Inspireerituna Vikerraadio saatest "Üks Lugu" meenutaks ka korra omi mälestusi, mis seotud sellise vägeva üritusega nagu seda on Laulu- ja Tantsupidu.
Peab alustama tõdemusega, et peale tõiga, et kuulusin Revalia poistekoori ning piiksusin seal esimest sopranit, ma väga palju lisada ei oskagi üleastumisele oma esimesel Laulupeol. Aga, et mitte kohe alla anda, siis pigistan silmad kinni ja katsun end ajas tagasi viia.
Tol peoaasta kevadel olin saanud üheksaseks, mis tähendas, et koolis oli just edukalt läbitud teine klass, kus pikapäevarühmas ei sundinud enam keegi lõunauinakut tegema. Ühesõnaga Ärkamisaeg oli igati hoo sisse saanud. Ketis oli seistud ning kõikjalt, kuhu silm mõistis pidama jääda oli võimalik tuvastada sinist, musta ja valget omavahel põimumas, samas kui kõrvu kuuldusid moekad hüüded suveräänsusest ja vabadusest ning raadio ketras omugust-õdaguni Alo Mattiiseni ja Linna Iffi isamaalisi megahitte. Kõik tundus võimalik.
Peab alustama tõdemusega, et peale tõiga, et kuulusin Revalia poistekoori ning piiksusin seal esimest sopranit, ma väga palju lisada ei oskagi üleastumisele oma esimesel Laulupeol. Aga, et mitte kohe alla anda, siis pigistan silmad kinni ja katsun end ajas tagasi viia.
Tol peoaasta kevadel olin saanud üheksaseks, mis tähendas, et koolis oli just edukalt läbitud teine klass, kus pikapäevarühmas ei sundinud enam keegi lõunauinakut tegema. Ühesõnaga Ärkamisaeg oli igati hoo sisse saanud. Ketis oli seistud ning kõikjalt, kuhu silm mõistis pidama jääda oli võimalik tuvastada sinist, musta ja valget omavahel põimumas, samas kui kõrvu kuuldusid moekad hüüded suveräänsusest ja vabadusest ning raadio ketras omugust-õdaguni Alo Mattiiseni ja Linna Iffi isamaalisi megahitte. Kõik tundus võimalik.
Veidra kokkusattumusena ülalpool räägituga peab tunnistama, et Rene Eespere "Ärkamise Aeg" on vist too ainumas laul, mille laulmist ma suudan ühendada olemisega selle suure laulukaare all. Olgugi, et otsest mälestust sellest mu silme ette ei teki, siis see laul on lihtsalt niivõrd sügaval minu sees ja peas ja hinges, et muud võimalust justkui ei jääkski järgi. Kui aga kindlast mälupildist ja mingitest tunnetest rääkida, siis meenub mulle minu tolleaegse koorijuhi, mösjöö Hirvo Surva, suurte jõllitavate silmade ja veelgi võimsamate tumedate silmakoobastega varustet kurjakuulutav nägu, mille eest ma alatasa oma näo tahstin ära peita, kui tolleagses Tombi palees sai ettevalmistusproove tehtud.
Ja kkui nüüd õige antuke veel pingutada, siis tolle aja laulupeost enesest ma mäletaksin justkui üht kõnet, mille pidas Mikk Mikiver. Mees, kes oma hõbedase habeme seest paiskas eetrisse karge ja käreda põhjamaa poja hääle, mis rääkis unistusest saada järgmisel peol kokku juba Vaba Eesti pinnal. Kui see mälupilt ka nüüd ekslikuks osutus, siis vähemalt Vägi, mis nendes sõnades peitus, osutus igatahes prohvetlikuks.
Vabadus saabus, nagu ka uus pidu, millest minagi osa sain, olgugi et nüüd siis juba ühena publikust, sest tundub, et too kuri ja võimas pilk esitas mulle liiga suure katsumuse, et sellele järgnevad viis aastat vapralt vastu panna.
