SEITSEteist elamusterikkat päeva SEITSMEteistkümnendamal Pimedate Ööde Filmifestivalil on nüüd seljataga skooriga kaks koma SEITSEteist filmi päevas. Kes näppude peal arvutada väga ei oska, siis teadmiseks, et see teeb kokku tagasihoidlikud kolmkümend SEITSE erinevat filmi. Klaköörid, kus on mu klaköörid kui neid vaja on.
Peale väikest statistikamöllu jõudsin tulemini, mis viitab, et kui ma oleks kõik oma filmid üksteisejutti ära vaadanud ilma kinotoolilt kordagi lahkumata, siis poleks ma olnud välismaailmaga kontaktne niiumbes 2 päeva 8 tundi ja 40 minutit. Mõelda vaid, et selle ajaga oleks võinud vabalt minna Tallinnast lennukiga Amsterdami, seal istuda ümber lennule Uus-Meremaale koos ühe vahemaandumisega kuskil aasias ning peale jõudmist Aucklandi teha viimase raudmeheliku pingutusena veel ka siselend Queenstowni. Järeleproovitud värk. Aga pole viga, see aasta sai siis vähe mugavamalt reisitud ning ohtralt tiramisušoksi söödud ja pöffiveini joodud.
Kui nüüd suunan pilgud taaskord oma pastakasodisele släsh statistikaküllasele paberile, siis seal on mõned ristikesed ja ringikesed, mis ütlevad mulle, et kõige rohkem kvaliteetfilmikülastusi pakkus seekord Solaris, kus lausa SEITSMEL juhul üheksast õnnestus kinosaalist väljuda täiesti rahulolevana. Teisele kohale jäi Plaza oma SEITSME juhuga üheteistkümnest, samas kui Artis ja Sõprus osutusid kõige vastuolulisemate filmielamuste pakkujateks.
Kuidas üldse valida filme, kui sul on tagataskus kinopass ja teadmine, et igal hetkel on võimalus ka täiesti suvalisele seansile sisse jalutada, eeldusel et seal mõni vaba koht on? Iga pöffihunt teab, et tegelikult ei pea mud tegema kui lihtsalt kinno minema, üllatus ja elamus on alati garanteeritud, olgu ta siis hea või halb. Olles ka ise varasemalt selliselt talitanud otustasin seekord vähe metoodilisema harjutuse kasuks kulutades ühe pika õhtupooliku kõikide festivalifilmide sünopsiste ja treilerite vaatamisele ning ajakava koostamisele, eesmärgiga igale päevale vähemalt kaks filmi sättida. Üks oluline lisatingimus oli jätta kavast eemale niipalju kui võimalik ameerika kinotoodangut ja filme, mis võiksid jõuda kinolevisse ka hiljem. Eredamad näited sellest vallast on vast Nebraska, Congress, Borgman, Llewyn Davis, Armstrongi vale, Dallas Buyers Club, Hobustest ja Inimestest. Viimane osutus lausa Pöffi üheks auhinnatuimaks filmiks.
Lisaks niiöelda kolmele paralleelprogrammile ehk Just film, Sleepwalkers ning Animated Dreams jaotus Pöffi põhiprogramm rohkem kui kahekümneks erinevaks alamprogrammiks, millest viite ehk Doc@Pöff, Mehhiko ja vägivald, Foorum, Panoraam ning Põhja Ameerika film külastasin ma lausa neljal juhul ja ülejäänud kuute veel ühel-kahel juhul. Ja no vaata kuidas tahad, siis kõige rohkem on mu filmivalikus ikkagi ameerika toodangut, seda lausa SEITSMEL juhul. Osa süüd läheb siin kindlasti Just filmi all linastunud dokumentaalide kraesse. Vähemalt eelmise aasta põhjal sellise kergemat sorti filmitoodanguga silma paistnud programmis oli minu suureks üllatuseks see aasta väga sisukas toodang, kohe nii sisukas, et kolm filmi viiest said mu selle aasta festivalilemmikuks - Weight of Elephants, Blood Brother ja Crash Reel ning napilt jäi sellest eliitseltskonnast välja Perverts Guide to Ideology seda paljuski tänu asjaolule, et rezissöör ei suutnud oma filmistaarist professorile selgeks teha, et pidev ninanäppimine suurel ekraanil võib väga tüütuks ja häirivaks muutuda, isegi kui teemakäsitlus enam kui mahlakaks osutub.
