Laupäev 5 märts 2011
Tüüpiline laupäeva hommik, milles ei ole tegelikult midagi nii väga tüüpilist. Lihtsalt teadmine, et jälle tõused keskpäeva paiku üles ärritab veidi, kuna nii palju häid tunde vaba aega on justkui tuulde lastud.
Aknast tervitas suur valge, mis tegelikult oli küll rohkem suur taevasinine, lisaks oli ka jube palav, mille tingis minu toa strateegiline asukoht päikese liikumistrajektoori suhtes. Samas oli see ka ilmne märk lähenevast kevadest, kuna talvisematel ja pimedamatel kuudel pole päikesel kordagi sellist jõudu, et mind puht palavusega voodist välja ajada.
Ühesõnaga pärast väikest väänlemist ja pöörlemist sain omale jalad alla ja asusin tegudele. Esimene tegu oli ignoreerida tolmu, mis päikesevalguses kõikjalt vastu karjus. Teine tegu oli panna paika plaan, kas ajada habe enne dushi või peale. Oluline vahe, kuna värskelt aetud näonaha kokkupuude veega on mõnigi kord olnud kergelt ebamugav. Vaade peeglisse pani asjad paika. Enne.
Koos kiire homikusöögiga, mis koosnes mustikajogurtist ja maisihelvestest oli möödnunud esimene ärkveloleku tund.
Teist tundi alustasin plaaniga uurida mis toimub Vabaduse Platsis koodnime Objekt 2011 raames. Täitsa olemas. Kultuuriinimesed on järjekindlalt kuplis, mis tähendab, et kui ma neid pildistama asun, siis nad koheselt mu käest kaamerat ära krabada ei saa, vaid peavad enne oma soojast ja veidralt mugavast keskkonnast väljuma, et minuga dialoogi astuda.
Akud kaamerasse, kaamera kotti, soojad riided selga ja trolli peale. Oli tahtmine saada pildile vähemalt kaks erinevat inimsiksust, mis tähendas oma pildistamise timmimist täistunni vahetumise peale. Nüüd jäi üle veel paika panna, mis moodi liikumine ära korraldada. Parim plaan tundus olevat alustada maa alt tulevate treppide pealt tõusmist platsile ja siis kupli ümber ringitama asuda.
Kuid kõigepealt "Las keskkond harjub minuga ja mina keskkonnaga...." Eemaldusin platsilt võidusamba turvalisse vahetuslähedusse ja jälgisin veidi aega kupli ümber toimuvat. Puhastasin läätse tolmust, sättisin distantspäästiku kaamera külge ja säritasin kaadri valmis. Kõik oli manuaalis, kõige rohkem mina ise.
Kell oli lähenemas jõudsalt kolmele ning kuplis oli end juba ammu mugavalt sisse sättinud teatri -ja fotokunstnik Rosita Raud. No tema vast mõistab kõige paremini, mis nüüd juhtuma hakkab. Pealegi sibas kupli ümber kogu aeg uudishimutsev inimparv, aeg ajalt pildistades, niisama kuplis olevat inimest jälgides või siis lehvitades. Viimane tundus eriti popp olevat laste hulgas, kes kahe-, kolme-, neljakesi üksteist julgustades ja julgestades astusid päris kupli välise külje vastu ja kiirelt oma liigutused sooritasid, et siis joosku ja naerulagina saatel jälle eemalduda. Meenutas kangesti perekondlikku pühapäevakut loomaaias. Pähe kargas ka juba tuttav Turovskilik hääl, mis asus tomuvat isuga lahti seletama.
Kes jälgis keda?
Objekt 2011 kodulehel seisab kirjas, et kuppel "...sai alguse kahest unistusest. Esiteks soovist tuua ühe kultuuripealinna ettevõtmise puhul fookusesse loomingu asemel hoopis selle looja – inimese, isiksusena. Teiseks utoopilisena tunduvast eesmärgist koondada ühte ruumi (olgu see siis füüsiline, ajaline või mõtteline) võimalikult suur enamus meie olulistest kultuuritegelastest...."
