Kuuba Korda - la segunda parte

Jah, alljärgneval lool on ka primera parte

Olgugi, et kooliharidust jagatakse Kuubal tasuta ning tervishoiusüsteemi peetakse kohaliku galaktika piires üheks silmapaistvamaks on kummalisel kombel riigi ihaldatuim tööpost siiski taksojuhi oma. Ja miks ka mitte, kui sul õnnestub rallida mööda hapnikuvaeseid-y-lärmakaid linnatänavaid ning neelata ohtralt signaalitades pimedate nurgatagustega ristmikke, viibates-vehkides-y-hõigates samas läbi olematute külgakende midagi arusaamatut lugematutele tuttavatele nägudele või kimada mittekusagile viivate sildade alt ühest riigi otsast teise kulgeval auklikul carreterral korpulentse -y-paduroosase Almendroniga (tuntud ka kui Maquina või Yank-Tank), mille edasiliikumistahte jõuliseks märgiks on rohkem kui natuke vibreeriv rool ning lambiõliga pooleks segatud ja mustalt turult kolmandiku võrra odavamalt nihverdatud kütus oktaanarvuga 83, mis napilt korstna läbimööduga-y-kroomitud ilmega sumbutist peadpööritava tossu ja vinguhaisuga suundub otse kolleegist taksisti stiilit sarnasesse muuseumieksponaati, kus ta mõnuga lämmatab täistuubitud nahksel tagaistmel hingevaakuvaid gringosid. Ay Dios Mio. Taksofonidega üleujutatud saarel on just taksistid need, kes hoiavad riigi tugevale lupjumisele kalduvat vereringet käimas, hangeldades kõigega, mis äratab turistide tähelepanu, alates kahtlastest loodusmatkadest kuivade koskede äärde ja lõpetades letšenäljas lõbutüdrukutega. Olgu istumise all lobudik missugune, niikaua kuni see edasi veereb ja lisakilode transportimist välja kannatab, senikaua ei kustu igal õigel taksistil unistus oma isiklikust taksopargist.

Selleks, et püüda üldse aru saada, mis asi on põlvest-põlve pärnadatava sajast erinevast tükist kokkuklopsitud liikurvahendi tähendus sealse rahva jaoks tuleks väga tõenäoselt võtta ette suuremahuline rahvaküsitlus. Lootuses, et keegi sellega juba tegeleb, jääb praegune blogipostitus pigem selliseks siit-y-sealt hangitud äraspidise loogikaga infokildude enam-vähem tõelähedaseks edastajaks. Kui uskuda Maailmapanga luuresatelliitidelt kogutud infot, siis selgub, et veel üsna hiljuti, ajal, mil legaalselt osta-y-müüa võis vaid revolutsioonieelseid massinaid, omas igast tuhandest kuubakast ligi kakskümend mingit sorti neljarattalist sõiduvahendit, mis peaks tähendama, et rohkem kui 11 miljonilise elanikkonnaga riigis sõidab jämedalt võttes ringi umbes kakssada tuhat B-kategooriasse kuuluvat masinat, millest vähemalt iga kaheksas on tulnud Detroidi-nimelise automeka vabrikuliinidelt. Kui teist keegi, lugupeetavad blogilised, kes te ikka veel mingil põhjusel seda veidrat kirjatükki loete, peaks oma maast leitud aja jooksul sattuma mõnda Havanna paljudest loteriihõngulistest toidukohtadest, mistähendab, et kunagi päris täpselt ei tea, mis asi menüüst on saadaval ning kas seejuures ka kõik tellitud roa koostisosad lauale jõuavad, siis rüübake rahustuseks mõnus lonks cervezat, heitke pilk tänavale ning loendage veidi mööduvaid sõidukeid. Tunnistan, et minu kergelt Cristal’iseerunud silmad väidaksid näiteks, et seda revolutsioonieelset rauda liigub tee peal suhtega kolm kaheksast.

