Holy Crap!!! Aukudega Sõnnik!!!
Lugesin just kahe käe näppudel ja arvelaua abiga kokku kõik filmid mida olen viimase kaheteistkümne kuuga vaadanud - docpointist docpointini, julgeksin ma veel asja väärtust upitada üritades lisada. Ma pean silmas siinkohal siis elus esimest korda nähtud filme, sest mulle ju meeeeeeeeeeeldib ka paljusid filme mitmeid kordi üle kammida. Aga see on mõne teise postituse jutt.
Ühesõnaga sain selliste elusesimestkordanähtudfilmidevaatamise tulemiks 70 ehk üks film nädalas ja kolmandik järgmisest pealekauba. Pooled neist dokumentaalid kah veel takkaotsa. Siinkohal mainiks ära, et tegelik filmide arv on isegi suurem, kuna mu loetelu jätab sõelale ainult need filmid, mis ületavad teatud kriitilise meeldivuspiiri(tuse) - olgu selleks siis operaatoritöö, mõni kandva rolliga näitleja või reaalne persoon, edasiantav sõnum või mõni muu kiiksuga element. Ja siis veel see väike asi ka, et filmi valmimisaasta on suvaline, kuigi tuleb tõde tunnistada, et piisavalt leidub ka valmimisdaatumit anno 2012.
Kuna erinevad glamuursed filmiauhindade jagamised on üsna kohe ukse ees, siis vanast harjumusest tekkis minulgi kange tahtmine endapoolt nähtust kuidagi too kõikse-kõikse parim ja suurim välja sõeluda.
A no selle objektiivsubjektiivemotsionaalpastoraalettevõtmise jaoks peaks keegi tarkpea leiutama enne ühe vägeva masina, mis sobraks mu ajunatukeses ning peale õigete sünapsite dekodeerimist võrdleks samaaegselt kõiki viimase kaheteistkümne kuu jooksul läbikogetud filmiemotsioonasida.
Eriti hea oleks kui too aparaatus ultimaatus segaks omavahel kokku nii ekraniseeringu ajal kui ka hilisemal perioodil lisanduva järelmaigu ning transmiseeriks kogu selle kompoti siis mingiks ülimaks elutõeks, mida saaksin kõrgelt Niguliste kiriku tornist mööduvale pööblile usu pähe kuulutada.
Eriti hea oleks kui too aparaatus ultimaatus segaks omavahel kokku nii ekraniseeringu ajal kui ka hilisemal perioodil lisanduva järelmaigu ning transmiseeriks kogu selle kompoti siis mingiks ülimaks elutõeks, mida saaksin kõrgelt Niguliste kiriku tornist mööduvale pööblile usu pähe kuulutada.
Muhhhhhahhaaaaaaaaaaaaaaaaahhaaaaaaaaa.
<End of transmission>
Aaaga seda ma võin siiski teha, et püüan tollest suurest numbrist sõeluda välja mõned lemmikud, mis jätsid siis moka kohe eriti lollakalt töllakile või jooksutasid aju stiilselt ja korralikult kokku. Mingit kindlat toppi ma niinimetatud võidufilmide osas ei loo, kuigi midagi ma siiski esile tuua eraldi tahaks. Teen lisaks ka nii, et vaatlen dokumentaalfilme ja mängufilme eraldiseisvate loominguvormidena, et säiliks mingigi ähmane piir kujuteldava ja tegelikkuse vahel - kuigi võin kindlalt öelda, et mõnigi kord tundub näitlejate rollisooritus üpriski ausa ja elutruuna, samas kui dokumentaalis käib oksendamiseni jabur ülelavastamine. Pooltoonid ruulivad, raisk.
Siin siis minu esmane valik mängufilmidest, kus mõnele erti vängele tegelasele püüan juurde kribada ka midagi asjakohast (kõigil filmidel on küljes link, mis viib edasi mõnele lehele, kus vähe rohkem inffi ja ehk liikuvat piltigi, juhuks kui peaks suurem huvi tekkima).
Jodaeiye Nader az Simin (A Separation) - 2011 (Rez: Asghar Farhadi) Iraan
Film elulistest olukordadest, kus vanemad võitlevad oma lapse heaolu eest aga nagu ikka saab kannatada omavaheline läbikäimine ning ka teised asjaga kokkupuutuvad osapooled ja kokkuvõttes kaob algne eesmärk peaaegu, et silmist. Pange see nüüd kõik Iraani usu ja kultuuriliste eripärade konteksti ning tulemuseks on peaaegu, et dokumentalistlik sissevaade Iraani tavakodanike argipäeva. Omal kohal on filmis ka Koraan ja selle erakordselt tugev mõju tavainimese käitumisele. Järgmist lõiku lugege ainult juhul, kui filmi näha ei viitsi.
Filmis on üks võtmestseen, kus peategelasest pereisa palub Koraani nimel tema koduabilisel tõotada, et just tema põhjustas oma käitumisega tal raseduse katkemise. Kui eelnevalt naine seda ka kohtus väitis, siis nüüd, Koraani nimel ta seda teha ei suuda, kuna pole üldse nii kindel. Milline Jõud.