Mul pole au Rosita loomingu kohta midagi siinkohal öelda, kuna ma lihtsalt ei tea midagi sellest. Vähemalt mitte teadlikult. Samas avanes temal võimalus kuplist vaadata, kuidas mina asusin aeglasel sammul tema ümber oma ringe sooritama. Mina võtsin fookusesse teda, kuid ometigi oli temal palju mugavam vaatelmispositsioon. Lisaks sellele vaatasid mind nüüd ka need inimesed, keda enne ainult kuppel huvitas. Olin oma tegevusega laiendanud kupli piire, kuigi adusin seda juba siis, kui esimene klõps kaameraga tehtud sai ning sekundi pärast sellele juba uus järgnes.
Tegelikult ma ajan jama, kui ütlen et ei tea midagi Rosita loomingust, kuna mina ise ja kõik teised, kes teda vaatama tulid olid tema loominguks. Kuigi mitte ainuisikuliselt, siis ikkagi vähemalt tunniks ajaks valitses tema meie käitumise üle tsoonis, kus kuppel oma mõju avaldas. Vähemalt mulle tundus nii. Kaua sa ikka tühja ja elutut kuplit passid.
See, kas ma sain selle aja jooksul teada midagi uut tema iskust või isksusest on kaunis küsitav. No isegi rääkida ju ei saanud läbi kupli. Tundus vägisi, et too lubatud isiksus jäi kuplisse kinni, kuigi oli nii lähedale inimestele toodud. Oma mõtetes kujutasin toda kohtumist palju huvitamalt ette, kuigi suure tõenäosusega oleks ka ise kuplis olles püüdnud uudistavaid pilke pigem vältida ja leida endale tunniks ajaks tegevust. Näiteks lugeda midagi.
Kell sai kolm ja kuplisse saabus suht suvises riietuses koreograaf Päär Pärenson, kes juhuslike pilkude või siis lihtsalt ereda päikesevalguse summutamiseks kandis päikeseprille. Minu jaoks muutis see nüüd raskemaks peale isiksuse ka isiku tuvastamise. Temal aga muutus sedavõrra kergemaks kuplist välja vaatamine, kuna silmside tekkimise pärast ei pidanud nüüd muretsema. Päikeseprillidesse on sama hea jõllitada, kui prillide tagant teisi, ilma et asi kiiresti väga piinlikuks kisuks. Üldiselt sai selgemaks, et ootused kupli osas ja tegelikkus on väga erinevad. Väljaspoolt sisse vaadates tundus, et pigem valitses visuaal sisu üle, aga seda võibolla sellepärast, et hoopis meiega – publikuga – manipuleeriti. Konspiratsioon ja seda veel linnavalitsuse valvsa pilgu all. Huvitav, kas keegi kunstnikke kuskilt mõistliku kauguse pealt ka turvas?
Nii kiire lõunapaus, et siis jõuaks veel enne hilistalvise päikesevalguse kustumist võtta purki boonusmaterjali järgmisest vahetusest kuplis.
Kuldne lause meenub sellistes olukordades „ Tuleb olla õigel ajal õiges kohas”...ja sa saad osaliseks millelegi enamale, kui ainult sellele, mille järgi arvasid tulevat. Ehk ajal mil ma oma säritust sättima asusin kogunes minu ette korralik kamp vene noori, kes algul jätsid kahtlaselt lähedase mulje demonstrantidele, kellel plaanis linnavalitsuse poole mingi sõnum teele saata. Kui aga kamba keskelt hakkas paistma liitrine alekoki kaljapudel ja magneetofon, millest kostis ameerika hipphoppi jõudis kohale, et olin sattunud pealt nägema hoopis vabaõhu tantsuaktsiooni.
Rahvas rivistas end võidusamba ees olevale trepile üles. Esimeses reas oli üks väga kummaline tegelane dressidega ja näomaskiga. Ju siis peab soloist kuidagi eri(skumma)liselt välja paistma. Makk peideti inimridade vahele ilusti ära ja edasi asuti juba täie isuga hippama ja hoppama. Meenutas ehk natuke varalahkunud Mihkel Jaaksoni trillerit.
