Ajakapsel

Portreefoto mille puutepunktide vahele mahub 66 aastat.

Dekaad hiljem

Alles see ju oli kui sai hüpatud Ford Sierra nimelise auto rooli ja tehtud üks elu esimesi omapäi sõite suunal Tallinn-Põltsamaa-Tallinn. Esimene etapp mõistagi ei osutunud tulevasele fännile just lihtsaks ja lilleliseks, mille eest hoolitses mösjöö Taat Ilma isklikult. Õnneks kogetud tingimused siiski Rotax Max sarja pilootidele eluohtlikult rajuks ei kujunenud. Mitte, et ma mingeid überlahedaid detaile siin väga mäletaks (siiski jube äge tunne oli kõikseeaeg), aga see meenub küll, et ühe autosuvila katusele sai ronitud, et uudistada kuidas "oma klemm rajal" mõned ägedad piruetid esimesse kurvi minnes korraldas. Konsultant-mänedzer-mehhaanik-isal ei jäänud muud üle kui pead raputada ja edasi teenida. 

Ja nii see fännamine siis tasahilju kogus tuure, lisaks Põltsakale lisandusid etapid Aravetel, Raplas ning Käinas. Paari järgneva aastaga muutus nähtus nimega kardisport alaliseks kaaslaseks nii mulle kui ka veel paarile seltsimehele ja seltsinaisele. Aga see kõik see nähtu ja kogetu tundus ehe ja sellega olid seotud terved perekonnad emast-koerani ja põdrast-kuuevarbaliseni. Lõpuks saabus aga päev mil puhast sõidunaudingut pakkuv jõuallikas piloodile kitsaks jäi, küll mitte füüsilises mõttes (kuigi ribid olid pidevalt muljumisteraapia küüsis ja käsivarred roolivõimu puudmisest küllaltki kanged), lihtsalt isu kasvas ning ka võimalused. Ilma, et teaks mis tulevik toob, siis hetke kulminatsiooniks saab pidada selle aasta Nürburgringi ja "elava legendi" staatusesse asetumist.

Kaunis kummaliselt kõlab, aga ega ma tegelikult kardispordist eriti korralikku pildimaterjali pole kunagi teinudki. Lihtne fakt on see, et valdava enamuse ajast mul pold kaameratki ja siis kui juba oli ning ma selle taltsutamisega ka veidi toime hakkasin tulema lõppes see karneval ära. Kuni eelmise nädalani, mil ma täiesti ootamatult sain kõne tollelt samalt "omalt klemmilt", kes üle mitmesaja aasta oli otsustanud lüüa oma paugupillile hääled sisse (st vahetada aku, puhastada torud ja süvapoleerida kõikvõimalikud pinnad siledamaks kui teemantil), et teda siis meie mõlema jaoks täiesti uuel ja tundmatul Tabasalu kardirajal proovile panna. 

Juhus või mitte aga juubelisündmuse auks oli kart varustatud ka väga tabava numbriga. Igatahes avanes nüüd kauaoodatud võimalus teha tagantjärgi ära mõni kaugele mälusügavustesse oooootereziimile paigutatud portreevõte. Enne muidugi tuli see sajakilone tegelane kohale toimetada ning ka raja ääres natuke kõik-ühes-mehaanik-mänedzer-pilooti mängida. Aeg oli teinud oma töö ning muidu suht mõttetu olemisega kummitorujupats, mis pidi noütleme, et punasesõstramahla värvusega bensiinvedelikku paagist mootorisse toimetama, otsustas end avaringil lihtsalt ühest kohast pulbriks vibreerida ning järelejäänud osaga paagi põhja allveeujumist minna praktiseerima. Välja ei plaaninud aga raibe sealt kohe kuidagi tulla. Alles lisakanistri hankimine kuskilt võsa alt päästis päeva, kuigi omamoodi kummaliseks võib pidada ka asjaolu, et valdava enamuse ajast, mil meie kardil olid tehnilised seadistamised käsil liikus rajal nii mõnigi muu piloot oma punnvõrriga aga kohe kui meie kardile hääled sisse pandi kadusid ka kõik konkurendid. Juurdlesin omakeskis, et kui mind oleks veerandtunnikest varem peale korjatud, siis oleks ehk pilt rajal olnud midagi võidusõidupoolsemat. 

Aga noh ei maksa nüüd väga suureks ka seda mulli puhuda. Hoolimata palju rahulikumaks tituleeritud sõidustiilist oli meie "elav legend" siiski võistlusmomendil näidatud aegadest paari sekundi võrra aeglasem. Kindlasti asi mida saaks kõva regullimise ja timmimisega kiirelt parandada, aga kas just peab. Las jääda illusioon nagu ka need pildid.