Film elulistest olukordadest, kus vanemad võitlevad oma lapse heaolu eest aga nagu ikka saab kannatada omavaheline läbikäimine ning ka teised asjaga kokkupuutuvad osapooled ja kokkuvõttes kaob algne eesmärk peaaegu, et silmist. Pange see nüüd kõik Iraani usu ja kultuuriliste eripärade konteksti ning tulemuseks on peaaegu, et dokumentalistlik sissevaade Iraani tavakodanike argipäeva. Omal kohal on filmis ka Koraan ja selle erakordselt tugev mõju tavainimese käitumisele. Järgmist lõiku lugege ainult juhul, kui filmi näha ei viitsi.
Filmis on üks võtmestseen, kus peategelasest pereisa palub Koraani nimel tema koduabilisel tõotada, et just tema põhjustas oma käitumisega tal raseduse katkemise. Kui eelnevalt naine seda ka kohtus väitis, siis nüüd, Koraani nimel ta seda teha ei suuda, kuna pole üldse nii kindel. Milline Jõud.
Dr. Strangelove or: How I Learned to Stop Worrying and Love the Bomb - 1964 (Rez: Stanley Kubrick) USA
See film jõuab tegelikult kohale aeglaselt ja pikkamööda, alles siis kui vaatamisest on veidi aega möödunud. Jubedalt teatraalne, aga lõpuks see jääbki kummitama. Kui Kubricku üsnagi ajatu ja aktuaalne alltekstidesse peidetud huumor koheselt ja täielikult kohale ei jõua, siis tasuks lihtsalt nautida Peter Sellersi deutche (loe: doitše) aktsendiga ja ratastooliga ilmatusuures sõjaväjuhtimiskeskuses ringi kaarutavat füürerisaluudirefleksigahullumeelset veidrikku, kes kutsub USA presidenti "Mein Führeriks", keda mängi taaskord Peter Sellers.
See film jõuab tegelikult kohale aeglaselt ja pikkamööda, alles siis kui vaatamisest on veidi aega möödunud. Jubedalt teatraalne, aga lõpuks see jääbki kummitama. Kui Kubricku üsnagi ajatu ja aktuaalne alltekstidesse peidetud huumor koheselt ja täielikult kohale ei jõua, siis tasuks lihtsalt nautida Peter Sellersi deutche (loe: doitše) aktsendiga ja ratastooliga ilmatusuures sõjaväjuhtimiskeskuses ringi kaarutavat füürerisaluudirefleksigahullumeelset veidrikku, kes kutsub USA presidenti "Mein Führeriks", keda mängi taaskord Peter Sellers.
Tropa de Elite (Elite Squad) - 2007 (Rez: José Padilha) Brasiilia
Tropa de Elite 2 - O Inimigo Agora É Outro (Elite Squad: Enemy Within) - 2010 (Rez: José Padilha) Brasiilia
Võtan kokku mõlemad filmid. Mina julgeks küll öelda, et kui mitte parem kui kunagine Ristiisa 1 ja 2, siis kindlasti samal pulgal pluss näitlemine on teatraalsuse osas mitu kraadi rahulikum, just selline mis pidevalt kriibib ja aitab loole kaasa või noh eks oma silm ole kuningas. Kuigi mul puudub isiklik kogemus favelade ja lõuna-ameerika elamise ja olemisega, siis kohati mõjusid need filmid nagu dokumentaallavastused, kus mulle tehakse selgeks, et mees jää parem sinna kus sa oled. Sellist õelust, vihkamist, ükskõiksust, omakasu, räpasust, valetamist, varastamist, tapmist ja tagaajamist, ebaõiglust, viletsust, vaesust, segadust, petmist ja mida kõike veel ei seediks sa lihtsalt suuremas koguses ära. Need filmid löövad jalaga makku ja kannaga näkku ja õiglust pole kusagilt oodata, isegi siis kui niinimetatud head poisid midagi korda saadavad. Pyrrose võidud, liivakindlused ja kristallunistused. Ajas õhku ahmima ning kodumaa loodusesse linnulaulu ja lillelõhna sisse põgenema. Ühesõnaga väärt kraam.
Võtan kokku mõlemad filmid. Mina julgeks küll öelda, et kui mitte parem kui kunagine Ristiisa 1 ja 2, siis kindlasti samal pulgal pluss näitlemine on teatraalsuse osas mitu kraadi rahulikum, just selline mis pidevalt kriibib ja aitab loole kaasa või noh eks oma silm ole kuningas. Kuigi mul puudub isiklik kogemus favelade ja lõuna-ameerika elamise ja olemisega, siis kohati mõjusid need filmid nagu dokumentaallavastused, kus mulle tehakse selgeks, et mees jää parem sinna kus sa oled. Sellist õelust, vihkamist, ükskõiksust, omakasu, räpasust, valetamist, varastamist, tapmist ja tagaajamist, ebaõiglust, viletsust, vaesust, segadust, petmist ja mida kõike veel ei seediks sa lihtsalt suuremas koguses ära. Need filmid löövad jalaga makku ja kannaga näkku ja õiglust pole kusagilt oodata, isegi siis kui niinimetatud head poisid midagi korda saadavad. Pyrrose võidud, liivakindlused ja kristallunistused. Ajas õhku ahmima ning kodumaa loodusesse linnulaulu ja lillelõhna sisse põgenema. Ühesõnaga väärt kraam.
