lemmiku. Mulle meeldib, et klaverimäng ei seisne ainult klahvide tallamises. See kogukas ja kurvikas instrument võib väga hästi välja vedada ka terve ansamblijagu pille. No kuulake ja vaadake näiteks mida suudab klaverist välja pigistda eksperimentaalheliloojast muusikamaailma suurkuju John Cage. Kui ei näeks/teaks, et mees klaverit mängib, siis tasub valmistuda korralikuks üllatuseks. 

Aga tulles tagasi kodumaale, siis põhjuse mösjöö Randalust rääkida andis alles mõni tund tagasi lõppenud kontsert Estonias, kus sai kogeda nii "vana ja head" kui ka uut klaverimuusikat. Ma ei pea ennast mingiks muusikaasjatundjaks. Küll aga saan ma väga hästi aru millal muusika mulle kohale jõuab ning ma tema toel rändama asun. Mõned lood on aga nii võimsad, et pead rännakus pausi pidama ja hoolega kuulatama, kuidas neid ette kantakse. Tõin selleks siia ka kolm näidet. Ega siis ilma asjata publik kaks korda meest lisaloo jaoks lavale tagasi plaksutanud.

Kus see lähim plaadipood nüüd asuski... Vinge värk.

Vrõnn-vrõnn video bemmist

Nüüd kus mösjöö supriim komandör Berjooza on avalöögi ära teinud, siis on mul vaba voli uhkustada oma viimase töövõiduga. Nii tubli ma küll ei suutnud olla, et kõik filmi ja pildimaterjali oleks ise üles võtt ning muusika ka valmis kirjutanud. Aga tuletades meelde, mida ka mösjöö Kasak just päev paar tagasi mulle raadioeetri vahendusel ütles, siis tuleb teha nii hästi kui oskad. No see mul vist ka õnnestus, sest enam paremini ma tol hetkel tõesti ei teadnud ega osanud toda kompotti kokku keeta. Tänuavaldused ka kõikidele teistele, kelle materjali sai ära kasutatud. 

Aga ausalt öeldes on mul hoopis pohmell sellest. Tundub, et see on tüüpiline igale filmitegijale, kel ettenähtud veeta tunde monteerimislaua taga. Ja ma ei pea siin silmas digimonteerimist. See tundub ikka väga titekas olevat, kui juba minusugune akadeemik sellega toime tuleb. Kummardan maani eelkõige kõikide analoogfilmi monteerijate ees ja samas loodan, et ei pea kunagi selles vallas kätt proovima.

Ja siin ta on BMW 325 Cup ja VLN seerias kaasa löönud piloodi, Keijo Kaasiku, 2012 hooaja kokkuvõte.

Päev Enn Kasakuga

Kui jagada laupäevane päev osadeks, siis enam-vähem poole ma magasin sirgelt maha, kuskil kuuendiku ma tegelesin füüsiliste ja kokanduslike aktiviteetidega ning järelejäänud kolmandik kuulus Raadio Ööülikooli seltsis kuulates Enn Kasaku loenguid. Mingi hetke käis peast läbi klõps, et pagan, ma pean need mõtted üles kirjutama ja siia postitama, et saaks nende juurde aeg ajalt tagasi pöörduda ükskõik kus maailmaotsas parajasti ka ei viibiks. Noja järgmine ongi siis ööülikooli loengu Rumaliku Universumi Elementide konsentraat ehk jutt millest mina aru sain ja mis vääris ülestähendamist. Mõistlik oleks muidugi ka loeng ise ära kuulata ja peale seda tsitaatide juurde tagasi tulla. Ühe tunni leiab alati, et endast targemaid (kes aravad, et nad on lollimad) ära kuulata. Alati.

Raadio Ööülikool - Rumaliku universumi elemendid

Teadusfilosoof Enn Kasak

Kasak tsiteerides Adams’it: Inimesel on peaaegu ainulaadne võime, et ta võib õppida teiste kogemusest. Aga sama tähelepanuväärne on see, et tal on ilmne vastumeelsus teiste vigadest õppida.

Kasak: Analüüs on meetod rumaluse edasinihutamiseks.

Kasak: Elamises oleme me kõik professionaalid.

Kasak: Teaduslikult tõestatud, järelikult vale.

Kasak: Iga kord, kui ma midagi uut välja mõtlen, siis ma avastasin lünga oma hariduses.

