Minu tõus ja langus ehk kuidas ma ohtu mängisin

The Rise and Fall of Estonia.

Kui palju on reaalsust ja kui palju on näitlemist ja kuidas mina sinna vahele ära mahun. Ma tahtsin olla fänn, kes oma iidolitest tööhetkel pilti teeb (ja olin natuke kade ka, et kavasse keegi teine sai pilte teha ja ettevalmistusprotsessis osaleda). 

Ma kohe üldse ei tahtnud aga mõjuda paparatsona. Hankisin selleks endale isegi teleobjektiivi, et mitte siseneda näitlejatele antud ruumi. Hoolimata kurjadest pikudest, mis mu pihta saadeti, loodan et mind ka tulevikus NO teatrisse lubatakse. 

Kuid see oli seda väärt, kuna inspiratsiooni sain etenduselt, mis istus mulle nii pildiliselt kui ka sisult.

Vägevaim neist muidugi monoloog Marjust, tema ajastust ja korterist kus sai kokku omajagu kirev loomeseltskond. See läks hinge. Ei taha enam kuulda eestist mis ajab taga rikkust ja raha. Iga selle riigi tulevane peaminister peaks suutma Sergo tasemel samalaadse monoloogi maha pidada ja teha seda siiralt, omakasupüüdmatult. Vot nii.