Shame - 2011 (Rez: Steve McQueen) USA
Kuna endal napib vahel võimet asju sõnadesse kirja panna aga keegi siiski tabab su oma emotsiooni pea täiuslikult, siis tsiteerin filmikriitikaga tegelevat blogi nimega Pisut filmijuttu: ""Shame" on ilus film. Esteetiline elamus juba esimesest hetkest. Külm koloriit, kaunilt komponeeritud kaadrid, maitsekas keelpillimuusika. Kõlemodernistlik linnakeskkond, klaas ja kroom. Siredad kehad. Võhivõõraste paljulubav pilguvahetus metroos. Lausa perfektne. ... Niipaljukest kui "Häbis" elu puudutust on, tuleb see näitlejaist, mitte lavastaja McQueeni ja Abi Morgani koostöös valminud stsenast. Nii Michael Fassbender kui iginaiselik Carey Mulligan teevad toredad rollid, kuid loo tühjus ja milleks-küsimus jäävad."
Las jäävad. Kõik õnneks päris sedasi ei arva. Kui muud filmist vaadata ei viitsi, siis vaadake viimast viite minutit (loomulikult enne lõputiitreid). "Sitapea" ja "Jumal" on kõik, mis selle aja sees öeldakse ja see on ka kõik mis vaja öelda on.
Kuna endal napib vahel võimet asju sõnadesse kirja panna aga keegi siiski tabab su oma emotsiooni pea täiuslikult, siis tsiteerin filmikriitikaga tegelevat blogi nimega Pisut filmijuttu: ""Shame" on ilus film. Esteetiline elamus juba esimesest hetkest. Külm koloriit, kaunilt komponeeritud kaadrid, maitsekas keelpillimuusika. Kõlemodernistlik linnakeskkond, klaas ja kroom. Siredad kehad. Võhivõõraste paljulubav pilguvahetus metroos. Lausa perfektne. ... Niipaljukest kui "Häbis" elu puudutust on, tuleb see näitlejaist, mitte lavastaja McQueeni ja Abi Morgani koostöös valminud stsenast. Nii Michael Fassbender kui iginaiselik Carey Mulligan teevad toredad rollid, kuid loo tühjus ja milleks-küsimus jäävad."
Las jäävad. Kõik õnneks päris sedasi ei arva. Kui muud filmist vaadata ei viitsi, siis vaadake viimast viite minutit (loomulikult enne lõputiitreid). "Sitapea" ja "Jumal" on kõik, mis selle aja sees öeldakse ja see on ka kõik mis vaja öelda on.
Metropolis - 1927 (Rez: Fritz Lang) USA
Elusa muusikaga pole ma kunagi enne filmi näinud, kuid piisab vaid ühest elamusest teadmaks, et see on midagi, mida sooviks ka edaspidi kogeda. Kino Artises olid kokku tulnud ansambel Cleaning Women soomest, lisaks Ivan Afanasjev, Gudmund Östgard ning Nasra. Nenedpoolt kokkulopsitud kompott elektroonilisest ja otseselt muusikaks mittemõeldud instrumentidest (pesukuivatusrest näituseks) pani selle filmi elama täiesti tänapäevast elu. Tegelikult on Metropolisel ka oma sümfooniline taust, kuid see jääb kuhugi kauge ja hämara ajastu lõksu, kus oksendamiseni ülevoolav teatraalsus tundus olevat valitsev meelelahutusvorm. Ja kui nüüd eelnevalt mainitule lisada väga tugev visuaal pea olematute efektivõimalustega ajastust, siis kokku andiski see väga erakordse elamuse, mida ei suutnud ära rikkuda ka pidevalt ajastusega edaspidi ja tagapidi hilinenud subtiitripoiss ning üsna pika kaadrihangumisega lõik, mille ajal muusikud stoilises rahus jätkasid oma instrumentidega tinistamist, kuniks saabus taas aeg liikuvaid kaadreid silmata. Täistopitud kinosaalis istuv rahvas jäi igatahes igati tsiviliseerituks. Queeni Radio Ga-Ga muusikavideo ja ühe laheda ulmetrilleri Dark City seos filmiga on nüüd ka palju selgem ja arusaadavam ning sellevõrra rikkalikum. Suurt imetlust tekitas minus kõikide sini- ja roheliste ekraanide isa, millele pandi algus just selle filmiga ehk Schüfftani protsess, kus peeglite abil viidi näitlejad erinevate miniatuurvõttepaikade sisse. Mustvalge meedium võimaldas muidugi valguse ja varjuga paljud ebakõlad ka paremini ära peita, nii nagu seda tegi ka üks teine oma ajastu parimat kaameratööd sisaldav film nimega Kodanik Kane.