Kui veel lemmikkolmiku juurde naasta, siis olgugi, et elevandid oli mängufilm ja ülejäänud kaks dokid, siis neis kõigis oli olemas see miski, mis muutis teema südamelähedakseks, kergelt jälgitavaks ning korduvaadatavaks, lisaks tekkis kõigil juhul ka tugev sümpaatia peategelase vastu. Elevantides oli selleks noor kooliposs, kes tundis ennast süüdi selles, et kõik head inimesed tema juurest ära tundusid minevat. Ema lihtsalt ei saanud tema kasvatamisega hakkama, isa polnud vist üldse enam elus, mistõttu elas ta oma range vanaema juures, kes kulutas kogu oma aja närvihaigest poja eest muretsemise peale. Kuigi viimane püüdis oma helgematel hetkedel peategeleasest poisiklutile ka sõbra eest olla, siis ei suutnud temagi pidada lubadust, et jääda tema juurde. Kõigele lisaks kuisati poissi koolis, mille tagajärjeks kaotas ta oma sõbra kui keeldus viimasele andmast oma küülikut, et see siis vägeva kõmakaga õhku lasta. Imelikud lood olid ka naabritüdrukuga, kes oli üks väga täiskasvanuliku olemise ja terava mõistusega plika, aga kelle suur salasoov oli ennast ära tappa, et pääseda ängist mida tekitas talle kodus voodihaige ema eest hoolitsemine. Lapselik meeleheide segatuna lohutust ja turvatunnet pakkuva fantaasiamaailmaga. Ja tegevus pealegi veel Uus-Meremaal. Kõik kuidagi loksus omale kohale. Kuskilt filmiarvustusest lugesin, et filmi pealkiri viitab tabavalt nähtamatule emotsionaalsele raskusele (taagale), mis on laste turjale asetunud, ilma et täiskasvanud seda näeksid või oskaksid sellest aru saada. Küllap on igal lapsel oma elevant kanda.
Filmis Blood Brother oli justkui tegu sama looga, ainult et peategelane oli kasvanud suureks ning leidnud viisi kuidas tunda lähedust ja armastust teiste poolt. Peategelane Rocky nimelt leidis oma elule mõtte Indias ühes külas HIV positiivsete laste turvakodus, kus ta sisuliselt andis endast kõik, et teha nende lootusetult haigete laste elu rõõmsamaks ja elamisväärsemaks. Kaamera püüdis kaadrisse kogu emotsioonide virvarri, millest kõige jõulisem kindlasti Rocky ennastunustav võitlus halastamatu viiruse käes kohe kohe otsi andva väikese poisi elu eest. Sündis ime, sest see poiss tuli kindla surma suust tagasi, samas kui kõik teised inimesed, kes samuti selles napilt haiglat meenutavas majas olid, pidid alla vanduma.
Crash Reel viis mind aga jälle lumelaua maailma, mille uskumatuna tunduvaid trikke on jätkuvalt lahe vaadata, aga mitte ise kaasa teha. Seekordne film siis püüdis ka tuua välja põhjused, mis on selle ala varjuküljed ja kuidas üks perekond selle kõige keskel peab õppima uuesti eluga edasi minema kui ühega nende seast on juhtunud ränk õnnetus. Just see asjaolu, et kaamera sai võtta osa nendest perekondlikest koosolemistest ja mõttevahetustest, mida tavaliselt tehakse suletud uste taga, tõstiski selle filmi väärtuse nii kõrgeks. Kui inimene, kes on teinud läbi raske õnnetuse soovib uuesti naasta oma elu mõtet esindava hobi juurde, siis mismoodi sellest kõigest välja tulla nii, et säiliks inimväärikus enda ja teiste suhtes ning tekiks motivatsiooni edasi Elada. Kevin Pearce on üks paljudest elavatest katsejänkudest selles vallas. Kas ka edukas? Aeg näitab.
Kui nüüd meenutada eelmist sissekannet vahetult enne Pöffi, siis poleks osanud uneski näha kui prohvetlikuks osutub sealne viide oksendamisele. Juba esimesel seansiõhtul tõsteti see suurelt ja võimsalt kinoekraanile nii füüsilises kui vaimses võtmes filmis Act of Killing ning ilma igasuguse hoiatuseta naases see teema uuesti teravalt silme ette festivali igatpidi viimase seansi Cheap Thrills ajal.