Kasak: Rumalust on vaja selleks, et üldse midagi saavutada. Midagi mis ei oleks tühiasi.

Kasak: Inimkond ei olegi veel niikaugele jõudnud, et tõelist teadust teha. Me peame sinna alles kasvama.

Kasak: Ma loodan, et me oleme võimelised tegema ka täiesti uusi vigu, mitte ainult vanu kordama. Ja selle juures saavutama ka uusi saavutusi.

Kasak: Ma kaldun aina rohkem pidama rumaluseks seda, mis langeb minu arvamusega kokku. Ega siis noored ei ole ainult jobud, neil on ka aeg–ajalt õigus.

Küsimus Kasakule: Kas teaduse tegemine välistab emotsionaalsuse ehk kas millestki vaimustunud olemine ja teaduse tegemine välistavad teineteise?

Kasak vastab: Kas lenduri vaimustumine lendamisest välistab, et ta võiks lendur olla? Ma ei näe siin seost. Teadlane on ka inimene, vähemalt praegu veel on. Teadlasel peab olema mingi motivatsioon, muidu ta ei peaks inimesena vastu. Tähtis on just see, et ma olen emotsionaalne ja ei lase ennast emotsioonidest mõjutada. Voh see on juba midagi. See muudab elu mõttekaks.

Kasak tsiteerides Kivistikku (usuteaduskonna filosoofiaõppejõud) : Kas te teate, mis siis oleks, kui Jumalat ei oleks? Siis oleks Kurat Teab Mis.

Kasak: Kas reaalsus eksisteerib või mitte, see on Usu küsimus.

Kasak: Teadustöötajate arvu kasv ei vii teadlaste arvu kasvuni. Samamoodi nagu kirjaoskajate arvu kasv ei vii kirjanike arvu kasvuni.

Kasak: Iga kord kui mul tekib tunne, et ma olen millestki aru saanud, siis ma olen tegelikult loll.

Kasak: Maailm on täis väga võimekaid ja väga andekaid inimesi. Samas lastele luuakse mulje nagu andekus oleks eriline(haruldane) asi. Ei ole. Praktiliselt iga inimene on andekas. Ja mõni inimene on kohe üliandekas. Aga haruldane on oma võimete ära kasutamine.

Kasak: Peab lihtsalt taipama, et – Mina – ei ole väärtus. Täpselt nagu noorus ei ole isiksuslik omadus, nagu paljud noored arvavad. Tegelikult pole Minaks Olemine mittemingisugune väärtus. See on pigem kohustus, mis tuleb ära elada ja seda kohustust ei olegi kerge kanda.

Kasak: See kui keegi inimene teab midagi, siis tihti see ei ole tema isiklik teene, vaid see sõltub kui hea ühe või teise omaduse ta on kaasa saanud (mösjöö Kasakul oli nooruses absoluutne mälu ja ta luges väga kiiresti). Ma olen elu jooksul õppinud uskumatul kogustel igasugu lollusi ja tegelenud igasuguste asjadega. Aga kui üks inimene teeb teisest rohkem lollusi, siis ega ta sellepärast (sellest teisest) veel targem ei ole.

Kasak tsiteerides Hiina klassikut: Sa ei pea tegema asju paremini kui teised. Sa pead tegema nii hästi kui sa oskad. Laitmatult.

Kasak: Kes on siis ikkagi väärt õnnelik olema? Inimesed arvavad, et nad saavad õnnelikuks „Saades“ aga mitte „Andes“. See on üks huvitav fenomen. Aga mul on tunne et see olukord on muutumas.

Kasak: Abielu mõte on see, et kui viiekümne aasta pärast, kui kõik peksavad sind jalaga ja küsivad: „Miks sa tõbras juba ära ei kärva?“, on sul Keegi, kellega sa saad Inimese Moodi rääkida. Vat see on abielu projekt, mis omab mingit mõtet.
 

Budapest 1986

Ma olin 27 Juulil Nepstadion'il kui see toimus. Ajatu elamus. Mercury, May, Deacon ja Taylor. Mõned asjad lihtsalt peavad jääma selliseks nagu neid oma tippajal mäletad.

