See ongi Paradiis

Kõigile neile, kes tunnevad sügismasenduse kutset on mul üks väga lihtne retsept sellest vabanemiseks.
Võtke üks suur telekas, mida suurem seda parem.
Võtke vähemalt kaks suurt kõlarit, jällegi rohkem on uhkem ja veenduge, et need oleks ühendet telekaga.
Võtke üks personaalne rüpperaal või lauaarvuti ning veenudge, et sellel oleks ka internetivõimalus ja telekaühildamisvõimalus.
Lülitage kogu see sisteem järgi ja pistke juhtmeid, kuhu neid vaja pista on, et kõik asjad omavahel töötaks.
Siis õppige selgeks järgmine lause " Para-Para-Paradise" ehk eestikeeli "Päraa-Päraa-Päradaiss"
Köhige oma hääl puhtaks ja klikkige järgneval lingil http://www.youtube.com/watch?v=1G4isv_Fylg
JA NÜÜD ROKKIGE KUNI HÄÄLT ENAM EI OLE NING JALAD HÜPPAMISEST VÄSIVAD!!!!!!!!!!!!!!!!!

Mu daamid ja härrad te olete jõudnud Paradiisi.

Ps. kellel on huvi rohkem sõnu selgeks õppida, siis siit saab 
http://www.lyricsmode.com/lyrics/c/coldplay/paradise.html

Aastapäev

No umbestäpselt aasta aega tagasi asusin ma meisterdama neiu Marise saadetud padulihtsa retsepti alusel õunakooki. Siis olin ma Parosel ja ka siis pildistasin ma nimetatud protsessi üles. Topelt ei kärise ja kes teab võib juhtuda, et järgmisel aastal saab jälle mõne uue nurga alt see protsess jäädvustatud. Äkki olen siis poolel teel Marsile.

Video on ise siin http://vimeo.com/urmasmand/ounakook

Fotokuu part deux

Et siis ei saanud ma oma tantsupeo filmi ikkagi suurelt sõpruse kinoekraanilt vaadata, kuigi istusin kannatlikult kümnendama rea üheksandamal pingil pea seitse tundi jutti, et äkki ta ikka mingi ime läbi tuleb ettekandmisele. A võib vist öelda, et ega ta oleks väga sobinud ka sinna tööde vahele, mida mulle siiski näidati. Kui minu töö jäi fotodokumentalistika valdkonda, siis kinoekraanilt nägin ma pigem fotofilmikunsti, see on umbes sama mis vaadata üksteisejutti uhhuduuri ja püha tõnu kiusamist. Mõlemad on küll korralikud produktid, kuid selleks, et täit piletiraha sisse kasseerida peaks neid eraldi kinodes ja publikule reklaamima.
Aga proua Liina Siibi ja fotofilmi maestro Gustav Hamosi poolt tehtud sissejuhatus fotofilmi(kunsti) maailma ning kaksteist võidutööd (mis peatselt ka dvd-l välja tulevad) olid siiski igati vaatamist väärt ja mis peamine neist sai aru (no valdavalt), mitte nagu nädal varem Kumus kuulatud seminarist, kus enamus aurust kulus filosoof Agambeni poolt uuritud keele (language) ja kommunikatsiooni kõrgvormide (grammar) kallal mõtisklemisele, sekka ka Liz Wellsi veidigi inimlikumat juttu fotodest, kus rõhk (omadus)sõnal "sublime" ehk "erakordne". Näitena tõi proua Wells pildi suurest merel triivivast jääpangast, mida on hea imetleda pildiraamide vahel ja esitda endale küsimusi tema asukoha (kas ma tean, olen seal käinud), suuruse (kui mitu küla ta enda alla võtaks), võimsuse (kui palju purustusi ta teeks või palju temas vett on) jms kohta, peamine küsimus oli aga suunatud olukorrale, kui sa peaksid reaalselt sama suurt jääpanka enda ees nägema, siis mida sa tegelikult mõtleksid (tema arvas et pigem sellele kui suur lootus sul on ellu jääda). Ehks siis sellest ka "erakordsus" mis tihti on seotud piltidega ebatavalistest looduslikest olukordadest (torm, üleujutus jne), mis põhjustavad tavalisse eluolupilti midagi müstilist aga samas väga elulist.
Nüüd aga jääme siis põnevusega seda dvd-d ootama, et inspiratsiooni ammutada.