Tänavune, kahetuhandeneljateistkümnes aasta, algas kuubakatele, vähemalt paberil, võib-olla ehk kõige paljulubavama aastana üle mitme kümnendi, sest vahepeal noorema ning uljama venna hoolde usaldatud valitsus otsustas teha põhimõttelisi lihtsustusi erinevate liikumisvahenditega kauplemises-y-omandiküsimuses. Miks paberil? Sest keskmise kuupalga ja keskmise autohinna erinevus, olgu ta siis uus või paduvana on jätkuvalt võrreldav olukorraga, mille järgi peaks seadusekuulekas kuubakas sadaviiskümend aastat kogu oma sissetuleku kõrvale panema ja püüdma ämma najal kuidagi piisavalt rõõsa ja roosa püsida, et peale ülielupikka ooteaega asuda täiel rinnal nautima sõidumõnusid isikliku neljarattalisega. Isegi Kuuba paljukiidetud tervishoiusüsteem ei suuda tagada hetkel rohkem kui ehk poole vajalikust eluajast. Kus siis see konks on, miks tänavapildis üldse „niipalju“ sõiduvahendeid edasi-tagasi vurab? Vastus peitub Revolutsiooni algusaegades, mis lisaks kesvamärjukesele andis ka kõige soodsama võimaluse saada poolmuidu autoomanikuks. Tuli vaid olla kiire, kuna kaup liikus tol segasel ajal kibekiirelt ning soovijaid oli rohkem kui soovitavat. Kogu see jabur kesvamärjukesemöll pahandas aga korralikult Detroidi autovabrikuid, kellele üldse ei meeldinud mõte purjakil sohvritest, mistõttu otsustati peale lühikest mõtlemisaega teha saareriigiga majandussuhetes mõningane paus, millega mindi isegi nii kaugele, et ka varuosi ei saadetud enam Kuubale lootuses, et varem või hiljem kaasneb sellega soov uute sõidukõlblike masinante järele. Hea plaan küll, aga välja kukkus asi hoopis sedaviisi, et Detroit on tänaseks vaid hale vari oma kunagisest hiilgusest, aga Kuuba teedel vuravad noodsamad vanad dinosaurused ikka veel ringi. Siinkohal tuleb detroidipoistel ise peeglisse vaadata, kuna oma hiilgeajal sõlmitud koostöölepped teiste sellel planeedil resideerunud autotööstustega viis olukorrani, kus parema teadmise puudumisel ahviti nende toodangut lihtsalt järgi. Eriti eeskujulikuks kopeermasinaks osutus üks Nõukogude Ime kandev suurkorporatsioon, kel tekkis küllaltki sõbralik läbisaamine ka meie paljukiidetud saareriigi ninameestega. Sellest sõprusest kujunes väga  inspireeriv tööpõld Kuuba tõelistele osavnäpp-mehaanikutele, kes sinnamaani olid sunnitud väga lühikese aja jooksul õppima ära sisuliselt lehmasitast-filigraanselt-töötava-käigukasti-kokkukeevitamise. Värvikamad näited nende saavutustest võiksid olla mõne Dodge Royal Lancer’i või Plymouth Belvedere’i väsinud kolbide asendamine Го́рьковский-автомоби́льный-заво́д-Cincuenta-Uno veoatuo omadega, rääkimata Chrysler Imperial’i jõuallika vahetamisest kaks korda tüsedama traktori oma vastu, lisaks suudetakse siiani piduriõli ilma suurema jamata kokku segada šampooni-y-toiduõli ülejääkidest, vormida valgeplekist vanadele iludustele küljeliiste, rattakilpe-y-koopaid ning täita kroonilise õhupuuduse all kannatavaid peegelsiledaid rehve lihtlabase muruga. Puht seaduslikult võisid Nõukogude Ime kandvaid plekikolinaid omada riigis vaid valik parimatest-parimaid sportlasi, meelelahutajaid, riigiteenistujaid, diplomaate ning arste, kellest viimastel oli vaja ette näidata ka välislähetused sõbralikesse riikidesse nagu Angoola ja Venetsueela. Ebaseaduslikult aga käis nende masinate saatus musta turu kaudu hoopis teist rada, olgugi, et omandisuhe sellest ei muutunud. Ka paljud karsklased, kes siirdusid Revolutsiooni jalust mujale elama, jätsid küll oma autod sugulastele, kuid riigi jäik seadusandlus omanikku muuta ei lubanud. Seega on nüüdseks tekkinud olukord, kus kohalikel inimestel pole enam aimugi, kes võiks mõne mustal turul paljutiirelnud sõiduvahendi tegelik peremees olla.