Elusa muusikaga pole ma kunagi enne filmi näinud, kuid piisab vaid ühest elamusest teadmaks, et see on midagi, mida sooviks ka edaspidi kogeda. Kino Artises olid kokku tulnud ansambel Cleaning Women soomest, lisaks Ivan Afanasjev, Gudmund Östgard ning Nasra. Nenedpoolt kokkulopsitud kompott elektroonilisest ja otseselt muusikaks mittemõeldud instrumentidest (pesukuivatusrest näituseks) pani selle filmi elama täiesti tänapäevast elu. Tegelikult on Metropolisel ka oma sümfooniline taust, kuid see jääb kuhugi kauge ja hämara ajastu lõksu, kus oksendamiseni ülevoolav teatraalsus tundus olevat valitsev meelelahutusvorm. Ja kui nüüd eelnevalt mainitule lisada väga tugev visuaal pea olematute efektivõimalustega ajastust, siis kokku andiski see väga erakordse elamuse, mida ei suutnud ära rikkuda ka pidevalt ajastusega edaspidi ja tagapidi hilinenud subtiitripoiss ning üsna pika kaadrihangumisega lõik, mille ajal muusikud stoilises rahus jätkasid oma instrumentidega tinistamist, kuniks saabus taas aeg liikuvaid kaadreid silmata. Täistopitud kinosaalis istuv rahvas jäi igatahes igati tsiviliseerituks. Queeni Radio Ga-Ga muusikavideo ja ühe laheda ulmetrilleri Dark City seos filmiga on nüüd ka palju selgem ja arusaadavam ning sellevõrra rikkalikum. Suurt imetlust tekitas minus kõikide sini- ja roheliste ekraanide isa, millele pandi algus just selle filmiga ehk Schüfftani protsess, kus peeglite abil viidi näitlejad erinevate miniatuurvõttepaikade sisse. Mustvalge meedium võimaldas muidugi valguse ja varjuga paljud ebakõlad ka paremini ära peita, nii nagu seda tegi ka üks teine oma ajastu parimat kaameratööd sisaldav film nimega Kodanik Kane.
La Haine - 1995 (Rez: Mathieu Kassovitz) Prantsusmaa
Muidu suht ülenäitelmise piiril kõikuva, samas hea operaatoritööga karm mustvalge film, mis jättis jälje järgmise monoloog-dialoogiga (tegevus leiab aset ühes suvalises meeste peldikus, kus ristuvad filmi keskseteks tegelasteks olevate ja illegaalse viguriga plaane hauduvate getohuligaanide ja just asjalt tuleva vanamehe teed):
VANA MEES: "Nothing like a good shit! Do you believe in God? That's the wrong question. Does God believe in us? I once had a friend called Grunwalski. We were sent to Siberia together. When you go to a Siberian work camp, you travel in a cattle car. You roll across icy steppes for days, without seeing a soul. You huddle to keep warm. But it's hard to relieve yourself, to take a shit, you can't do it on the train, and the only time the train stops is to take on water for the locomotive. But Grunwalski was shy, even when we bathed together, he got upset. I used to kid him about it. So, the train stops and everyone jumps out to shit on the tracks. I teased Grunwalski so much, that he went off on his own. The train starts moving, so everyone jumps on, but it waits for nobody. Grunwalski had a problem: he'd gone behind a bush, and was still shitting. So I see him come out from behind the bush, holding up his pants with his hands. He tries to catch up. I hold out my hand, but each time he reaches for it he lets go of his pants and they drop to his ankles. He pulls them up, starts running again, but they fall back down, when he reaches for me."
SAID: "Then what happened?
VANA MEES: "Nothing. Grunwalski... froze to death. Goodbye."
Jumalik vahelesekkumine, millest pold apsoluutselt tolku. Johhaidii.
Moonrise Kingdom - 2012 (Rez: Wes Anderson) USA
Muidu suht ülenäitelmise piiril kõikuva, samas hea operaatoritööga karm mustvalge film, mis jättis jälje järgmise monoloog-dialoogiga (tegevus leiab aset ühes suvalises meeste peldikus, kus ristuvad filmi keskseteks tegelasteks olevate ja illegaalse viguriga plaane hauduvate getohuligaanide ja just asjalt tuleva vanamehe teed):
VANA MEES: "Nothing like a good shit! Do you believe in God? That's the wrong question. Does God believe in us? I once had a friend called Grunwalski. We were sent to Siberia together. When you go to a Siberian work camp, you travel in a cattle car. You roll across icy steppes for days, without seeing a soul. You huddle to keep warm. But it's hard to relieve yourself, to take a shit, you can't do it on the train, and the only time the train stops is to take on water for the locomotive. But Grunwalski was shy, even when we bathed together, he got upset. I used to kid him about it. So, the train stops and everyone jumps out to shit on the tracks. I teased Grunwalski so much, that he went off on his own. The train starts moving, so everyone jumps on, but it waits for nobody. Grunwalski had a problem: he'd gone behind a bush, and was still shitting. So I see him come out from behind the bush, holding up his pants with his hands. He tries to catch up. I hold out my hand, but each time he reaches for it he lets go of his pants and they drop to his ankles. He pulls them up, starts running again, but they fall back down, when he reaches for me."
SAID: "Then what happened?
VANA MEES: "Nothing. Grunwalski... froze to death. Goodbye."
Jumalik vahelesekkumine, millest pold apsoluutselt tolku. Johhaidii.
Moonrise Kingdom - 2012 (Rez: Wes Anderson) USA
Kompositsioon, kompositsioon, kompositsioon. Ja värvid. Ja kompositsioon. Ja nood mesimagusad lapsepõlveseiklused. Kõik tähtis toimub kaadri keskel ja pinge jääb kaadri servadesse. Wes Anderson, ei mingit kahtlust.
Le Hérisson (The Hedgehog) - 2009 (Rez: Mona Achache) Prantsusmaa
Tasuta kinoelamus, mis jääb meelde kauemaks kui kestab maine olemine. Tsiteerin filmi:"Planning to die doesn't mean I let myself go like a rotten vegetable. What matters isn't the fact of dying or when you die. It's what you're doing at that precise moment."