Palju tuttavaid inimisiksusi

Märkamatult olen oma galeriisse teinud suuri sissekandeid, kuid blogisse pole eriti jõudnud nendest iitsatadagi. No igastahes on selleks nüüd siis aeg küps. Pulmad on olnud selle aasta teise poole üheks olulisemaks märksõnaks ning enamus uut materjali ka tugevalt sellega seotud. Kodakondsus ja migratsiooniametisse on viimasel ajal olnud asja kahel neiul - Olly'l ja Kristil, kes vastavalt Lauri ning Kauri kaasadeks tahtsid väga saada. No ma siis omaltpoolt püüdsin neid noorte inimeste kokkusaamisi ka jäädvustada, ühte kaunil ja soojal augustikuul ja teist vahest isegi kaunimal oktoobrikuul. Päikest jagus mõlemasse üritusse kuhjaga ning ka pruutpaarid jätsid mõlemal korral väga sümpaatse mulje.

Samal ajal kui noored möllavad ja tuleviku jaoks atra seavad leidub ka teistsugusied inimesi, natuke eakamaid, kes elus juba paraja lahmaka teed läbi käinud on ning kõik oma adrad ammu kuurinurka uusi tegijaid ootama sättinud. Üheks nende seast on minu vanaema. Mul tekkis mõni aeg tagasi soov teda dokumenteerida, et temast jääks maha mälestus eelkõige mulle endale. Ma tahtsin teda näha neil piltidel nagu ma teda ikka olen näinud. Täiesti ootamatult, ilma pikema plaanita see mul ka õnnestus ning lisaks tabas kaamerasilm peale vanaema ka veel kahte temale olulist inimest, mistõttu võttis dokumentaalprojekt vähe laiemad ja sügavamad mõõtmed sellest, mida algul ette kujutasin. Aga kõik mis oluline jäi siiski alles. Vanaema oli ikka sama rõõmus omasid nähes ning pajatusi igapäevaelu sündmustest jagus kuhjaga, sinnajuurde muidugi ka ilmekad zestid nii käte kui näoilmega. Just sellisena ma teda oma mõtetes ette kujutangi.
Keda rohkem huvitab, siis sukelduge aga galeriisse erinevaid fotoreportaazhe läbi kammima. Kraam on naturaalne ja elust enensest.
http://urmasmand.viewbook.com

Mösjöö Jobs ja tema kolm jutukest

Nii on seatud, et mõnest inimesest hakkad sa rohkem aru saama siis, kui teda enam pole. Ja on ka seatud, et ka sulle enesele võib läbi selle tundmaõppimise midagi uut ja rikastavat külge jääda.

Infoajastu võlu ja valu peitub info täielikus üleujutuses, seega ajal kui sul endal pole midagi öelda on teistel alati midagi välja pakkuda, et seda viga parandada. Niimoodi jõudiski minuni teadmine mösjöö Jobsi vägevast, kuid samas pealtnäha lihtsakoelisest kõnest Stanfordi ülikooli vastlõpetanud tundengitele. Ma ei hakka siinkohal tervet juttu sõna-sõnalt tõlkima, kuigi mõtlesin selle peale, vaid proovin tuua välja iva, mis mulle tundus oluline.

