Olgu peale. Kõigepealt hea uudis jazzisõpradele ja inimestele kellele meeldib vahelduva eduga imetleda ajahämarusse kaduvat mustvalget filmipilti. Tõmmake n.ö juhe seinast välja, kutsuge kokku sõpruskond, laenake projektorit ja korralikke kõlareid ning harukordselt heast olemisest lahutab vaid üks samm. Selleks sammuks on vajutamine "pläu" nupule alljärgneval juutuubi videolingil. Kes ei kannata lihtsalt tummfilmi jälgida, siis kruttige kohe nooumbesnii kolmanda minuti ja neljakümneviienda sekundini ja lahe kinojazzupidu võibki alata.
Kõigile neile, kes aga saavad natuke rohkem liigutatud olema kõigest mida silm näeb ja kõrv kuuleb, siis teadmiseks, et vaatate mösjöö David Kaufmani alias Dziga Vertovi dokumentaallavastust nimega "Inimene filmikaameraga" ehk "Человек с киноаппаратом". Ja mittevähemtähtis pole asjaolu, et muusikat teeb ansambel The Cinematic Orchestra. Omaltpoolt lisaksin tähtsasse nimistusse ka teise operaatori Mihhail Kaufmani, kes koos oma vennaga ekraaniaega jagab ning monteerija Elizaveta Svilova, kes samuti filmis üles astub. Nende kolme inimese käe all ja tundub, et ülivilka kujutlusvõime tulemusel valmis minu silmis üsnagi kaasaegset monteerimis- ja operaatoritööd meenutav üllitis (tegelikult on asjade seis siiski raudselt vastupidi, ehk et praegune toodang meenutab justnoidsamu pioneere), mis kubiseb filmilindiajastule omastest veidi kohmakatest efektidest, millele rohkem või vähem just sellesama filmiga alus pandi. Vat see on juba rokkenroll kui satud pooljuhuslikult otsa teosele, mis oma filmikeelelt on põhimõtselt sajandijagu oma ajastust ees. Aasta siis oli 1929. Asjaolu, et juhtusin seda filmi nägema koos kaasaegse helitaustaga andis päris korralikult emotsiooni vaadatavale juurde. Elamus täiesti võrreldav eelmisel aastal samuti Artises kogetud Metropolise kontsertekraniseeringuga, miinus bänd kellele filmi lõpus kõvasti plaksutada.
Tulles korraks veel tagasi mu algse üleskutse juurde, siis Vertov (kujuures kommunistliku ideoloogia tuline toetaja, küll aga mitte enam selle tegeliku rakendusmehhanismi) olevat tõsimeeli tahtnud näidata inimestele päriselu. Tema jaoks oli mängufilmidel lihtsale tööinimesele laastav mõju. ...Näita rahvale fantastilisi kaadreid luksuslikust elust ja
nad ei taha enam kuuldagi treipingi taha tööleminekust, nad hakkavad
unistama ja kujutavad endale ette, et elu peaks olema lõputu vahuvannis
vedelemine!!!(laenatud Margit Adorfi artiklist, mis ilmus ajalehes Sirp)
Ja kuhu me siis jõudnud oleme?
No comments:
Post a Comment