Möödus veerand sajandit ning ma leidsin end istumas keset trammiteed Narva maanteel ning minu poole ja minust üle ning ümbert tuiskasid mööda üha uued ja uued, rõõmsad ja mõtlikud, tantsivad ja laulvad, imestusest kohmetunud ja otsakoperdamisest ehmunud noored ja vanad laulu- ja tantsupidulised, kellest paljud mind ekslikult Issandaks kutsusid, milleks olemist mina omakorda püüdsin kategooriliselt ümber lükata.
Eks ta võis kõrvaltvaatajale päris kummastav tunduda, kui üks kolkam, kelle pluusikraest turritavad välja rukkililled ja kelle õlakotti meenutava fotokoti peal lebab kaks sõbralikku vobla, laseb vabatahtlikult inimestel endale otsa astuda ja samas arvab ise, et see on tema kõige tõsisem katse üle kõikide nende aastate olla sellel Eesti rahvuse parimaid külgi näitaval üritusel tõeliselt kohal ja saada Puudutatud.
Aga ometigi just seda ma tundsin nii seal kuumal asfaldil istudes kui ka vahetult sama päeva hommikul kui käisin piilumas, kuidas tantsupeolised, rahvariietest pungil trammidest välja paiskusid ja katkematu rivina, läbi keskturu aedviljalettide, Kalevi staadioni poole marssisid ning hoolimata kuumast päikesest ja kohati mitmekordsest villasest riidekihist kerge olemisega oma etteastet ootasid, et siis areenilt naasta endast kõike andnuna, näod tõsised ja pilk suunatud kaaspidulise pastlakandadele.
Milline võis olla küll see vaev, et siia peole üldse saada, et siin siis kolmel järjestikusel päeval saaks täiel rinnal koostegemise tunnet kogeda? Sellest arusaamiseks piisab ehk natukenegi, kui kuulata/lugeda mõne tantsujuhendaja või dirigendi sõnavõttu, kes nagu ühest suust kinnitavad, et nn. turistidel, kes moodu pärast midagi kokku tahavad sirgeldada, tanstuplatsile ja laulukaare alla asja pole. Oma tahet peab tegudega tõestama, et sünniks koostegemise Ime. Kinnitagu seda viimast siis kasvõi laulupeo üldjuhi, tolle sama kurjakuulutava näo ja tumedate silmakoobastega mehe, näoilme peale viimast käeviibet peo nimiloo lõpus, kus täie auruga suurest õnnest nutma puhkemisest oli tal ehk vaid veerand kübekest puudu. Seda Puudutust oli tunda nii laulukaare all kui ka teispool helendavat ekraani.
Mõnesmõttes sai selle looga mingi ring minu jaoks täis, sest lisaks asjaolule, et see nägu ei tundunud mulle enam järsku nii kurjakuulutavana, tekkis mul nende pidupäevade jooksul ka tunne, et ma täitsa tahaks (vähemalt) korra veel olla üks pidulistest, olgu see siis tantsijana või lauljana. Ja seda mitte moodu pärast. Eks näis.
Väga kordaläinuks võib lugeda käesoleva peo juures ka peokorraldajate soovi panna pidulisi kaasa mõtlema eestlaseks olemise üle laiemalt. Selle eest kandsid hoolt nn. vaheklipid, kus meie riigi helgemad pead jagasid kõikidega, kel oli soovi kuulata, omi mõtteid ja tundeid. Näiteks Laulupeo esimesel päeval tsiteeriti meie kadunud presidendi Lennart Meri avakõnet 1999 aasta laulupeolt, kus minu jaoks jäi eredalt kõlama kaks väga tabavat ütlust.
Esiteks "..Laulupidu (ning ka tantsupidu) ei ole kunagi moes olnud, sest see pole moeasi, vaid Südameasi."
Ja teiseks "...Laulud on meie relvad ja Laulupeod meie võidud."