Esimene jutuke: Terviku nägemine ehk ühenda punktid

Mösjöö Jobs andis mõista, et ajaks mil ta oli jõudnud oma (kasu)vanemate elusäästude najal kallisse ülikooli polnud tal aimugi, mida oma tulevikuga peale hakata. Sellest aru saades otsustas ta kindlast haridusteest loobuda ning käis ainult loengutes ja seminarides, mis teda tundusid huvitavat (ehk midagi avatud ülikooli sarnast). Üheks olulisemaks sai mehele kalligraafia maailma tundmaõppimine, mis sel momendil ei paistnud küll kuidagi moodi end õigustavat lähituleviku karjääriotsinguil. Alles kümme aastat hiljem, kui mösjöö koos oma sõbraga pani aluse esimesele personaalarvutile, nimeks tol Macintosh, tasus vaev end ära ning nüüd saamegi tekstitöötlusprogrammides nautida erinevate fontide kasutamist. Julge ja geniaalne mõte siis, täiesti igapäevane ja iseenesestmõistetav praegu. Nagu mees ise ütleb, siis ilma eksmatita poleks ta kunagi leidnud kalligraafiat, mistõttu poles ehk olnud ka personaalarvuteid. Põhjus, tagajärg, saatus. Võta nüüd kinni. Igatahes mösjöö Jobsi julgus oma sisemise hääle järgimisel tõi kokkuvõttes kaasa olulise muudatuse inimkonna lähiajaloo elustiilis. Samas nagu ta väidab on sellise seose nägemine võimalik ainult tagantjärele. Kuid sõnum on selge – usalda ennast ja ära kaota lootust, et kunagi muutuvad sinu valikud ühiseks tervikuks ja ehk veelgi enamaks. Ise mõtlen ma veel nii - või siis ole vähemalt piisavalt loll aga sihikindel, sest ega sa enne ju aru saa oma valikute õigsusest kui ühel hetkel taandub udu ja taevas su pea kohal selgineb.

Teine jutuke: Tee vaid asju, mis sulle meeldib teha

Mösjöö Jobsil näkkas. Ta leidis ja alustas juba varases täiskavanueas tööga, mis meeldis talle kuni elupäevade lõpuni. Ta ehitas garaazhist üles mitmetuhandepealise monstrumettevõtte ja siis ta vallandati. Nagu mees ütleb oli see tema jaoks parim asi. Kuigi sel momendil oli ta suures segaduses, siis sai ta vähemalt ühest asjast üha rohkem aru – talle endiselt meeldis asi mida ta tegi. Ja ta alustas otsast peale. Ta sai olla jälle naiivsem, kuid mis peamine loomingulisem ja ta ei teadnud päris kindlalt kuhu see kõik välja jõuab. Tagantjärele me siis teame, et uues firmas ülesehitatud programmikeel sai aluseks käesoleva põlvkonna Apple’i eduloole, mida mösjöö isklikult ka uuesti vedama kutsuti. Kui teed midagi südamega, siis võid üsna kindel olla, et see ongi asi mida sulle meeldib teha. Ära ainult anna alla ja kaota lootust selle tegevuse otsimisel.

Kolmas jutuke: Surm ja selle mõju elatavale elule

Kui oleme silmitsi surmaga, siis kaovad ära kõik võõrad ootused, uhkus, üleolek, häbissejäämise kartus, hirm läbikukkumise ees. Järele jääb vaid kõige olulisem mõte – kuidas sa oled oma elu elanud. Teadmine, et sa sured kunagi peaks aitama üle saada mõttest, et sul on elus midagi kaotada. Pole mingit põhjust oma südamekutsele ei öelda. Mösjöö Jobs küsis enda käest igal hommikul peeglisse vaadates, et kui täna oleks viimane päev, siis kas ta tahaks teha seda, mida ta parasjagu tegema asub ning kui vastus oli liiga mitmel päeval jutti olnud „ei“, siis ta teadis, et midagi peab muut(u)ma. Meie aeg maamunal on piiratud ja lõpeb paratamtult surmaga. Neil kel julgust ja tahet järgneda oma südamele ja kõhutundele jõuavad kindlamini välja sinna, kuhu nad tahavad jõuda.

Stay Hungry. Stay Foolish.

Jääge Näljasteks. Jääge Rumalateks.

