Olukord lauluväljakul

Avaldame detailplaneeringult esimese saladuseloori ja suundume kaamera ja mikrofoniga lauluväljakule, et uurida, mida seal veidi enam kui nädal aega tagasi ehitama asuti ja kuidas see kõik näeb välja nüüd. Sellest annab esimese ülevaate omamoodi ajapanoraam, mis kirjeldab laualuväljakul toimuvat 18-27 veebruari vahelisel ajal.
Töö nimi, mis sinna nädala aja jooksul loodi kannab nime Ilm+Vesi+Maa+Tuli+Mets+Karu+Inimene ja Otsast Peale ning skulptorid olid Ekke Väll, Põvvat Kama, Leena Kuutma, Liis Dvorjanski, Reino Altrov ning Elo Liiv, kes oli ka kavandi autor. Lisaks aitasid lumeskulptuuri loomisele kaasa veel hulk teisi inimesi.

Detailplaneering

Midagi suurt on loomisel. Kui suur ja mis täpselt, seda saab teada nädala aja pärast. Seniks püüdke detailplaneeringust aru saada. Spetsid oskavad siit välja lugeda kõike mis vaja. Autocad on lastele.

Maraton läheneb

Kas olete kunagi mõelnud kuidas näeb suusajälg maailma? Ja nüüd kujutage ette, et mõnekümne sekundiga vuhiseb samast kohast üle rohkem kui seitsetuhat klassikalise suusatamise tippentusiasti, kes nühivad rõõmsal meelel maha oma paarkümend kilomeetrit, tundes samas rahuolu tervisespordipisikust, mis igal südatalvel neid toast õue kutsub ja sõbradki kaasa tegema või vähemalt kaasa elama haarab.
Sellel sõbrapäeval tervitan ka mina tervisesporti!!!

Tagasi tule ja jää peol

Peale pikka pusimist aasta kõige külmematel talvepäevadel on nad nüüd teie ees. Kuus võsitlustööd, mis põlesid sama ägedalt nagu võidutöö. Ja nende tööde nimed ja autorid on esitamise järjekorras siis sellised:
Elo Liiv ja Kristiina Saks „Sisemine hääl“
Grete Veskiväli ja Joel Villem „Tulesfäär“
Sander Viilmaa ja Holger Viilmaa „Kolm siili“
Lauri Tamm ja Eva-Leena Mikson „Draakon“
Põvvat Kama ja Bruno Lillemets „Tiivuline“
Gert Eberhart ja Karl Kristjan Videvik „Päikeseratas“



Nüüd on hea tagasi mõelda sellele metsikule kiirustamisele, mis tegelikult minule kui ürituse jäädvustajale tegelikult üldse ei meeldi, sest nii võivad asjad tavaliselt nässu minna. Õnneks oli mul nii palju eelinfot, et skulptuurid süttisisd järjekorras, mis andis mulle täpselt sekund-kaks aega, et haarata oma kaamera ja statiiv joosta mingile hüpoteetilisele kaugusele uuest skulptuurist, teha selle aja sees veel kadreerimisotsus ja otsida pimedas üles fookus ning loota, et taies põleb piisavalt kaua, et sellest piisavalt pikk aegvõte tekiks.

Tulemus on nähtaval siin: http://vimeo.com/urmasmand/valgusfestival2012
ja pildigalerii ülal siin:urmasmand.viewbook.com/album/valgusfestival2012?p=1#1

Märka olulist ehk EKA vastulöök

Aasta 2012 ei ole alanud just positiivses võtmes noortele kunstitudengihakatistele ning tundub, et valgus tunneli lõpus on hetkel hoopis läheneva rongi oma. Vana õppehoone võeti maha ja selleks saadi lausa euroopa fondilt toetust päris suures summas, mille tagastamine (juhul kui kohevarsti koppa maasse ei lööda) vaevalt, et EKA rahakotile midagi head tähendaks. Kuid see eeldaks, et vähemalt ehitusprojekt oleks valmis, mida ta tegelikult ju pole. Paberil on valmis visandatud üks õhuloss, mille kõrval tundub härra Pohlaku soovitud uhke poolesajatuhandepealine esindusstaadion jalgpalli MM-i korraldamiseks väga realistliku ettevõtmisena.
Kuidagi tagurpidi on kõik asjad toimunud. Võiks ju ikka mõelda, et uue maja plaan on kinnitatud ja rahastus selle ehitamiseks korraldatud enne kui minnakse vana kallale ning et ka naabruskonna majaomanikega on kõik asjad sirgeks räägitud. Tekib tahtmine süüdistada, aga tegelikult ei anna see ju kellelegi mitte midagi.
1254 tudengi hääl kipub öhe ja muu elu virvarri sisse ära kaduma. Otsige nad üles ja hoidke neid meeles. Kunsti on vaja, et mitte selle horisontaalse modru sisse ära uppuda.