Act of Killingu puhul on tegemist millegi enama kui filmiga. See on omamoodi hoiatus sellest kui palju kurja võib ühe inimese (ja ka inimrühma) sisse olla peidetud, ilma et ta ise või keegi teine sellest aru saakski. Väga ebamugavaks asjaoluks kujunes selle filmi puhul see kui kaasahaarav ja humoorikas see kõik tundus. See vaimselt võigas film jälgis sisuliselt kolme natsikurjategijat, kelle üle pole kunagi kohut mõistetud vaid kes on ühiskonnas lugupeetud inimesed ja võivad teha ja öelda mis tahavad (sealjuures tundmata ohtu mingi Haagi nimelise kohtu ette sattumise pärast). Tuleb välja, et see on jätkuvalt võimalik Indoneesias, kus kunagi 60-datel lugematul hulgal kommunistideks tembeldatud inimesi ameerika filmidest õpitud meetodite abil piinati ja hukati. Filmi kolm rezissööri võtsid kätte ja pakkusid neile kunagistele mõrtsukatele võimaluse lavastada erinevate filmizanrite lõikes kogu see tapmismäng uuesti, olles seejuures ise nii roimarite kui ka ohvrite rollis. See mis järgnes ajas öökima nii siin kui sealpool helendavat ekraani. Seda peab nägema, et mõista.
Viies meeldejääv kinoelamus pärines ainsast sleepwalkersi õhtust, kui sai mindud uudistama lühidokkide valikut. Leedu ja Eesti ühisproduktsioon nimega Lisa, Go Home! mille rezissööriks Oksana Buraja pani teistele väga pika puuga ära, kuna suutis tsipa alla pooletunnise ekraaniajaga luua väga südamliku ja nukra pildi ühest noorest tüdrukutirtsust, kes alatihti oma kodust kuhugi põllule või metsa põgenes (kuigi oma emale ilusti lubas et seda ei tee), et mitte veeta aega koos oma joodikutest vanemate ja neid tihti külastvate joomasõpradega. Kuigi laps ei rääkinud kordagi oma tunnetest ekraanil oli tema kaamerasse püütud pilk alati väga kõnekas. Kõik töötas kui õlitatult, lugu, pilt, muusika, tunne. Meistriklass. Kas ka Lisa nii arvab?
Ja festivalilemmikute lõpetuseks väga võrdsel pulgal olev mängufilmikolmik tapmisest ja tagaajamisest - Big Bad Wolves, Blue Ruin ja Cheap Thrills. Niinimetatud zanrifilmid, millest esimeses toimub ühe on-eiole-on lapsmõrvari ebaseaduslik ja loomulikult publikukannatust mõnuga proovile panev piinamine, mida on vürtsitatud terava sotsiaalse huumoriga ja seda kõike Iisraelis. Teises filmis asutakse kätte maksma ja ikka kohe päris võikalt, kuid see kõik toimub inimese poolt, kes pole treenitud holliwuudlik tapamasin vaid prügikollist luuser, misõttu on kogu see kohmakas pussitamine ja paugutamine vägagi värskendav, ehe ja kuidagi kodune. Viimane film kõigub tegelikult päris palju väga hea ja tüüpilise keskmise filmiteose vahel ning jutustab kahest luuserist sõbrast, kes asuvad raha eest ühele abielupaarile igast trikke tegema. Panused aina kasvavad ja sellega koos ka mõlema mehe piiritunnetus, kus endisele sõprusele ühel hetkel enam ruumi pole. Filmi lõpukaader on lihtsalt üle prahi elav klassika. Seega otsige film üle ja saate laheda elamuse.
Ja nüüd viriseks kah natuke olgugi, et totaalset floppi ma seekordselt Pöffilt ei saanud või lihtsalt ei julge seda endiselt tunnistada.
Kuigi mitte just totaalne lati alt läbi jooksmine, siis väga palju soovida jättis minu meelest Mehhiko ja vägivalla programm, mida külastasin lausa neljal korral (kolm neist Sõpruses). Filme valides ei oleks oodanud, et rezissöörid oskavad päriselus väga karmis seisus oleva sotsiaalse olukorra kirjeldamisel nii lahjaks jääda. Maal, kus valdav osa noorest põlvkonnast laulab uhkusega rahvuslikest meloodiatest inspireeritud narcocorridosi, mille sisuks on omakohtu, raha, tapmiste ja maffiaelustiili ülistamine on midagi ikka väga paigast ära. Kõige suurem ajaraisk oli lugu ühest linnapeast, kes oma valitsusalas suutis maffiabossidele ust näidata ja seda sisuliselt samade hämarate meetoditega nagu tema vastased ise. Tapmisähvardusi võttis ta kui sportlikku väljakutset, kusjuures ühe mõrva jõudis ta enne meedias välja lobiseda, kui see päriselus teokski sai. Aga kõik see ei paistnud ekraanilt üldse paeluv ja eluliselt raju. No ühesõnaga, kogu selles loos oli enamvähem piisavalt materjali, et üks lühidokumnetaal kokku segada, kuid mitte rohkem.