Olgu toodud veel link mösjöö Jobsi kõnele nii videos kui kirjas.

http://news.stanford.edu/news/2005/june15/jobs-061505.html

Käes on Fotokuu

Olgugi, et paari päevase hilinemisega, siis ikkagi tahaks ajalookirjadesse ka omaltpoolt teha sissekande alanud fotokuust. Selle tarbeks sai viimasel septembrikuu päeval külastatud korraga mitut näitust Tallinna kesklinnas. Alustuseks küll ametlikult eraldiseisev National Geographicu näitus Rotermanni kvartalis, kuid fotod olid suurepärased sellegipoolest. Eriti jäi meelde Jodi Cobb oma metroojõuluvanadega ning tore avastus oli näha ka fotosid Eestimaast Wabariigi ajalt. Edasi viis mind tee juba Hop Galeriisse, kus pilt ja ehte/asjakunst oli omavahel kooskõla leidnud. Autoriteks töödel erinevad kodumaised kusntnikud. Kõige rohkem pakkus siinkõnelejale huvi klaasmuna sisse paigutatud kiletrükk, mis koostöös destilleeritud veega (et ei tekiks mulle) toimis kui omamoodi luup suurendades pilti suuremaks ruumist kuhu sisse ta oli paigutatud.
Siis leidin end esimest korda Raekoja hoone tagatänaval asuvast fotomuuseumist, kus ajaloolisele vangide jalutusplatsile (mis on oma mõõtmetelt sarnane mu enda tagasihoidlikule toakesele ja on nüüd muudetud omamoodi infosiltidega kaetud floorainstallatsiooniks) oli Ly Lestberg paigaldanud kangale neli suurt pilti ning mustade triipudena esitatud luuleread. Õigemini oli see viimane justkui mõni ajaloo prügikastist avalikuks tulnud dokument riigisaladusega, kus iga sõna oli paksu musta markeriga üle tõmmatud, et igaveseks kustutada konfidentsiaalne info. Kokkuvõttes säilis seega ainult taju luuletusest ja tema rütm, kuna iga sõna pikkus erines. Tribuut Man Ray'le. Lisaks oli ühes tillukeses aknaavas ka koduvideo breiktantsustiilis sääskede tapmisest või sääskede tapmise stiilis breiktantsust. Küll ilma muusikata, aga erakordne sellegipoolest.
Siis leidsin end järgmisena juba Vabaduse Väljaku kunstihoone galeriist, kus mösjöö Boriss Mihhailov oma dildoihalusega tekitas vägisi küsimuse, et kas see kui teha endast mitu alasti poseeritud pilti koos dildoga, siis väljub see perverssuse võtmest ja saavutab kunstivõtme või olen ma lihtsalt liiga ohmu, et aru saada mis mu ümber toimub?! Austusest tehtud töö vastu valin viimase variandi. Seekord. Sest sisust aru saamiseks peab sukelduma ilmselt kunstiajalukku.
Üllatuseks kõige ehedama elamuse pakkus aga hoopis disainer Dan Mikkini poolt kokkupandud uurimus Tallinna tänavate muutumisest ajas (täpsemalt 1998 versus 2010). Üleval on see näitus Hektor Light'i müügisalongis Pärnu maantee 158. Peale selle, et sai taaskord näha kaadreid Tartu maantee läbimurret katvast agulipiirkonnast, mille kohale oli just kerkimas SEB uhke kõrghoone (esimene selletaoline peale Olümpiat ja Viru hotelli) pakkus see ka sissevaadet mösjöö Mikkini võimele tunda ära piirkonnad Tallinnas, kus võiks ja peaks inimkäte abiga tekkima midagi, mis seda paika paremini väärtustaks. Igatahes tekkis soov neid kohti ise ka külastada, sest olgugi, et Tallinn on väike linnakene on siin ikka väga palju avastada (kasvõi järgmise Stalkeri tüüpi filmi jaoks).
Noja fotokuu alles algas.
Kino.

Lõppu peab kogema

Pärast seda, kui olin vaadanud maitselagedust filmitalgute filmiplakati konkursile laekunud tööde osas otsustasin ka ise osa võtta. Sportlik viha ja kübeke edevust. Ja kui mul ei õnnestugi osutuda väljavalituks, siis vähemalt on süda rahul, et plakati ära tegin. Sai ju nii kõvasti vaeva ka nähtud tolle pildi tegemisel, et oleks karjuv ebaõiglus teda kuskile tolmusesse arhiivi ära peita.