Ja siis oli aeg küps, et Päär annaks teed Krõõdale. Kuid koreograaf Juurak otsustas hilineda, mistõttu minu plaanitud pildistamisaeg kippus venima pikemaks kui olin arvestanud. Õnneks nii, sest ajal mil kuplis midagi märkimisväärselt uut ei juhtunud otsustasid need samad vene tantsijad kupli ümber oma koreograafiat korrata, millest siis minagi oma liikumisega osa sain. Lõpuks õnnestus Krõõta ka kuplis tabada. Kolmest kunstnikust osutus just tema kõige hasartsemaks lehvitajaks ja vaatajate vaatajaks. Manipulatsioon jätkus...
Minul aga saabus aeg oma kodinad kokku võtta ja koju risifrutti magustoitu mugima minna. Tänud Villemile ja Marisele, kes seda maitsvat kraami põtrademaalt kohale smuugeldasid.
Aga sellega ei olnud veel üritus lõppenud. Selgus, et päeva viimane kultuuritegelane oli Jaak Prints. Sümpaatne teatrinäitleja, kelle töödest vast tuntuim ongi Ühtse Eesti Suurkoguga seonduv. Vähemalt minu jaoks on see nii. Ja tundub, et mina tean veel väga palju, kuna noor publikum, kes teda kesköist külma trotsides vaatama olid tulnud ei teadnud sedagi . Miks ma seda tean? Aga sellepärast, et need nelikümend minutit, mis ma temaga koos seal seisin, üks soojas kuplis ja teine kupli taga soojast unistamas, küsiti minult mitmel korral kellega tegu ning millega tegu. Oleks tahtnud rohkem öelda, kuid kodutöö oli seekord napp.
Samas pean jälle oma arvamust sellest kuplist muutma. See kesköine seanss oli hoopis teistsugune. Kogu Vabaduse Plats kiirgas kuplist tulevast soojusest ja valgusest ning härra Prints ise pildus omaltpoolt soojust ja sõbralikkust igas suunas. Oli hoopis vahetum ja lahedam üksteise tegemisi jälgida, kui päeval, mil muud müra palju rohkem tundus olevat. Lisaks ei lasknud päikesevalgus kuplil piisavalt muust maailmast piisvalt palju eralduda, et seal sees olev inimene rohkem end maksma saaks panna. Ja kindlasti oli hetkel tegu ka inimese endaga, kes hoolimata talle mõeldud poollamamistooli asemel võttis vaevaks seista kogu talle antud aja ning möödujatega zestide ja näoilmetega tükikese endast kaasa anda. Olgugi, et vaatajaskond sellisel kellajal oli enamasti auru all ja mõned julgemad soovisid ise ka väga vaimukad olla ei muutunud see vähemalt välimisest küljest kuidagi Jaagu käitumist ja olemist. Lõpuks, kui mälukaardi täitumine andis mõista, et on aeg lahkuda ei saanud ma kuidagi muud moodi enne ära minna, kui pidin tegema mehe ees kummarduse (mis tegelikult laieneb ka kõigile teistele kupliartistidele), millele ta omaltpoolt samaga vastas. Ühendus oli saavutatud, kuppel avanes.
Üritus on korda läinud. Unustage, mis ennist rääkisin.
Ahjaa. Härra Printsu käisid tervitamas ka Mari-Liis, Maris ja Katrin, kes olid selleks puhuks end kauniks teinud ja ei pidanud paljuks ka Jaaguga vestlusesse laskumast. Mis siis, et see toimus paberi kaasabil ning vastused miimikast kaugemale ei läinud. Järjekordne tõestus, et kuppel ei piirdu monoloogi pidamisega. Tegin neist pilti ka, kuid need tulid siis seekord (taas) kunstipärased.
:)
Täielik pildigalerii üleval avalikul Facebooki aadressil
http://www.facebook.com/album.php?aid=27239&id=100001712450321&l=e6dc047696
Ajapildistamine üleval Vimeos, samuti avalikult
http://www.vimeo.com/20699985