Kuna kõik need mõtted väärivad mõtelmist ja meeldetuletamist ka peovälisel ajal, siis kui argipäev kipub võhmale võtma ning üksteise vastu inimeseks olemise tunne kipub vägisi tahaplaanile jääma, siis ma otsustasin nad kõik siin blogis täispikkuses ära tuua.
Lugege neid või kuulake ning siis vaadake ka minu viewbooki pildigaleriid inimestest, kes mulle XXVI Laulu- ja Tantsupeol kaamera ette sattusid ning pange tasutaks jooksma Puudutue lugu, kui tervet kontserti ei jõua kuulata. Näeme jälle viie aasta pärast.
Ja kkui nüüd õige antuke veel pingutada, siis tolle aja laulupeost enesest ma mäletaksin justkui üht kõnet, mille pidas Mikk Mikiver. Mees, kes oma hõbedase habeme seest paiskas eetrisse karge ja käreda põhjamaa poja hääle, mis rääkis unistusest saada järgmisel peol kokku juba Vaba Eesti pinnal. Kui see mälupilt ka nüüd ekslikuks osutus, siis vähemalt Vägi, mis nendes sõnades peitus, osutus igatahes prohvetlikuks.
Vabadus saabus, nagu ka uus pidu, millest minagi osa sain, olgugi et nüüd siis juba ühena publikust, sest tundub, et too kuri ja võimas pilk esitas mulle liiga suure katsumuse, et sellele järgnevad viis aastat vapralt vastu panna.
Möödus veerand sajandit ning ma leidsin end istumas keset trammiteed Narva maanteel ning minu poole ja minust üle ning ümbert tuiskasid mööda üha uued ja uued, rõõmsad ja mõtlikud, tantsivad ja laulvad, imestusest kohmetunud ja otsakoperdamisest ehmunud noored ja vanad laulu- ja tantsupidulised, kellest paljud mind ekslikult Issandaks kutsusid, milleks olemist mina omakorda püüdsin kategooriliselt ümber lükata.
Eks ta võis kõrvaltvaatajale päris kummastav tunduda, kui üks kolkam, kelle pluusikraest turritavad välja rukkililled ja kelle õlakotti meenutava fotokoti peal lebab kaks sõbralikku vobla, laseb vabatahtlikult inimestel endale otsa astuda ja samas arvab ise, et see on tema kõige tõsisem katse üle kõikide nende aastate olla sellel Eesti rahvuse parimaid külgi näitaval üritusel tõeliselt kohal ja saada Puudutatud.
Aga ometigi just seda ma tundsin nii seal kuumal asfaldil istudes kui ka vahetult sama päeva hommikul kui käisin piilumas, kuidas tantsupeolised, rahvariietest pungil trammidest välja paiskusid ja katkematu rivina, läbi keskturu aedviljalettide, Kalevi staadioni poole marssisid ning hoolimata kuumast päikesest ja kohati mitmekordsest villasest riidekihist kerge olemisega oma etteastet ootasid, et siis areenilt naasta endast kõike andnuna, näod tõsised ja pilk suunatud kaaspidulise pastlakandadele.
Milline võis olla küll see vaev, et siia peole üldse saada, et siin siis kolmel järjestikusel päeval saaks täiel rinnal koostegemise tunnet kogeda? Sellest arusaamiseks piisab ehk natukenegi, kui kuulata/lugeda mõne tantsujuhendaja või dirigendi sõnavõttu, kes nagu ühest suust kinnitavad, et nn. turistidel, kes moodu pärast midagi kokku tahavad sirgeldada, tanstuplatsile ja laulukaare alla asja pole. Oma tahet peab tegudega tõestama, et sünniks koostegemise Ime. Kinnitagu seda viimast siis kasvõi laulupeo üldjuhi, tolle sama kurjakuulutava näo ja tumedate silmakoobastega mehe, näoilme peale viimast käeviibet peo nimiloo lõpus, kus täie auruga suurest õnnest nutma puhkemisest oli tal ehk vaid veerand kübekest puudu. Seda Puudutust oli tunda nii laulukaare all kui ka teispool helendavat ekraani.