Ja kohe järgmisena astusin uuesti mehhiko reha otsa kui suundusin vaatama mängufilmi õest ja vennast, kes sattusid põrandaaluse pornotööstuse pantvangiks (laialtlevinud võte sealmaal kui rezissööri uskuda) ja olid sunnitud väga piinlikus olukorras üksteisega vahekorda astuma. Piinlik oli tõesti, kuid pigem rezissööri ja näitlejate pärast, kes ei teadnud vist üldse mismoodi kogu seda olukorda usutavalt näidata. Oleks justkui kogu filmi olulisema võtmestseeni esimest arglikku proovi vaadanud. Õnneks pantvangikriisile järgnenud psühholoogiliste traumadega (mitte)toimetulemine oli vähe vaatajasõbralikumaks lihvitud. Palju vaikust ja hämarust, kuni ühel hakkas katus sõitma ja teine sõitis ära.
Kõige nõrgem film tuli seekord Norrast ja pajatas loo ühest downi sündroomiga detektiivihakatisest, keda keegi päris tõsiselt ei võta. Filmi sõnumiks kujunenud "all you need is love" ning selleni jõudmiseks kulutatud jabur tund ja pool teist ei haakunud minu silmis üldsemitte veenvalt. Seda paljuski viisis kuidas film kokku lõigatud oli. Kõik tähtsamad põnevusomendid olid täiesti pingevabad ning huumor lihtsalt venis, kuni slapstickist polnud enam midagi järel.
Kõige veidram film tuli Beneluxi vürstiriigist ja kandis mingit sellist nime nagu Sinu pihakesarate või oli see nüüd kehapisarate või pahakesarate või noh ühesõnaga mingi värv. Ma nautisin sellest filmist täpselt viiteistkümmet minutit, kui muidu värvilised filmikaadrid muutusid korraga mustvalgeks fotofilmiks ja pealtvaatajate ette tekkisid eiteakust mustades kinnastes käed ning mantlid, kes asusid taga ajama üht pikkade lokkis juustega naist kuni lõpuks talle elegantselt naaskli lagipähe lõid. Ülejäänud film oli katsumus, millest rääkida pole eriti midagi. Kui siis ainult seda, et toda filmilaadset toodet oli tulnud vaatama suht täismaja, kes minu suureks üllatuseks ka valdavas enamuses lõpuni vastu pidas. Ju siis oli väga õige sihtgrupp.
Enne kui pika jutuvada ära lõpetan, siis tahaks veel soovitada mõnd filmi, mis kindlasti väärivad vaatamist. Ilma mingi kindla järjekorrata oleksid need siis: Stories We Tell (väga lahe kogemus sellest, kuidas enamjaolt lavastusel põhinev dokk võtab tõe mõõtmed), Alienation (kasvõi juba puht operaatoritöö pärast tasub vaadata lugu inimlikkuse aeglasest hääbumisest kuskil Bulgaaria ja Kreeka piiril), Le Passe ja Parviz (kaks väga erineva tempoga kuid tugevat filmi Iraani rezissööridelt keerukatest inimsuhetest). Betoniyö (lahedalt sürr ja visuaalselt ülimaitsev mustvalge film, kus puhutakse suomea ja tegeletakse inimhinges torkimisega, päris valusalt), La Jaula de Oro (õnneotsimisest ja kõigest mis selle saavutamist siin ilmas takistab läbi nelja noore matkaselli pilgu), Gulabi Gang (dokk lõputuna näivast naiste enesekehtestamisvõitlusest India padumeestekeskses ühiskonnas), Danza de la Realidad (väga omapärase maitsega rezissööri, Alejandro Jodorowsky autobiograafiline fantaasiafilm iseenda laspepõlvest, mis vürtsitatud hea huumori ja sürride stseenidega jalututest ja kätetutest meestest kuni kusevate naisteni ning kõik mis sinna vahele mahub), The Double (film noir+kafka+poiss otsib tüdrukut), Miele (lugu väga temperamentsest noorest naisest, kes pakub eutanaasiateenust, kuni üks klient kogu tema idealismi uppi keerab), Theseuse laev (lühike sissevaade kolme inimese ellu, kes saavad abi organidoonorilt ning kuidas see mõjutab nende tõekspidamisi).
Ja ongi kõik. Funktsioneerin täiest normaalse inimesena, kellel on lihtsalt mitmekümne filmikogemuse võrra rikkam. Seekordset Pöffi peab veel kiitma ka sellepoolest, et korraldus sujus täiesti normaalselt. Filmid küll kohati viibisid paar minutit ja piletiaparaadid veidi tõrkusid, kuid mingit jama supakate või vigaste filmidega vähemalt minul ei tekkinud. Kuigi jah, kui filmihuviline ikka inglise keelt ei mõista, siis võib väga palju ekraanil toimuvast kaduma minna. Paratamatus?