Kui uskuda üht hiljutist artiklit, mis püüab kirjeldada võimalikke põhjuseid riigi poolt kehtestatud ülitobedatele autohindadaele, mis on kuni kümnekordselt üle ka mujal antud planeedil pakutavast, siis läheb ikka päris jupp aega enne seedimiseks, kuni tekib arusaam, et selles võib isegi mingi iva peituda. Kuuba topeltvaluutasüsteemis eksisteerib küll kaks erineva vääringuga peesot, aga niipea kui nendega riigist väljuda kaob neil igasugune vahetusväärtus. Kuna autode ning ka kõige muu võimalike ja võimatute vidinate ametlik ja ainuke maaletooja on riik, kellel pole väga palju reserve teistes, tugevama väärtusega valuutades, siis suurt hulka importkraami niikuinii maale tuua pole esiteks mõtet, kuna nende vastu annaksid ostjad ju väärtusetut raha ning teiseks pole ka võimalik, kuna toda välisvaluutat on lihtsalt vähe. Mõtteline laovaru peab aga siiski olema, et tekitada mingigi nõudlus kohalike rikkamate töömesilaste-y-turistilüpsjate ning välismaalaste seas, kes võtavad vaevaks Cadecades (Casa de Cambio ehk valuutavahetuspunkt) vahetada välisvaluutat kohaliku raha vastu, et selle eest siis hirmkalli hinnaga omale näiteks auto osta. Olgugi, et kohalike arvates on kasutusel tervet mõistust vihkav ärimudel, kus üheltpoolt natuke antakse präänikut, kuid ainult niipalju, et nõudlus selle vastu ei muutuks hirmkalli hinna tõttu massiliseks, siis sellest hoolimata on soovijaid rohkem kui küll. Lisaks on valitsus lubanud ju suunata müügist saadud raha ka riigi ühistranspordi arendamisse, kus jällegi vähemalt paberil piisaks juba kahekümne uue auto müügist, et ainuüksi pealinnas hakkaksid vurama täiesti uued ja sõbralikest Aasia autotehastest pärinevad neljarattalised külmkambrid. Ilmselgelt võiks antud plaani lugeda edukaks, kui selle täitmine kestaks kasvõi paarkümend järgmist aastat. Seniks aga jääb riigi üheks olulisemaks ning kõige muu kõrval ka lausa ülipadukiireks välisavluutareservide täitjaks rendiautondus, mis toetub jällegi peamiselt uuemat sorti Aasia toodangule ning mille eest küsitakse vähenurisevatelt turistidelt muu maailmaga võrreldes ligi kahekordset hinda. Rondistumistunnuste saabudes lükatakse kogu see kraam kohalikku turgu, kus tema hind aga ei jää millegipoolest alla ülejäänud kaubale. Arvatakse, et siia on peidetud valitsuse kaugem eesmärk kohaliku kallima valuuta devalveerimise tarbeks, et jätta käibele too nõrgem, mille eest aga ei suuda kohalik ikkagi letšet hankida.

Küllap on kultuuršokk  kärme tulema, kui arvestada kõike, mis just sai sõnadesse pistetud, kuid sellele pakub Kuuba ka korralikku vasturohtu oma mui bueno’de ja külalislahkusest pakatavate Casa Particular’ide (ehk kodumajutuse) võrgustikuga, kus lisaks mõistlikule hinnale saab kogeda ka  väääääääga sõbralikku pererahvast, kes tihti suudab lauspäikeses oma raskete seljakottidega pikki maid maha vantsind/taksotand/bussitand ning pooko-pooko-espanjolli-habalavate gringode rõõmuks rääkida ka ühes arusaadavamas keeles. Lisaks on paljudes Casades ka tublid kokad, kellele pole probleem hilistel öötundidel valmis meisterdada mõni eriti delicioso sefiiritort või siis mitmekäiguline õhtusöök, olgugi, et toiduainete varumiseks on eriti viimasel puhul vaja oma soovidest aegsasti teada anda, et õhtul ikka tohutu riisihunniku kõrvale oleks pakkuda kuhjaga Cerdo’t (siga), Pollo’t (kana) või siis peasuuruseid Langostasid (homaar) ning loomulikud plataani, seda kartulimaitselist-y-rohelist banaanisugulast. Hommikusöögiga on asjad vähe rutiinsemad, kui te just peate värskete mangode, papaia, ananassi, banaani ja guaava söömist ja värskelt-pressituna joomist koos praemuna, importvõi ja kohalike panaderiatoodetega kuidagi rutiinikõlbulikuks. Lisaks oskab nüüd vähemalt üks, ülimalt looduskaunis Vinalese külas asuv Casa, nimega Villa Noel, pakkuda kaugetele külalistele, ühe väga omalaadse naerukajaka valvsa pilgu alla, härjasilma koos rohke pipra ja soolaga. Mmmmm...