Ühesõnaga, ühel üsna terava mõtlemisega noorel teismeikka jõudval plikal oli siiber oma elust ja kogu sellest "akvaariumist" mis tema ümber oli tekkinud. Ta plaanis oma sünnipäeval enesetappu, kuid ei osanud arvestada sellega, et tema mittesoov elada võib kelleski teises tekitada uuesti eluisu. Kokkuvõttes loeb see, mida sa teed (kuvõrd elus sa oled) oma suremise hetkel, mitte suremine ise või see millal sa sured. Head filminautimist. Lisamärkusena olgu öeldud, et sümfooniline muusika on täitsa lahe asi peldikus kuulamiseks.
Tasuta kinoelamus, mis jääb meelde kauemaks kui kestab maine olemine. Tsiteerin filmi:"Planning to die doesn't mean I let myself go like a rotten vegetable. What matters isn't the fact of dying or when you die. It's what you're doing at that precise moment."
Ühesõnaga, ühel üsna terava mõtlemisega noorel teismeikka jõudval plikal oli siiber oma elust ja kogu sellest "akvaariumist" mis tema ümber oli tekkinud. Ta plaanis oma sünnipäeval enesetappu, kuid ei osanud arvestada sellega, et tema mittesoov elada võib kelleski teises tekitada uuesti eluisu. Kokkuvõttes loeb see, mida sa teed (kuvõrd elus sa oled) oma suremise hetkel, mitte suremine ise või see millal sa sured. Head filminautimist. Lisamärkusena olgu öeldud, et sümfooniline muusika on täitsa lahe asi peldikus kuulamiseks.
Beasts of Southern Wild - 2012 (Rez: Benh Zeitlin) USA
Kui ametlikest auhinnatseremooniatest rääkida, siis Sundance ja Cannes filmifestivalidelt saadud tunnustused räägivad tegelikult iseenda eest. Mösjöö Zeitlin heitis filmikoolides õpetatu sinnpaika, vaatas maailma värske rütmivaba pilguga, pani peaossa näitelmisest mittemidagiteadavakuidsedaehedamarolligamahasaanud viieaastase tüdrukutirtsu, lisas ägeduse tõstmiseks filmi juurde veel terve posu mittenäitlejaid ja jutustas meile loo väikese tüdruku sisemisest põlemisest katastroofijärgses muust maailmast ära lõigatud veemailmas ehk vannis. Hushpuppy oli tüdruku nimi ja tema suurim soov oli, et tema olemasolu mäletataks ja et universumis kõik asjad kindlalt omale kohale sobituksid, sest muidu lendab kõik tükkideks. Ta lootis, et kõik mis on katki läinud või tehtud, saab jälle kord terveks teha. Ja tema poole liikusid suured ja hirmuäratavad koletised - tarvad ... Ja muidugi väärib äramärkimist Chicago Bullsi korvpallisärgis kujuteldav emafiguur, kelle paljast hingusest gaasipliidi kõigil neljal plaadil tuli süttis ja kes neli minutit peale alligaatori tapmist ja ühtlasi ka rasestumist ühe väga metsiku tütre ilmale tõi. Järgmine kord kui kellegil tekib tahtmine emaga kokku saada, siis unustage telefonid. Kiljuge täiest kõrist ja ema tuleb (chicago bullsi särgis loomulikult).
Kui ametlikest auhinnatseremooniatest rääkida, siis Sundance ja Cannes filmifestivalidelt saadud tunnustused räägivad tegelikult iseenda eest. Mösjöö Zeitlin heitis filmikoolides õpetatu sinnpaika, vaatas maailma värske rütmivaba pilguga, pani peaossa näitelmisest mittemidagiteadavakuidsedaehedamarolligamahasaanud viieaastase tüdrukutirtsu, lisas ägeduse tõstmiseks filmi juurde veel terve posu mittenäitlejaid ja jutustas meile loo väikese tüdruku sisemisest põlemisest katastroofijärgses muust maailmast ära lõigatud veemailmas ehk vannis. Hushpuppy oli tüdruku nimi ja tema suurim soov oli, et tema olemasolu mäletataks ja et universumis kõik asjad kindlalt omale kohale sobituksid, sest muidu lendab kõik tükkideks. Ta lootis, et kõik mis on katki läinud või tehtud, saab jälle kord terveks teha. Ja tema poole liikusid suured ja hirmuäratavad koletised - tarvad ... Ja muidugi väärib äramärkimist Chicago Bullsi korvpallisärgis kujuteldav emafiguur, kelle paljast hingusest gaasipliidi kõigil neljal plaadil tuli süttis ja kes neli minutit peale alligaatori tapmist ja ühtlasi ka rasestumist ühe väga metsiku tütre ilmale tõi. Järgmine kord kui kellegil tekib tahtmine emaga kokku saada, siis unustage telefonid. Kiljuge täiest kõrist ja ema tuleb (chicago bullsi särgis loomulikult).
Intouchables - 2011 (Rez: Olivier Nakache, Eric Toledano) Prantsusmaa
Niimoodi rokkivat prantsuse filmi pole ma veel enne näinud. Kuigi ega ma suurt midagi enne prantsusmaalt pole kah just näinud. Aga see film võttis parima, mis hollywoodil pakkuda on, ehk montaazhi ja kaameratöö ning segas selle ilma mingi vaevata kokku Euroopaliku filmikeelega või noh, et see film oli pungil elulisest huumorist ja tragöödiast, mis minu meelest ühelgi ameerika peavoolu filmitööstuse niinimetatud komöödial küll ei õnnestu. Ja nii ongi väga hea. Rohkem earthwindandfirejärgitantsivadmittediplomeeritudhooldajatestsüdaõigelkohaljaeluenergiasttulvilolevadtüübid ongi palju sisukama ajaviite pakkujad.
