Kaks päeva Mais

Märkamatult on tarkuse taganõudmise aeg jälle pihta hakkamas. Ülikoolides eelnädal juba seljataga ning uued näod ja vanad kohad taas valmis tegudeks. See käib ka EKA tudengite kohta, kelle kasutuses on pealinnas vähemalt seitsmel erineval aadressil asuvad õpipaigad (no ja siis see parkla). Kui vaid nonde pikkade ja aeganõudvate vahemaade läbimiseks oleks võimalik kasutada portaale nagu mõnes korralikus ulmeromaanis...

Aga portaale, kus aja ja ruumi läbimine õnnestuks silmapilkselt, veel leiutatud või avastatud pole. Tundub, et siinmail põimuvad aeg ja ruum omavahel alles 2018 aastal ning võib vabalt juhtuda, et too parkla leiab omale mõne muu väljundi. Igatahes nüüd kaalutakse kõiki variante kohe "erilise hoolega" ja aega tundub olevat kussedanägu, et seda kõike "rahulikult" teha. Ja ehk nii ongi hea kokkuvõttes. 

EKA vaim peitub inimestes, kes sellesse jätkuvalt usuvad ja panustavad. Kui neis inimestes on piisavalt väge, et üha uusi kultuurihakatisi enda külge siduda, siis ei oma praegused vahemaad mingid tähtsust. Uue maja kujul saaks vaim küll omale vormi, kuid see pole asja tuum.

Ja seetõttu ei juhtu midagi ka sellest, kui ajaloolise krundi ümbert eemaldada plank. Nüüd saab igaüks, kel soovi, seisatada otse krundi keskel ja oma äranägemise järgi sinna kõiksugu õhulosse rajada. Pole mingeid poliitilisi, ärilisi ega esteetilisi piiranguid. Jääb vaid (ette)kujutav kunst.

Kellele aga meeldib nostalgitseda, siis uurige linki sellest, kuidas vana EKA maja lammutus välja nägi.

Episood Tõusust ja Langusest

...siinkohal tõstis keegi mees tagumisest reast

võibolla Rummo, võibolla keegi teine rusikas käe ja ütles:

„Elagu vaba Biafra!!!“

Ja siis tõstsid ka teised oma rusikas käed ja ütlesid kooris:

„Elagu vaba Biafra!!!“

Aga üks mees oli vait.

See mees oli ETKVL-i mees.

Tal oli kodus põletatud põdraga äratuskell,

seinatasku makramee ja uued munatopsid

Ja ta oli jahmunud.

Sest esimest korda nägi ta, et selle maa,

selle provintsi elanik teeb välja sellest, mis toimub mujal maailmas.

Ja ta ei aimanud, et taas tõmbas ta vale tiku.

Sest see ei olnud Biafra mille nime skandeeriti.

Vaid üks teine maa,

millel samamoodi nagu tol aafrika riigil olid lipu peal sinine, must ja valge.

Ja mis oli okupeeritud samasuguse nigeeria poolt

nagu Biafragi.

Ja tol hetkel.

Tolles annelinna korteris

jõudis Eesti orbiidile.

Oli osake maailmast.

Ja see kestis terve hetke.

Aknad avati ja provintslikkuse kõrbehais kadus.

Marju seisis akna all ja tundis kuidas pööriöö luhtadelt tuli suits.

Tuli seesama Suits, kes kuuskümend aastat tagasi oli ise teinud katse aknad avada.

Sest see maa oli ääremaa.

Provints.

Provints.

Provints.

Ja Marju

See väike, ilus ja lootusrikas Marju.

Tema suured silmad vaatasid veel suuremate prilliklaaside tagant.

Tema silmast voolas pisar

Voolas üle põse.

Ja kukkus maha...

Võidusõit on bensukulu

Lõpuks siis ka vähe rohkem pilte tollest neljast pikast ja västiavast pildistamismatkapäevast Nordschleife ja Spa ringraja ääres. Ütelme, et tulemuseks on kindla peale tehtud pildid, mis ehk korra on pilkupüüdvad, kuid kahtlen, kas neist miski kauaks ka meelde jääb. Aga selliste hetkede tabamine nõuab muidugi pidevat ringraja külastamist, mistõttu ma pettunud nüüd ka ei ole. Lihtsalt tahaks jälle kätt proovida.

Ja kokkuvõttes - kõige ägedam on ikka pilti teha sellise ilmaga, kus tuul viliseb ja vihma kallab ja valgust napib ja kuskil kaadris on miskit udune.

Väike galerii Nordschleife ja Spa Francorchamps piltidega üleval ka viewbookis.