Jääb veel öelda Suur Gracias Teile Andres, Rene, Rivo ja Vera, et te koos minuga selle veidra reisi, kahe telgi ning ühe kahtlaselt vibreeriva matkakotiga, lõpuni vastu pidasite. Hoolimata kõigest, oli Tore!!!

....Ja sama liibuvalt ning vaikselt nagu oskab sinust kitsal tänaval seljatagant mööduda vaid kuubalane tahaks ma veel epiloogi tarbeks lisada ka seda, et kogu selle tossu, saasta, prügi, kõntsa ja milleiganes muu asja keskel nimetati Kuuba hiljutise globaalset jalajälge nuuskivate teadlaste uurimuste põhjal paigaks, mis vastupidiselt oma silma-nina-käte-y-jalgadega kogetule hoopis hoiab ja taastoodab eluks vajalikku keskkonda.....

El Pollo de la Muerte!!!

Kuuba Korda - primera parte

...Ütleme nii, et kui te juhtute kunagi tulevikus galaktikatevahelisel kiirteel ootamatult ummikusse jääma seoses asjaoluga, et mõne täheristleja noorem valvekipper on kogemata põhjustanud sündmuse, mida võib nimetada intergalaktiliseks peeruks, milleks piisab kui lollilt aga järjekindlalt eirata pardakompuutri navigatsiooniabimehe palveid vältida käsijuhtimise kasutamist ajal, mil laev pulseerib ebamõistlikult lähedal Norskava Valge Ahvi udukogule, mille gravitatsioonilainetesse kinni jäämine on hullem kui ainsa naerukoha otsimine kõikides mösjööde Wilsoni, Sandleri ja Stilleri filmides kokku ning mis oma galaktiliskatastrofaalselt haisva tossu ja tolmupilve eritamisega varjutab ka kõige eredamalt kiiskavad kroomitud ilukilbid ning põhjustab lehka, mis sunnib lähedalasuvaid musti auke suurest põlgusest tagurpidi pöörlema hakkama, et enda ja haisu vahele ajutiselt rohkem mateeriat taasluua, tekitades loomulikult sellega viimasele valeootusi evolutsiooni taasvõimalikkusest, siis siinkohal oleks paslik öelda, et kõige selle kõrval tundub kahekümnekolme päevane reisisutsakas Kuubale lausa galaktilise välksööstuna, mis aga igale endast lugupidavale ummikulisele on üks hiiglama ebapopulaarne uudis.