Niimoodi rokkivat prantsuse filmi pole ma veel enne näinud. Kuigi ega ma suurt midagi enne prantsusmaalt pole kah just näinud. Aga see film võttis parima, mis hollywoodil pakkuda on, ehk montaazhi ja kaameratöö ning segas selle ilma mingi vaevata kokku Euroopaliku filmikeelega või noh, et see film oli pungil elulisest huumorist ja tragöödiast, mis minu meelest ühelgi ameerika peavoolu filmitööstuse niinimetatud komöödial küll ei õnnestu. Ja nii ongi väga hea. Rohkem earthwindandfirejärgitantsivadmittediplomeeritudhooldajatestsüdaõigelkohaljaeluenergiasttulvilolevadtüübid ongi palju sisukama ajaviite pakkujad.
The Shining - 1980 (Rez: Stanley Kubrick) USA
Film, kus esimest korda kasutati steadycam'i, et kolmerattalisel mööda suurt hotelli kimavat väikest poissi sujuva kaameraliikumisega jälitada. Puhas filmiklassika nagu ka üleni verelainetesse mattuv hotelli liftiootekoridor, kummituskaksikud, kõdunev naine toas number 237. Aga no mösjöö Nicholsoni mürgised ja sarkastilised ning täielikult jim carreylikud dialoogid oma ülepeakaela tudiseva ja šokis abikaasaga on ikka omaette huumor. Midagi üliõudsat selles filmis tegelikult poldki, kuig see oli selge, et peaosaliste naha vahele hulluse ja hirmu külvamist ning lootusetuse tunde loomist nautis rezissöör nii pikalt kui vähegi võimalik. Näitlejad pidid endast ikka selle viimase metslase ja hüsteeria välja pigistama. Igatahes naispeaosalisel Shelley Duvallil hakkasid filmivõtete ajal juuksed välja langema, lisaks oli ta ülipingelise töö tõttu mitu kuud näitelmisvõimetu ning Nicholson sisuliselt improviseeris oma jutu, kuna stsenaarium oli pidevas muutuses. Kubrick pole ka just lihtne sell.
HiiiiiiiiiiiiiiiirsDzonnnni!!!!!!! Muhahahaaaaaaaaaaaa
Film, kus esimest korda kasutati steadycam'i, et kolmerattalisel mööda suurt hotelli kimavat väikest poissi sujuva kaameraliikumisega jälitada. Puhas filmiklassika nagu ka üleni verelainetesse mattuv hotelli liftiootekoridor, kummituskaksikud, kõdunev naine toas number 237. Aga no mösjöö Nicholsoni mürgised ja sarkastilised ning täielikult jim carreylikud dialoogid oma ülepeakaela tudiseva ja šokis abikaasaga on ikka omaette huumor. Midagi üliõudsat selles filmis tegelikult poldki, kuig see oli selge, et peaosaliste naha vahele hulluse ja hirmu külvamist ning lootusetuse tunde loomist nautis rezissöör nii pikalt kui vähegi võimalik. Näitlejad pidid endast ikka selle viimase metslase ja hüsteeria välja pigistama. Igatahes naispeaosalisel Shelley Duvallil hakkasid filmivõtete ajal juuksed välja langema, lisaks oli ta ülipingelise töö tõttu mitu kuud näitelmisvõimetu ning Nicholson sisuliselt improviseeris oma jutu, kuna stsenaarium oli pidevas muutuses. Kubrick pole ka just lihtne sell.
HiiiiiiiiiiiiiiiirsDzonnnni!!!!!!! Muhahahaaaaaaaaaaaa
Looper - 2012 (Rez: Rian Johnson) USA
Oota nüüd hetke, las ma mõtlen. Bruce Willis jõudis mu listi? Jah, kuid see pole veel midagi. Katsu sa sellele ajasrändamisejohhaidiile nüüd pihta saada. No proovime. Vana-Willis saadeti ajas tagasi, et noor-Willis ehk Levitt ta ära tapaks, siis oma elu elaks kuni saab vanaks-Williseks ja maffia ta kinni nabib ning jälle ajas tagasi saadab, et Levitt ta ära tapaks. Siiani on kõik lihtne, eks? Kuid olles noor-Willis teab ta nüüd, et vanaks saades ta tagasi saadetakse, seega saades vanaks-Williseks suudab ta vahetult enne tagasi saatmist muuta olukorda niipalju, et ajas tagasi rännates noor-Willis ei jõua teda ära tappa ning vana-Willis põgeneb, et üles leida ja tappa too maffiaboss, kes ta tulevikus kinni võtab. Levitt ehk noor-Willis asub teda aga jälitama ning saab surma. Nüüd kisub huvitavaks. Järgmine stseen on taaskord noorest-Willisest (wtf?), kes asub tapma vana-Willist kuid too üllatab teda ja asjad korduvad, kuid seekord jääb noor-Willis elama, leiab üles tolle maffiamehe ja asub teda kaitsma vana-Willise eest. Totaalne ajukepp. Aga paganama hea selline. Lisamärkusena olgu öeldet, et Levitt näeb ikka vinge välja oma mehisema ninaproteesiga ja Willisele on filmis isegi arvestatav nutmiskoht tehtud. Kas sai liiga palju infot? Aitab. Marss filmi vaatama.