Sügisvärvihõnguline fotokunstimess

Oktoober lihtsalt passib ülihästi fotokuuks siinsel laius- ja pikkuskraadil. On värvi, on valgust ja on inimesi, kes tulevad kokku ja räägivad fotost ning asjadest mis seda ümbritsevad/suunavad/tirivad/tõmbavad/lahkavad/jne. Telliskivi Loomelinnak ei ole muidugi kõige hubasem koht fotokunstimessi pidamiseks, arvestades oktoobri suhteliselt piiripealse temperatuuriga, kuid see on väike mure. Lihtsalt tuleb paremini riietuda, et kaks pikka päeva ja samapalju õhtuid programm täies mahus ära vaadata/kuulata/nautida. 

Väljapandud töödest jäid kohe eriti meelde Aarne Maasik ("Pusad"), Deneš Farkas (“In my dreams there were stairs behind the corner…”) ja Gabriela Liivamägi ("Observer"). Seda sellepärast, et need pildid olid suuremad kui elu ise (ma tundsin kuidas nad mind õgisisd ja see oli hea). Seda eriti Farkase töö puhul, mis jäi ka esimesena silma, kui galerii uksest sisse astusin. Seda, et ma vaatasin üleelusuuruses maketti andis veel plusspunkte tööle juurde. Aaaga mis ma nendest töödest täpselt sain on kummaline seletada. Ma lihtsalt sain neist aru (alateadlikult) ja nad tõmbasid kaasa (teadlikult).

Ulvi Tiit ("Teine mälu") näitas mulle kui äge võib olla valguskast ja selle abil retropiltide esitlemine pimedas kuubikus. Pilt millest hõõgus välja valgust tundus kohe kuidagi palju kordi elavam ja kaasakiskuvam kui lihtsalt pildialbumi lehitsemine. 

Nagu üldiselt aru võib saada, siis efektsus võlus mind rohkem kui ehk sisu, kuid algaja kohta käib küll. Oli ka häid erandeid. Helen Melesk ("Let's Get Organized") ja Sigrid Viir ("Do Not Look at Me") hoolitsesid mu hallide ajurakkude eest. Nende tööd olid piisavalt lihtsad tabamaks mis toimub ja samas küllalt kaasakiskuvad ja mõtlemapanevad. Esimeses töös oli vaadeldud, kuidas erinevad inimesed oma töölauda selleks etteantud asjadega korda seavad. Tulemus nagu ikka sama erinev nagu iga inimene ise. Püüdsin siis leida ka endale kõige lähimat vastet. Nõks, mis tegelikult asja veel huvitavamaks oleks teind (seda lihtsalt pold seekord välja pandud) puudutas piltide alla lisatud infot iga inimese kohta, mis oleks ehk veelgi kaasa aidanud mõistmaks, miks keegi just nii oma lauda sätib. Või siis mitte. Teine töö keskendus kodustes oludes poseerimisele. Selleks oli ette antud ka poosid, mille jaoks saadi inspiratsiooni ühest tootemüügi kataloogist. See, et valge tausta külgedelt paistis ära inimese tegelik elamine ning et ta poseeris oma kõige kodusemates nartsudes ja kaltsudes tegi asja lahedaks ning pakkus jällegi äratundmisrõõmu. Ainuke mille kallal nuriseksin on viimase töö puhul viimistlus, aga see on juba juuksekarva lõhki rebimine. 

Näidatud filmijuppidega, mida mõlemal õhtul soojapuhurite näiva töötamise ning mõnest teisest dimensioonist kohale saabunud 16mm filmiaparaadiga seinale projitseeriti tundusid ka igati intellekti piire kobavatena. Mõne šedöövri puhul ilma õllese peata ikka väga kaua vastu ei oleks pidanud. Nonäiteks kui üks mösjöö minevikust käsitsi time-lapse'i üritas vaatajateni tuua. Ikka ja jälle pani ta ühe pildi nööpnõelaga seinale, ootas sekund kaks ja sahistas selle siis mööda seina kaadrist välja. Pildil oli kujutatud meest, kes lihtsalt sammub üle tänava fotograafi poole. Ja seda ta siis tegi robotliku meelekindlusega ja oma tosinajao pildiga kolm korda, et siis järgmisena näidata sama asja vähe muudetud nurga alt. Mees jooksis nüüd kaadris paremalt vasakule. Oivaline. Lõpus oli loo autoril jultumust öelda ka "That's it".

Järgmine aasta taas midagi uut.