Kõikidele reisumeestele ja -naistele, kel on parasjagu õnnestunud toda paljude endiste ja ka tulevaste ummikuliste arvates küllaltki tobedat ning Linnutee galaktika eriti-kõrgelt-diplomeeritud psühhiaatrite-y-günekoloogide arvates isegi mõningat stressi esilekutsuvat ummikut vältida, olgu aga hoiatuseks öeldud, et kui teil mõlgub mõtetes oma maast leitud vaba aega kasutada tolle veidra saareriigi külastamiseks, siis teadke, et Kuuba pole mingi poleeritud Kariibi Mere Pärl vaid pigem koht, kus kohalike heaolu nimel saate ja lausa Peate ise kõigeks valmis olema. Paljudel ümberkaudsete galaktikate rahvastel on sinna riiki sisenemine seetõttu üldse ametivõimude poolt ära keelatud ning asukohtki salastatud, mis on muidugi vesi hullunud matkasõltlaste leidlikkuse veskile, eriti kui nende kasutada on kõige viimasem tehnoloogiaröögatus koodimurdmise vallas ehk Assembler-O-Krüpto-Matic, mis saab hakkama isegi kõige haruldasema külalaulikust vanaäti regihaikuhõngulise rähvapärimuse lahtimuukimisega, et peilida sellest suvaliste häälikutega varustatud jutumulinast välja koordinaadid tolle ainsa kaugele-kaugele galaktika läänespiraali hüljatud lõpu kaardistamata kolka ühele täiesti tähtsusetule sini-rohelisele planeedile viiva portaali asukoha määramiseks kusagil Andromeeda udukogu helgemates kihtides, kuhu tublisid häkkijaid ootab kahel etteteadmata päeval ja kellaajal nädalas laud kolme raskelt-trullakusele-kalduva-kuid-alati-rõõmsatujulise-y-sombreerosid-kandva bürokraadiga, kellest paremalt poolt teine ulatab teile lahkelt portsu võõrkeelsete blankettidega ja palub viisakalt pastaka puudumisel teil koju minna ja see sealt köögilaua nurgalt kaasa haarata, peale mida avaneb kõigil esimese sammu edukalt läbinutel võimalus kogeda arhailist kopeerpabertõmmise treimist oma dokumentidest ilma abistava õppevideota ning kui ka see jõupingutus on edukalt sooritatud saavad kõik ellujäänud võimaluse minna veelkord kusagile päikesest hüljatud tümale komeedile, kus asub galaktika viimane pangaautomaat, millest tuleb tööstuslikes kogustes välja võtta kogu universumi eelviimast käega katsutavat sularaha, mida peale sihtkoha lugematute hangeldajatega varustatud varimajanduse meelevaldset turgutamist-y-tupsutamist läheb vaja ka ühe üsnagi kopsaka viisamakse tegemiseks, millele omakorda järgneb sisuliselt kohene, kõigest tühine kahekümneneljatunnine demolekulariseerumine Siuh-vii-mind-siit-galaktika-nurgast-sinna-galaktika-nurka-Matic portaalis ning remolekulariseerumine räpasusest nõretavas ja kõrbenud mootoriõlist lehkavas, põrgukuumas Havanna nimelises prügikastis, kus teise asjana teie käest küsitakse letšet (piima) kui esimese asjana küsitud ühte dollarit, hoolimata „sittuva-koera-nukra-silmavaate“ ülimalt osavast järeleaimamisest, ei õnnestunud kätte saada.

Olles toibunud soojast vastuvtõtust a la Cubano de la Muerte tasub meelde tuletada viimaseid sõnu nende küllaltki rõõmsatujuliste ja kitarri-y-trompetimaiate bürokraatide poolt vahetult enne kerget ebamugavust tekitavat  demolekulariseerimist eriti kuumade latiinomeloodiate saatel, et „ei“ te ei siirdunud just ajas tagasi tööstusrevolutsiooni eelsesse Hispaania getosse, kuigi kirevad kuked räämas linnakatustel või hoogsalt-y-alatasa teile (ajal kui olete otsustanud käia viiskalt kõnniteel) kaelapahisemist ootav ning sealt edasi mööda linnatänavaid teadmatusse sirisev solgivesi viitaksid sellele karjuva meelekindlusega, ning „jah“ valdav enamus selle maa rahvast pole tõepoolest oma käitumis(r)evolutsioonis peale Kolumbuse äkkvisiiti jõudnud kaugemale kui mõni kohutav kaheaastane, kelle väikesed hallid ajusünapsid pole veel jõudnud asuda juurdlema selle üle, kas tõesti võib omakasupüüdmatus põhjustada kaugeleulatuvaid positiivseid tagajärgi või siis, et rikkis plaadi korduma-kippuvate-küsimustega taxi, lõbuchikade, või mis veel huvitavam, ka lõbuchikode, letše, taxi, sigarite, dineero (raha), taxi, „weer-ar-yu-from-maifren..“ ning muidugi ka taxi kohta võiks mõnikord päris seisma panna ning selle asemel tegeleda rahvusliku karastusjoogi toel sisekaemusega teemadel, mis käsitleksid:

1. siirust a la kui sa julged hoolimata miilitsahirmust tulla lobisema maast ja ilmast väsinud matkaselliga, siis ei ole eriti hea lüke lõpetada meeldivat jutuajamist maagilistest autohindadest (mille järgi võib igas muus galaktikanurgas piisavalt kahisevat omav kompressormersuvend endale sealmaal ehk ühe küljeklaasidega ning prantsusepärast jõuallikat kandva vähetuunitud „Moskovichi“ lubada) sooviga saada näpuotsaga dineerot või letšet,
2. lugupidamist a la kui sa tõmbad tänavalt laia libanaeratusega oma kokteilibaari sisse kaks ilmselget lihtalgebrat oskavat gringot, kes on nõus sportlikust huvist tegema jooke välja ka puht „juhuslikult“ kõrvallauas istuvatele vallatute-eluviisidega-y-mahlakate-kurvidega preilidele, siis ei ole vaja nende kahe härrasmehe niigi kopsakat La Cuentat käsitsi suuremaks parandada, olles seejuures veel saamatult lohakas,
3.  viisakust a la kui sa alles eelmine õhtu oled teeninud igati meeldivatelt turistidelt maitsva söögi ja daiqiriide eest kopsaka tipi, siis võiksid olla rohkem kui rõõmus nende teenindamise üle ka järgmine õhtu, isegi kui nood vaid meeldivat kokteilielamust korrata soovivad,  mitte aga saata nad nördinult ukse taha eluviletsa vabandusega, et kohe-kohe, umbes nii viie minuti pärast on see koht justkui imekombel täitunud ida-saksa turistidega, kes kõik nagu üks mees raudpoltkindlalt ka sööke tellima asuvad,
4. kokkulepetest kinnipidamist a la kui tellitud on mikrobuss viiele inimesele pluss suurtele matkakottidele, siis ei tule selle peale kohale kaks vormeliteks tuunitud ziguliid pluss sohvri silmarõõm või parem käsi tasuta kaassõitjaks ning lisaks ei toimu kahe kolmandiku maa läbimisel ümberistumist teise veelgi suuremat seltskonda mahutavasse taksosse (juhul kui see pole just ebamugavusest pakatava puupingiga varustatud veoauto kast ja seal eesootavate varakahekümnendates blondide meditsiiniõdedega fjordidemaalt, olgugi et nende tundidepikkune popphittide siristamine okk joristamine muutub kiiresti suht fifaaniks).

Arvestades kui kõrges hinnas on selles riigis sotsialismuseidee, olgugi et letše hinnale ta ära ei tee, siis väga suure tõenäosusega (julgen väita, et isegi mõneti paremaga kui seda on füüsikute poolt jagatud Schrödingeri kassile, kes istub ühes pimedas kuubikus) ei tohiks põhjustada järgnev ettepanek mingit vastuseisu ka riigi kõrgemate ninameeste poolt, kes võiksid puhtast südamest mõned oma lugematutest korraliku kamaz-tüüpi veoauto mõõtu ideologismuse-y-isikukultuse alla mattunud plakatitest võõbata üle värske punase värviga, lisades sinna eelpoolloetletud omadustegusõnad-y-täiesti-uue-ning-veelgi-laiema-naeratuse, mille saatel tekiks neil võimalus seniilsusest pakatava imetlusega jälgida, kuidas kogu see rahvas asub neid sõnumeid taaskord täieliku üksmeelega ja tingimusteta täitma „O Muerte“. Kokkuvõttes peaks see olema ka parimaks ravumiks juba aastakümneid kogu riigis „pisikesi-pisikesi“ küsimusi tekitavale moraalsele tervisele. Seniks aga, kuni Hiina nimelisest riigihakatisest saabuvad, pealesunnitud humanitaarabi korras muidugi (kuna Kuuba ainuke pangandustermin on aegade hämarusest peale olnud „Tagastamatu Laen O Muerte“), vastavasisulised värvipotid ning muu hädavajalik praakmaterjal, mille eesmärgiks on muuhulgas hoida Suure Revolutsiooni võidupäevast saati sügavalt stagneerunud majandust veelgi sügavamasse kiviaega tagasi kukkumast, jätkuvad linnatänavatel, rahvusliku kesvamärjukese jõulisel toel loomulikult, tulised vaidlused „pesapalli“ teemadel: „Santiago de Cubal la Muerte!!! Viva Pinar del Rio!!!“