Oota nüüd hetke, las ma mõtlen. Bruce Willis jõudis mu listi? Jah, kuid see pole veel midagi. Katsu sa sellele ajasrändamisejohhaidiile nüüd pihta saada. No proovime. Vana-Willis saadeti ajas tagasi, et noor-Willis ehk Levitt ta ära tapaks, siis oma elu elaks kuni saab vanaks-Williseks ja maffia ta kinni nabib ning jälle ajas tagasi saadab, et Levitt ta ära tapaks. Siiani on kõik lihtne, eks? Kuid olles noor-Willis teab ta nüüd, et vanaks saades ta tagasi saadetakse, seega saades vanaks-Williseks suudab ta vahetult enne tagasi saatmist muuta olukorda niipalju, et ajas tagasi rännates noor-Willis ei jõua teda ära tappa ning vana-Willis põgeneb, et üles leida ja tappa too maffiaboss, kes ta tulevikus kinni võtab. Levitt ehk noor-Willis asub teda aga jälitama ning saab surma. Nüüd kisub huvitavaks. Järgmine stseen on taaskord noorest-Willisest (wtf?), kes asub tapma vana-Willist kuid too üllatab teda ja asjad korduvad, kuid seekord jääb noor-Willis elama, leiab üles tolle maffiamehe ja asub teda kaitsma vana-Willise eest. Totaalne ajukepp. Aga paganama hea selline. Lisamärkusena olgu öeldet, et Levitt näeb ikka vinge välja oma mehisema ninaproteesiga ja Willisele on filmis isegi arvestatav nutmiskoht tehtud. Kas sai liiga palju infot? Aitab. Marss filmi vaatama.
Den Brysomme Mannen (The Bothersome Man) - 2006 (Rez: Jens Lien) Norra
Alternatiivelamuse tipp. Vanalinnas, kohvik Kompoti uues õdusas keldris, on üks väike ruum suure valge seinaga ja sellel seinal linastub mõnikord täiesti tasuta midagi meeldejäävat. Arvan, et see film tekitab tuttava tunde kõigile neile hallide nägude ja eludega kontorirottidele, kellel tekib ühel heal päeval tahtmine oma süvarutiinsest ja elamusvaesest maailmast sealsamas ja paugupealt lahti ütelda. Niipea aga kui asi jõuab kontkreetsemate mõteteni põgenemisest kuldsesse suvepäeva, linnulaulu ja vanaema köögilaual lõhnava õunakoogi juurde lajatab mingi tegelane sulle nuiaga pähe ja kannaga makku ning püüab sind nagu tetrise kuubikut tagasi halli argipäeva aukudest vilisevasse müüri toppida. Kafka kohtub Ristikiviga ja elu mõte ajab harja punaseks. Traginaljakas sisekaemus Islandi maaililises tühjuses.
Alternatiivelamuse tipp. Vanalinnas, kohvik Kompoti uues õdusas keldris, on üks väike ruum suure valge seinaga ja sellel seinal linastub mõnikord täiesti tasuta midagi meeldejäävat. Arvan, et see film tekitab tuttava tunde kõigile neile hallide nägude ja eludega kontorirottidele, kellel tekib ühel heal päeval tahtmine oma süvarutiinsest ja elamusvaesest maailmast sealsamas ja paugupealt lahti ütelda. Niipea aga kui asi jõuab kontkreetsemate mõteteni põgenemisest kuldsesse suvepäeva, linnulaulu ja vanaema köögilaual lõhnava õunakoogi juurde lajatab mingi tegelane sulle nuiaga pähe ja kannaga makku ning püüab sind nagu tetrise kuubikut tagasi halli argipäeva aukudest vilisevasse müüri toppida. Kafka kohtub Ristikiviga ja elu mõte ajab harja punaseks. Traginaljakas sisekaemus Islandi maaililises tühjuses.
Seenelkäik - 2012 (Rez: Toomas Hussar) Eesti
Sellest filmist olen ma juba juttu teinud ennegi. Siin veel üks tsitaat, mis vähemalt minu puhul küll kehtib (kuidas on teiega lood?):"Elulisi otsuseid ei tee inimesed loogiliselt, vaid intuitiivselt. Kedagi ei huvita, mis on tõde ja mis vale, keegi ei jõua seda analüüsida". Ha.
Sellest filmist olen ma juba juttu teinud ennegi. Siin veel üks tsitaat, mis vähemalt minu puhul küll kehtib (kuidas on teiega lood?):"Elulisi otsuseid ei tee inimesed loogiliselt, vaid intuitiivselt. Kedagi ei huvita, mis on tõde ja mis vale, keegi ei jõua seda analüüsida". Ha.
Amour - 2012 (Rez: Michael Haneke) Austria
Kui tugev oleksid ja mida teeksid sina, kui su abikaasa, kellega oled terve elu koos veetnud ühtäkki su silme all vaikselt aga kindlalt juurviljaks muutuma hakkab? Kõigepealt kaob mõistus, siis kõne, siis on probleemid hügieeniga. Kas see on veel üldse too persoon, kellega oma elu oled elanud või lihtsalt aeglaselt rikkiminev kest, mille sees pole enam ammu kohta tollele millegile, millesse armusid?
