...siinkohal tõstis keegi mees tagumisest reast
võibolla Rummo, võibolla keegi teine rusikas käe ja ütles:
„Elagu vaba Biafra!!!“
Ja siis tõstsid ka teised oma rusikas käed ja ütlesid
kooris:
„Elagu vaba Biafra!!!“
Aga üks mees oli vait.
See mees oli ETKVL-i mees.
Tal oli kodus põletatud põdraga äratuskell,
seinatasku makramee ja uued munatopsid
Ja ta oli jahmunud.
Sest esimest korda nägi ta, et selle maa,
selle provintsi elanik teeb välja sellest, mis toimub mujal
maailmas.
Ja ta ei aimanud, et taas tõmbas ta vale tiku.
Sest see ei olnud Biafra mille nime skandeeriti.
Vaid üks teine maa,
millel samamoodi nagu tol aafrika riigil olid lipu peal
sinine, must ja valge.
Ja mis oli okupeeritud samasuguse nigeeria poolt
nagu Biafragi.
Ja tol hetkel.
Tolles annelinna korteris
jõudis Eesti orbiidile.
Oli osake maailmast.
Ja see kestis terve hetke.
Aknad avati ja provintslikkuse kõrbehais kadus.
Marju seisis akna all ja tundis kuidas pööriöö luhtadelt
tuli suits.
Tuli seesama Suits, kes kuuskümend aastat tagasi oli ise
teinud katse aknad avada.
Sest see maa oli ääremaa.
Provints.
Provints.
Provints.
Ja Marju
See väike, ilus ja lootusrikas Marju.
Tema suured silmad vaatasid veel suuremate prilliklaaside
tagant.
Tema silmast voolas pisar
Voolas üle põse.
Ja kukkus maha...
No comments:
Post a Comment