Milline oleks peipsiäärne kant ilma kala ja sibulata, värvikirevate puu- ning kivimajade, kunstlillede, sügavate mullavagude, vanausuliste ning üldse täiesti teissuguse hõngu ja elurütmita? Milline on aga peipsiäärne siis, kui kõigest sellest sõidab oma loomeküllasel moel üle üks grupp anarhiste, kellele on antud ülesanne see koht uuesti mõtestada läbi filtri, mis mahub mõõtmetelt elust suurema tärmini - Kunst - alla?
Millise kunstiteooria kategooriasse mahub küll paarituvate konnade hüpe keset külatänavat? Ons ta marksistlik või rituaalne, ehk hoopis mimeetiline? Või tuleb tunnistada eksimust ning tõdeda, et kaugemale humoorikast pornograafiast siinkohal minna ei maksa?
Kaua üks pilt end avab ja mis emotsioone ta endas kannab? Mida tugevat on ühes fotos ja mis puuduseid seal leida võib? Kuidas saaks paremini teha?
Seekordne reis Ambukasse tekitas hulga küsimusi, millele vastamine on tõsine pingutus ka kõikidele kemofoobidele, ehk inimestele kes oma meeli kohvitamise abil ei turugta.
Et nii öelda püsida ree peal, siis võtaks ja kasutaks Anneli Porri, kes neid küsimusi meie pähe üleüldse tekitas, mõtet. Kunstist on hea mõelda kui keelest, mis edastab oma grammatika ja
sõnavara kaudu teate, millest teate vastuvõtja peab omakorda aru saama.
Kuidas ta teadet mõistab, sõltub tema teadmistest keele reeglite ja
metafooride kohta, aga ka võimekusest teate saatja idiolekti „läbi
hammustada“.
*marksistliku kunstiteooria järgi peaks kunstis kesksel kohal olema tegelikkuse peegeldamine ning esteetiline üldistamine ehk kujundilisus.
**rituaalse kunstiteooria järgi omastatakse mingile esemele/artefaktile kunstiline väärtus, kui ta on kaasatud rituaalsesse või pühasse toimingusse
***mimeetiline ehk jäljendusteooria vaatleb kunsti selliselt, kus kesksel kohal on loodusnähtuste ja ümbritseva peegeldamine (nt. meisterliku tehnikaga valmistatud veatu pilt realsuses eksiteerivast toolist, pole veel tool ise, vaid selle peegeldus/jäljendus)
**** Eesti keeles seostub sõnatüvega "kunst" kolm laiemat tähendust: esmalt on ta loov inimtegevus, milles aistitaval kujul (värvi, vormi, heli, sõna vm.
kaudu) ning esteetiliselt mõjusana vahendatakse teistele oma (üldistatud
ja väärtustatud) maailmatunnetust; teisalt on ta oskus ja meisterlikkus mingi argise tegevusala valdamisel; kolmandaks väljendab ta midagi tehislikku - kunstlikku - tehniliste vahendite või võtete abil tekitatavat, ehk midagi mis on mitteloomulik, mittelooduslik.
