Sundimatu tahe

Tundub, et heast reisist võib ka tagantjärele suurepärase elamuse saada. Retsept selleks on lihtne. Võta ette kogu pildi ja videomaterjal, lisaks ka suur supilusikas ning sega kogu see kraam kokku. Lisa ka rohkelt reisumuusikat, mis aitas reisuväsimust peletada ja lihtsalt toredat olemist pakkus ning lõpuks paiska see kõik suurele ekraanile vaatamiseks ja imetlemiseks. Kui oma tööd hoolega teha siis saab tulemiks mõnusamaitselise kompoti, mis mälupilti pikalt värskena hoiab.

Tegelikult on veel üks komponent X, mis kogu retseptis sama olulist rolli mängib kui üks munakollane koogitaignas, rääkimata jäätisest, et küpsetis ikka ilusasti koos püsiks. Nimetagem seda „sundimatuks pilditegemistahteks“ ehk SPT-ks. Tegemist on sellise fenomeniga, mis ainuüksi pildistajast enesest ei sõltu, vaid nõuab teatava reisiatmosfääri väljakujunemist. Ühesõnaga kui mu jutt veel loogilisena kõlab, siis peaks tekkima vabatahtlik soov jäädvustada kõike ja kõikjal ja kogu aeg, sest üldjuhul on kogu see reisiolme üks lõputu seikluste ja seikade jada. Ole vaid mees ja pane tähele ning looda, et mälukaart ja patakad vastu peavad.

Milleks kogu see mõtisklus siia? Sellepärast, et mu viimane matk Lapimaale ja Põhja-Norrasse oleks võinud vabalt olla ka ilma kaamerata rügamine. Mingi hääl mu sees lihtsalt arvas, et äkki võiks olla seekord laisk. Lihtsalt. Nüüd tagantjärele võib tõdeda, et kummalisel kombel töötas see hoiak sigahästi igasuguste kummaliste ootuste ja lootuste tekkimise vastu. Tore muidugi, et minu sees peitus ka üks teine hääl, mis just õigel ajal ehk reisieelsel päeval utsitas mind hoolimata ülalmainitust siiski kogu heaks olemiseks vajaliku atribuutika kaasa pakkima. „No mis siis kui ei kasuta, vähemalt on kõik oluline kaasas juhuks kui peaks tekkima tahtmine …“ Igatahes mu käed ja jalad kuuletusid seda mõtet kuuldes, sest küllap nad teadsid mis juhtub kui üksmees ei saa äkki tühjast kohast tekkiva entusiaazmipuhangu ajel täita oma eesmärki elus.

Edasine on juba, nagu öeldakse, ajalugu. Seda ei unusta ma arvan veel tükk aega, kuidas varajasest hommikutunnist hoolimata astus maja ette vuranud Discost välja särasilmne, kergejalgne ning laulujuppi siristav Karu. No kuidas sa sellisele asjale saad ükskõikseks jääda? Ei saagi ja ei tahagi. Igatahes raputas selle naljaka etteaste kogemine mind suht tühjatäis ning unesegasest olekust ruttu välja. Täitsa ehe matkatunne tekkis. Ja mis veel enam. Ma mõistsin, et pilti tahan ma teha küll. Kasvõi juba sellest veidrast reisikaaslasest. Rääkimata siis veel kahest ülejäänud sellist, keda ma polnud kunagi varem kohanudki.
Kõik mis järgneva nädala ja paari päevaga teele ette jäi on nüüd vaatamiseks lõpuks valmis saanud ja nähtaval ka pildi ja videoformaadis. Ja kui sellest ei piisa, siis võin näidata oma varbaid, sest kahel nendest on veel siiani äratuntavad märgid sajakahekümne kilomeetrisest rännakust kivikonarlikul vahel ka sigalibedal, põlvenilumisel või siis allikavesisel ja mudasel maastikul. Aitäh matkasaapad ja kepid, et te mind hullemast jamast päästsite ja aitaiste rasket koormat kanda. Ja Kiitos matkakaaslastele - Jaanale, Jürile ning Karule - kes viitsisid vähe viriseda ja palju naerda.