Mõnesmõttes sai selle looga mingi ring minu jaoks täis, sest lisaks asjaolule, et see nägu ei tundunud mulle enam järsku nii kurjakuulutavana, tekkis mul nende pidupäevade jooksul ka tunne, et ma täitsa tahaks (vähemalt) korra veel olla üks pidulistest, olgu see siis tantsijana või lauljana. Ja seda mitte moodu pärast. Eks näis.
Väga kordaläinuks võib lugeda käesoleva peo juures ka peokorraldajate soovi panna pidulisi kaasa mõtlema eestlaseks olemise üle laiemalt. Selle eest kandsid hoolt nn. vaheklipid, kus meie riigi helgemad pead jagasid kõikidega, kel oli soovi kuulata, omi mõtteid ja tundeid. Näiteks Laulupeo esimesel päeval tsiteeriti meie kadunud presidendi Lennart Meri avakõnet 1999 aasta laulupeolt, kus minu jaoks jäi eredalt kõlama kaks väga tabavat ütlust.
Esiteks "..Laulupidu (ning ka tantsupidu) ei ole kunagi moes olnud, sest see pole moeasi, vaid Südameasi."
Ja teiseks "...Laulud on meie relvad ja Laulupeod meie võidud."
Kuna kõik need mõtted väärivad mõtelmist ja meeldetuletamist ka peovälisel ajal, siis kui argipäev kipub võhmale võtma ning üksteise vastu inimeseks olemise tunne kipub vägisi tahaplaanile jääma, siis ma otsustasin nad kõik siin blogis täispikkuses ära tuua.
Lugege neid või kuulake ning siis vaadake ka minu viewbooki pildigaleriid inimestest, kes mulle XXVI Laulu- ja Tantsupeol kaamera ette sattusid ning pange tasutaks jooksma Puudutue lugu, kui tervet kontserti ei jõua kuulata. Näeme jälle viie aasta pärast.
Laulutegijatel on olnud ikka usku tulevikku.
„...Taevasse tõusku me lootuste loit...“
Eestlane on sõnatundlik.
Teame, et laulmine sõnaväge suurendab.
Südamepõhjast laulmine on otsekui vabanemine, otsekui
sakrament.
Meie minevik on lauludes meiega.
Ainult paljukannatanud rahval avanevad laulu sügavaimad
allikad.
Kooslaulmine ongi rohkem Hingeelamus kui lõbuasi.
-Tiia Järg
Kui me suudame seda, mis meiega laulupeol toimub...
et me naeratame naabrile,
et me tõesti Kuulame üksteist,
et me oleme siin vabatahtlikult aga ometi Ühise asja eest
väljas.
Kui me suudame kõike seda üle kanda ka argipäeva.
Siis on meil Lootust.
-Mari-Liis Lill
Heade tegude üks põhiline tunnus on see, et neid tehakse
õigel ajal.
Ja meie, inimeste, üks imelisi omadusi on, et me tajume seda
õiget aega enamasti väga täpselt.
Aga ikka teeme neid tegusid, kas siis veidi varem või
väikese viivitusega.
Sest me kaalutleme, kardame, vihkame, häbeneme.
Ja nii jäävad headest tegudest vaid märgid tegemata tegude
tähistamiseks.
Aga Jumal tänatud.
Meile on ju antud Terve elu, et õppida uuesti selgeks see,
mille me lapsena unustasime.
-Jaan Undusk
Sellest on kaks sajandit möödas, kui Kristjan-Jaak Peterson
pani paberile meile kõigile meelde sööbinud sõnad:
kas siis selle maa keel
laulu tuules ei või
taevani tõustes üles
igavikku omale otsida?
kas siis selle maa keel
laulu tuules ei või
taevani tõustes üles
igavikku omale otsida?
Läks viiskümend aastat ja rahvas tuligi kokku laulupeole.
