Koht ja ebakoht

Ambuka seekordse fotolaagri juhendaja Vallo Kalamees andis ülesandeks Re/dekonstrueerida ruumi. Aega oli paar tundi ja asukohaks Varnja küla lähedal asuv mahajäetud multiotstarbeline tootmishoone, kus praeguse omaniku sõnul olla valmistatud nii kalakonserve kui ka mingit tehnikat vene sõjaväe tarbeks, rääkimata kõigest mis sinna kahe vahepeale veel mahub. Kuna ühtegi konkreetset mõtet mul ei tekkinud, siis lähtusin hetkeemotsioonidest ja nende ajel sai endale krabatud üks valge pallisarnane moodustis. Lisaks tabasin end arusaamalt, et kuskil aknalaual peavad ujumislaadset siputust simuleerima mingid jalad. Möödus veel mõni hetk ning juba ma kõlkusingi ise seal, aadamaülikonnas. Päike paitas oma soojade kiirtega mu kanni, samas kui mina püüdsin tolles küllaltki väljakukkumisäärses olukorras kuuletuda kahe nais- ja ühe meesolevuse käsklustele, kes suure pühendumusega juhendasid mu jalgade graatsilist poositumist. Tulemuseks, vähemalt minu arust, midagi Pink Floydi plaadikujunduse sarnast. Ise arvan, et pildi allkiri võiks olla "ära minemine". Kuhu, miks, kuidas, seda ma ikka veel ei tea. Selleks, et koht ja ebakoht omavahel dialoogi astuksid said nad esitatud ühe pildina. Jääb loota, et vaatajal tekib mingi mõttelõng.

Omadega Põhjas

Nii põhjas pole ma omadega veel olnud, kui selle aasta septembri lõpus. Ja ma polnud seal üldse  mitte üksi. 22 septembri hommikul asusid neli matkaselli ehk Missi Positiivinen, Hullu Piloottinen, Sähkömootorimiehinen ja Panoraamimiehinen Tallinnast teele, et vallutada Somme kõrgeim tipp Halti ning astuda ka Euroopa mandri kõige põhjapoolsemasse punkti Knivskjelloddeni nimelise poolsaare tipus. Kiitus ka truule suksule Disco-le, kes läbis koos meiega üle kolme tuhande vahel lõpmatult pika ning uniselt igava ja siis jälle ootamatult võimsa ja hingematvalt kauni kilomeetri, mille sisse jäid sooja päikesepaiste poolt särama löödud Lapimaa avarad väljad, Norra põhjaranniku fjordid, värvi ja marjaküllane taimestik, lollid aga järjekindlad põhjapõdrad, kõledatuulelised lumesajud ning üle taeva laotuvad virmalised.
Pikem sissekanne ja pildimaterjal jääb oma aega ootama, seniks siis olgu seda nädalapikkust seiklust, mis sisaldas endas üle saja kahekümne kilomeetri jalgsimatka igast suurusega kivide, mägede ja orgude, muda ja rohumaade, lume ja marmori peal meenutamas pilt lahedatest matkasellidest, keda ühine ettevõtmine paremateks inimesteks lihvis. Ihan laahea oli. Kiitos, hei.