Punkt

Viis päeva tagasi võttis mu üsnagi sitke, aga see eest vanamoodne, mobiilset telefoni meenutav seade vastu sõnumi: „PS. Kas laup pärastlõunal aega on? Ma stuudios panen seinale Punkti!“

Too Punkt tähendas KÕIGEST seda, et peale kuutteistkümmet kuud higistamist oli umbestäpselt 7x3 meetrisele valgele seinale (miinus ukseava/portaal) tekkinud ühe koletutest kollidest ja lopsakatest amatsoonidest unistava ning keskmisest suuremale andekusele viitava habemetüükaga varustet kunstimehe Lihtne Mõte.

Mulle isiklikult on aga kõik, mis toda seinamaali puudutab, juba ammu üpris sürriks muutunud. Küllap on põhjuseks siinkohal aeg, väga oodatud seejuures, mis sai selle tööga, tema erinevaid valmimisetappe paraja õhinaga dokumenteerides, veedetud. 

Olles selle elusruuruse lõuendi ees mõnda aega vaikides seisnud, avastasin ma järsku, kuidas kõikidest selle musta värviga kaetud pindadest purskus ootamatult minu suunas kõrvulukustav ja justkui lugematuid tunde kestev katikuklõbin, mis oma ürgse jõuga matnuks enda alla ka tolles ruumis tihti kajanud, Surmametallist Arvo Pärdini küündinud, muusikalise helitausta. Klõbinaga koos paiskus minu poole ka  kummaline tõrvalaadne moodustis, mis mähkis mu üleni endasse ja kiskus mind seinast läbi. Ma tundsin, kuidas ma rakk-raku haaval muutusin tolle koleilusa maailma tegelaseks kusagil teispool sündmuste horisonti.
Avastasin järsku endal võime lennata, kuid enne kui ma andsin järele soovile söösta pea ees tundmatusse, keerasin veel korraks otsa ringi ja lähenesin tollele horisondile, et heita viimane pilk ruumile, kus veel mõni hetk tagasi mokk töllakil sai seistud. Kiirluubis kangastus mu silme ees kogu selle kohaga seotud lühiajalugu. Ma tundsin soojalt ja madalalt paistvat suvepäikest, mis oma kiirtega puudutas noid õõva ja joovastuse piiril tõmblevaid tegelasi. Ma nägin tuttavaid ja võõraid nägusid, kes oma suurte ja näljaste silmadega ahmisid endasse toda veidrat kehamöllu. Ma kuulsin tuttavaid hääli, kes vestlesid tihti hiliste õhtutundideni teemadel, mille sisust kordi tähtsamaks oli kamraadlus ja kalduvus irvitada samade naljade üle.
Ma sulgesin silmad, et need mälupildid salvestuksid mu silmakoobaste sisse. Samal hetkel ma kukkusin ja kui tekkinud segadusest mõistsin uuesti silmad avada, leidsin end taaskord seismas tolles pisikeses ruumis. Mu käed olid külmad ja higised. Oli hämar ja vaikne. Sein mu ees paistis igavalt valge. Punkt.

 

Istuli Uues Maailmas anno 2014

Juba teist hommikut järjest leidsin end külmkapist haaravat purgi vürtskiludega, et kiirelt valmis sebida üks gurmeeamps. Soojadele porgandikuklitele toorjuustu määrides rändas mõte vabatahtlikult Vabariigi aastapäevale, mille üheks peasündmuseks viimastel aastatel on saanud legendaarse kiluvõileiva tööstuslikes kogustes konsumeerimine pingviiniparaadi kastmes. Maitse tundus igatahes sama ülev, ainult et seekord plärises taustal Johnny Rotteni metalne anarhismipunk ning kalendrist vaatas vastu Uue Maailma festivali teine päev.

Kuklid alla kugistatud ja üks pirakas kirju koera komm hambusse võet, tuiskasin fotokott üle õla juba mööda treppi, suunaks Väike Ameerika tänav. Poolel teel olles tabasin end mõttelt, et ilmaga pole seekord üldse vedanud. Kellele siis ikka päiksepaisteline ja soe suvepäev meeldiks? See on lihtsalt liiga tavaline, arutlesin ma isekeskis. Kui ilmakujundus oleks minu teha olnud, siis tulnuks öö hakul Tallinna kohal üks hea surakas vihma, mis oleks Uue Maailma tänavatele tänaseks tekitanud võimsad lombid. Minu kännu otsast vaadates oleks neist saanud sedasorti võlukohad, kus juhtuks naljakaid asju, eriti kui sealt peaks läbi sumpama üks paaripealine lastebande. Tegelikult piisaks ka ühest, kui ta ei pea paljuks keset lompi korraliku plärtsatusega istuli potsatada.

Istuli olin aga hoopis mina ja seda päris suure hulga tollest päevast. Nimelt ei jõudnud ma veel korralikku tervitustiirugi festivalialal teha kui juba leidsin end Koidu tänaval kõhuli-istuli-külili-istuli asendis jäädvustamas acrojooga lennutunde. Kõigil kel julgust jagus said kolme piloodi (kellest vähemalt kaks kuuletusid nimele Silver) jalgade ja käte toel viibida madalal teraapiaküllasel orbiidil. Asfaldile ei kukkunud lennureisijatest keegi ja tundus, et hakkama said selle pealtnäha tsirkusetrikki meenutava etteastega igas vanuses tegelased. Ainuke piirav tegur tundus olevat kaal, kuid seegi ulatus päris aukartustäratava sajakümne piirimaile. Ligi tuhat kaadrit ja poolteist tundi asfaldil aelemist hiljem tuli tõdeda, et lombimajandus oleks kogu selle müttamise väga ebameeldivaks teinud ehk teisisõnu iga kingsepp jäägu ikka oma liistude juurde ja ärgu liialt muude asjade pärast muretsegu.

Ning ei läinud palju aega mööda kui see rahvatarkus taas kinnitust leidis. Tegevuse keskpunkt oli seekord koondunud ühe valge plastämbri ümber, kuhu trobikond erinevas vanuses lapsi ja lapsemeelseid täiskasvanuid kummalisi agregaate pistsid, et neid siis suure õhinaga sealt jälle välja võtta ja igas ilma suunas vehkima asuda. Osavamatel õnnestus tolle vidinaga, mis koosnes kahe puuoksast  ja nöörijupist, õhku lennutada mitmemeetriseid ja kahtlaselt end täisõginud püütoneid meenutavaid mullitorusid või siis korraliku autorehvi läbimõõduga seebimulle, mille tagaajamine mööda tänavat tundus eriti pisematele tegelastele palju lõbu pakkuvat. Vähemõnnelikud tekitasid aga ämbri ümber ühe paraja vahumöllu. Võib vaid ete kujutada millise vahukollina ma selle möllu sees oleks end tundnud, kui seda sündmust oleks tulnud kaunistama ka üks väärikas lomp.

Jäägu ikka midagi järgmiseks korraks kah. Seniks aga piiluge viewbooki uue maailma galeriid