Kui tugev oleksid ja mida teeksid sina, kui su abikaasa, kellega oled terve elu koos veetnud ühtäkki su silme all vaikselt aga kindlalt juurviljaks muutuma hakkab? Kõigepealt kaob mõistus, siis kõne, siis on probleemid hügieeniga. Kas see on veel üldse too persoon, kellega oma elu oled elanud või lihtsalt aeglaselt rikkiminev kest, mille sees pole enam ammu kohta tollele millegile, millesse armusid?
Halimin put (Halima's Path) - 2012 (Rez: Arsen A. Ostojic) Horvaatia
Balkani rahvaste ja nende erinevate uskumiste ja kultuuride kokkupõrked ja mis sellest kõigest kasu on old. Ühe naise kannatuste rada enne ja peale Balkani sõda üheksakümnendatel. Istudes kinos kuulsin oma paremalt käelt pidevalt nuuksumist ja tatilurinat. Need olid kolm kusagilt välismaalt pöffile tulnud tütarlast, kes jätsid endast kõik filmi vaadates maha. Mina aga nautisin viisi kuidas kõik stseenid peategelasest naisega olid sõjaeelsetes meenutustes näidatud alati soojades toonides loojuva päikese valguses samas kui kaasaeg jäi halliks ja külmaks ning kuidas lunastuse momendil hallist tasapisi kuldne valgus välja joonistus. Elu karm, valgus ilus.
Balkani rahvaste ja nende erinevate uskumiste ja kultuuride kokkupõrked ja mis sellest kõigest kasu on old. Ühe naise kannatuste rada enne ja peale Balkani sõda üheksakümnendatel. Istudes kinos kuulsin oma paremalt käelt pidevalt nuuksumist ja tatilurinat. Need olid kolm kusagilt välismaalt pöffile tulnud tütarlast, kes jätsid endast kõik filmi vaadates maha. Mina aga nautisin viisi kuidas kõik stseenid peategelasest naisega olid sõjaeelsetes meenutustes näidatud alati soojades toonides loojuva päikese valguses samas kui kaasaeg jäi halliks ja külmaks ning kuidas lunastuse momendil hallist tasapisi kuldne valgus välja joonistus. Elu karm, valgus ilus.
The Angel's Share - 2012 (Rez: Ken Loach) Suurbritannia
Kõige värskemate mälestustega tegelane ja ka auväärne viimane film enne uue docpointi algust. Film, mida tahtsin juba algselt Pöffile minna vaatama, kuid logistilistel põhjustel see tegemata jäi. Ja hea, et nii läks, sest nüüd tekkis külma ja pimedasse jaanuari üks soe ja hele laik juurde. Parimat kokkuvõtet, kui seda Jaan Ruus tegi, mul endal polegi veel õnnestund teha, mistõttu tsiteerin siis selle ka ära: "Nauditav sotsiaalne viski, palju rõõmsaid hetki, väga meeldiv järelmaitse". Mainiks ära, et filmi kandsid amatöörnäitlejad ehk tundmatud näod ehk kogu täiega sai keskenduda loole. Tuleb kiita rezissööri, kes suutis tegelikult üdini halli ja masendava Glasgow geto argipäeva transmiseerida elukoomikaks ja lootusetus elurattas veerevatele inimestele lootust ja lohutust pakkuvaks seiklusfilmiks umbes midagi lammas all paremas nurgas for täiskasvanud stiilis, mida võiks nautida klaasikese Malt Mill'iga. Igatahes pani see film mõtlema milliseid ühiskondlik kasulikke töid meie kodumaa noored enda rehabiliteerimiseks teha saavad ja kas ka siin leidub ingleid, kes kasvõi mõnele neist suudab arunatukest silmadevahele juurde möllida.
Kõige värskemate mälestustega tegelane ja ka auväärne viimane film enne uue docpointi algust. Film, mida tahtsin juba algselt Pöffile minna vaatama, kuid logistilistel põhjustel see tegemata jäi. Ja hea, et nii läks, sest nüüd tekkis külma ja pimedasse jaanuari üks soe ja hele laik juurde. Parimat kokkuvõtet, kui seda Jaan Ruus tegi, mul endal polegi veel õnnestund teha, mistõttu tsiteerin siis selle ka ära: "Nauditav sotsiaalne viski, palju rõõmsaid hetki, väga meeldiv järelmaitse". Mainiks ära, et filmi kandsid amatöörnäitlejad ehk tundmatud näod ehk kogu täiega sai keskenduda loole. Tuleb kiita rezissööri, kes suutis tegelikult üdini halli ja masendava Glasgow geto argipäeva transmiseerida elukoomikaks ja lootusetus elurattas veerevatele inimestele lootust ja lohutust pakkuvaks seiklusfilmiks umbes midagi lammas all paremas nurgas for täiskasvanud stiilis, mida võiks nautida klaasikese Malt Mill'iga. Igatahes pani see film mõtlema milliseid ühiskondlik kasulikke töid meie kodumaa noored enda rehabiliteerimiseks teha saavad ja kas ka siin leidub ingleid, kes kasvõi mõnele neist suudab arunatukest silmadevahele juurde möllida.