Elu võimalikkus sellises ülepeakaela veidras lipp-lipi-y-lapp-lapi peal ajakapslisse suletud kohas nagu Kuuba on tegelikult üks paganama jultunud aga samas geniaalne reklaamitrikk, mille alustalaks võib ilma igasuguse kahtluseta pidada rahvuslikuks karastusjoogiks tituleeritud kesvamärjukest ehk Havanna Club’i, mille hind on riiklike instantside vahelesegamise tõttu kordi odavam letšest ning mille kättesaadavus on jällegi nendesamuste instantside näilise saamatuse tõttu kordi parem kui joogikõlbulikul veel. Ehk kui keegi veel aru ei saanud, siis Kuuba on tegelikult üks päris pirakas katsepolügoon, ühele päris pirakale kangeid shnapse pruulivale intergalaktilisele korporatsioonile, kes peale sajandeid kestnud otsinguid leidis oma jookide villimiseks-y-turustamiseks ideaalse koha, mis on õnnistatud palavalt-y-pikalt kestva päikesepaistega ning milles korallide poolt rikastatud valged liivarannad vahelduvad võimsate kookospalmidega, kus elevate inimeste rahvuslikuks eripäraks on paindlikud-puusad-y-trullakad-pepud ning oskus trabaaho asemel rohkem la vidat nautida. Just siin otsustati teha oma intergalaktilise turundusteo musternäidis pealkirjaga „Tänasida Cuba Libresid ära jäta homse Progressi varna“, mille kiireks kohandamiseks laiadele massidele peideti ta kavalalt oma lansseerimiskampaania loosungi „Viva la Revolucion“ ridade vahele ning valjuhäälne promomine usaldati korporatsiooni poolt palgatud agentide hoolde. Kuna iga uus liikumine vajab oma olemise õigustuseks ka ikoone ja monumente, siis koostöös oma tugevatoimelise kesvamärkjukese abiga suudeti valdavale enamusele saareriigi pööblist pähe määrida sõnum nagu tuleks tolle riigi auks ja uhkuseks lugeda üht veidrate ideedega demokraadihakatisest luuletajat, kelle lumivalgeid büste muideks kaunistab iga tolles riigis asuva linna, alevi ning küla peatänav ja seda igaks juhuks kolm korda, juhuks kui kahel esimesel korral ei pannud keegi tähele, rääkimata ka kogenud mägimatkaliste arvates raskesti kättetulevast riigi kõrgeimast tipust, kus toda kiilakat ja kummalistest mõtetest tulvil olevat peanuppu võiks mitteametlikult pidada ka kõrgeimaks punktiks selles õitsvas riigis, muidugi ainult seniks kuni lähedalasuva võsametsa latvade kõrguskontrolli teostamiseks jätkub riigi parimal võsalõikuril ehk kalašnikovil lahkete hiinlaste poolt jagatavaid padruneid; või siis ühte teist riiki imporditud rahvarevolutsionääri, kelle ogaruseni äraleierdatud nägu on tõenäoliselt nii mitmelgi Patria-O-Muerte’st vahutaval mehel tätoveeritud kõige hellemasse kohta, mis vabal ajal pakub behmust ja zoojust eikellegimaa-nimelisele salapärasele piirkonnale kusagil tugevalt päevitunud vööjoonest allpool; noja siis on veel nood kaks sent-surmale-võlgu olevat vennaraasu, kes kummaline küll pole eelnevate härrasmeeste eeskujul vaevunud end jäädvustama tolle riigi ainulaadselt jabura topeltvaluutasüsteemi eest hoolitsevate rahatähtede peale, mille kohaselt saab kohalik rahvas kõiki asju endale kakskümendviis korda odavamalt lubada kui turist, aga va letše-sunnik kipub ka siis haardeulatusest välja jääma. Ühtlasi on nimetatud agentide värbamine ka teatavaks jokriks kaardipakis juhuks, kui kohalikul rahval peaks ühel hetkel joomisest siiber saama ning mõistus vähehaaval kõrvade vahele tagasi kolib, millele kasvõi pealsikaudsel inimkäitumise uurimisel läbi ajaloo järgneb tavaliselt kirglik soov kedagi süüdistama ja tuleriidale saatma asuda. Aga nagu juuresolev pilt jätkuvalt näitab, ootab Progress siiani oma korda tolle üha rohkem kauge ja kättesaamatu miraazina tunduva manjaana taga. Vahel on siiski juhtunud, et spetsiaalselt kvaliteedikontrolliks rahva sekka paigutatud koputajad annavad ninameestele teada nurinast, et maja kipub selga varisema ja autol pole juba ammu enam varuosi saada, rääkimata kallist letšest, kuid selle mure lahendamisel korporatsioon ressursse tagasi ei hoia vaid toob lahkelt ja operatiivselt, planeedisuurust tossu-y-haisupilve turtsuva Завод имени Лихачёва-Ciento-Treinta jõulise veomassina kastis, kõik porisejad oma paljudesse villimistehastesse. Neid, kellele peale pikka ekskursiooni tuleb taaskord tahtmine kodutee jalge alla võtta, võib julgelt pidada vaat, et kõige kirglikumateks kesvamärjukese müügiagentideks.

Kes veel infonäljas tundub olevat, siis loole järgneb ka la segundo parte