Prohveti sõnad said teoks.
Läks mööda sada seitsekümend aastat ja see sama
lauluväljakul sündinud ühise jõu tunne tõi Eesti rahva koos Läti ja Leedu rahvaga
metsade ja põldude vahele teedele kätest kinni hoidma, et näidata ühist püüdu Vabadusele.
Seda püüdu, mida me ikka ja jälle läbi elame, kui me
laulame: „ Ihkasime ikkest lahti...“
-Marju Lauristin
„Mu Isamaa on minu arm...“
Aga tervet isamaad ei jaksa ju armastada.
Minu soov ja soovitus oleks, et kui me nüüd koju läheme,
kõik lauluarahvas ja tantsurahavas, ja pidulised, et me võtaksime ja vaataksime
Oma tükikest maad.
Armastaksime seda. Teeksime korda. Külvaksime, istutaksime,
hooldaksime.
Ja kui me siis kord need maatükikesed lapitekina kokku
liidame, siis saame tõeliselt ilusa Isamaa.
-Anu Raud
Miks Emakeel on nii oluline?
Sellepärast, et emakeeles on kõige algsem ja sügavam
eristusvõime.
Aga eristusvõimest algab kõige olulisem - Mõtlemine ja Looming.
See on täiuslik võimalus saada Ehtsaks ja Algupäraseks.
Emakeelest sõltub isegi see, kuidas inimene oma pilli
mängib.
-Marju Lepajõe
Eestlased on suviti üksildane rahvas.
Ja ennäe imet. Iga viie aasta järel mobiliseerub umbes
sada tuhat inimest ja nad tulevad laulupeole.
Need on nagu suured tsiviilkaitseõppused.
Mõeldakse läbi logistika, toitlustamine, majutus.
Laulupidu saab läbi, tsiviilkaitseõppused lõppevad ja kõik
lähevad taas koju.
See ongi meie Julgeoleku garantii.
Nüüd on aega kududa endale järgmiseks laulupeoks uued
villased sokid.
-Valdur Mikita
Me oleme harjunud mõtlema, et igal rahval, ka kõige
väiksemal, on õigus Oma Riigile.
Nii on mõtelnud liivlased,
nii on mõtlenud vadjalased,
nii mõtleb miljon tšetšeeni,
seitse miljonit tatarlast,
üksteist miljonit katalaani,
kolmkümend miljonit kurdi.
Nii mõtleme ka meie - Miljon Eestlast. Ja meil On oma riik.
-Elmo Nüganen
„...Vististi peaksime oma kodumaa paremaks vaatlemiseks
teiselepoole venemaa suuri lagendikke või sinnapoole alpisid minema...“ on
arvanud Tammsaare.
Küllap leidub selleks meie päevil mitmeid võimalusi.
Miks mitte imetleda Niagaara juga, et selgust saada Jägala
joa majesteetlikkuses.
Sest kus siis veel, kui mitte võõrsil, mõistad päriselt,
mida tähendab sulle Oma.
-Fred Jüssi
Kõige tundlikum muusikainstrument on inimese Hing. Sellest
järgmine inimese Hääl.
On vaja puhastada oma hinge, kuni ta Helisema hakkab.
-Arvo Pärt
Mul on selline tunne, et mida aeg edasi, seda rohkem on meil
Laulupidu vaja.
Vaadakem ümberringi. Ja te Veendute selles.
-David Vseviov
Nüüd on moes rääkida, et laulupeod ei ole enam moes.
Aitäh teile kõigile, et te oma siinolekuga selle lolli jutu
olete juba ümber lükanud! Tuhat korda südamest aitäh!
Laulupidu ei ole kunagi moes olnud, sest laulupidu ei ole
moeasi. Laulupidu on südameasi. Nagu eesti keel ja meel, nagu armastus. Moed
tulevad ja lähevad, aga rahvas jääb ja riik jääb. Laulud on olnud meie relvad,
laulupeod meie võidud.
-Lennart Meri
