Kolm fakti võidusõiduajaloosse

Fakt number üks: 41-el Nürburgring-Nordschleife 24 tunni sõidul võidutses esimest korda uus Mercedes Benz SLS AMG GT3 (kuulus meeskonda nimega Black Falcon), mida nügivad teel edasi tühised 583 hobust.

Fakt number kaks: Nii sitta ilma pole selle võistluse ajaloos veel ette tulnud kui tänavu. Tervelt üheksa tundi võimutses loodus inimese üle enne, kui näiline tasakaal kell 8 esmaspäeva hommikul taastati. Udu vastu on võimetud ka kõige paremad ja kogenumad ning kui siia juurde liita veel tihe vihmasadu ja pimedus, mis teeb võimatuks aduda, kus kohas on rada ja kus algab murulapp, siis jääb üle vaid teadmatuses boksides tiksuda ja loota, et üldse veel sõita õnnestub.

Fakt number kolm: Tiitliga "Elavad Legendid" võivad end nüüd uhkelt varustada neli Eesti pilooti - Keijo Kaasik, Roul Liidemann, Peep Pihotalo ja Erki Koldits, kes koos Ralf Wagneri poolt juhitud meeskonnaga, kuhu kuulusid ka kaks Aamann Racingu liiget Eestist, läbisid Rohelises Põrgus viieteistkümne puhta sõidutunniga 64 ringi ja tulid üldarvestuses 113 kohale (sõitu alustas 175 autot).

Alles Klar!

Elavate legendide ootuses

Retsept ajaloo voolimiseks on lihtne: Leia neli uljaspead Eestimaa nurkadest üles, õmble neile selga sinised joped, anna neile üks tuunitud bemm istme alla ning saada nad Rohelisse Põrgusse higistama. 

Retsept legendide voolimiseks on juba aga pisut keerukam, sest lisaks kõigele eelpoolnimetatule peaks nimetatud põrgus higistama korraga järjest kakskümendneli tundi. See on raskem kui pealtnäha tundub. Eriti kui kunagi varem pole midagi sellist teinud. Tagatipuks ei sõltu kõik ka ainult iseendast, vaid peab lootma, et teekonnaks valitud kaaslastes leidub piisavalt sit kust ja jõudu omale võetud ülesannete enam-vähem eeskujulikuks täitmiseks. 

Roul, Keijo, Erki ja Peep higistamist ei pelga. Põrgus näeme, raisk.

Marsi Kroonikad

Хрїстóсъ воскрéсе! Воистину воскресе!

Laupäeval, neljandamal maikuu päeval, algas minu tutvus kogukonnaga Marsilt või siis tavakeeli Vana-Kasepäält. Ega suurt vahet pole, sest sealsed müttamised mööda kitsaid aga värvikirevaid ja mingit teist ajastut meenutavaid külatänavaid, mida saatsid uudishimulikud külaelanikkonna pilgud a la vanad muhedate vuntsidega papid, räuskavad mammid, auru all olevad kodukaunistajatest unistajad, lillemustriliste rätikutega mööda vuhisevad jalgratturlapsed ja kõik kes sinna vahele mahuvad, see kõik moodustaski ühe väga eriskummalise rännaku teisel planeedil. 

Tundus, et seekord tabasin nende ajaarvamise järgi üht olulist püha kah veel, mistõttu oli kõik tavapärasest veidi pidulikum. Nii värvikirevat ja miljoni erineva lillesordiga ning kirjute munadega kaunistatud surnuaeda pole ma veel enne kohanud. "Kajakate pidu" teada kohalikud selle kohta ütlevat. Rääkimata siis sellest, et ka ma ise sain juba esmakohtumise käigus omalegi neli hoolega värvitud muna. Piinlik oli ainult, et suure ähmiga kippus tolle päeva kombekohane tänuavaldus meelest minema, asendudes kõigest kummarduse ja tagasihoidliku "spassiiboga", kuigi terve eelneva päeva oli ambulartooriumi murulappi riisudes endale korrutatud, kuidas Risto ikka tõesti üles on tõusnud. Risto on neil üks ütlemata tähtis tegelane muide. Tema auks tuli näiteks pühapäisel päeval ise varakult üles tõusta, et end kella kaheksaks kohalikku pühakotta toimetada, mis päädis küünlavalguse poolt valgustatud kireva rätikumere kogemisega ning tõelise küünarnukitunde tekkimisega kohalikega. Õnneks ei virisenud keegi mu ilmselge pearätt släsh seelikukandmisvaeguse üle.

Kuna ambulartooriumis on hetkel seintega tuuga, kuhu saaks uusi pilte üles riputada, siis riputasin oma esmatutvusest välja tulnud huvitavamad kaadrid üles viewbooki. Tutvutagu!

Põrgu värk. Tahaks öelda, et see on siiani mu kõige sisukam pildimaterjal üldse. Isegi päike töötas sel planeedil kogu aeg kaasa.

.