Biosemiootikast, kombinatoorikast ja tegelikkusest Monty Pythoni moodsas kastmes

Kuna eelmises ülipikas postituses sai lubatud, et räägin Monty Pythoni fenomenist isiklikus võtmes, siis oli alguest peale selge, et ma vajan selleks abi. Minu taip on õnneks või kahjuks küllalt piiratud ning väljendub peamiselt visuaalse stimulatsiooni peale ohhetamise ja ahhetamisega. Kuid ei se mitään. Appi tõttas teadvuse piire kompav ja kuldsuudest tulvil olev Raadio Ööülikool. 

Ja edasi saate siis juba lugeda nn. transkripti ühest väga inspireerivast loengust, kus tuli juttu biosemiootikast, kombinatoorikast ning tegelikkusest. Ja kellel jätkub peale seda veel huvi, siis kõige lõpus proovin ma siis ka ise midagi piiksuda. Montyst ikka.

NotaBeene. Kõik mida elupõline mardikatorkija ning biosemiootik Andrus Laansalu järgnevalt ütleb ei pretendeeri Absoluutse Tõe väärtusele. Siiski on alljärgnevalt ära toodud tema mõtlemise hetkeseis mis, nagu ta ise lisab, põhineb valdvalt loomingulistel oletustel. Jääb vaid üle loota, et minu taiplikkus Raadio Ööülikooli kuulajana ja longav kirjaoskus suudavad tema mõtteid vääriliselt edasi anda.

Kuna allolev jutt ei kata kogu loengut ja üldjuhul on ikkagi tore inimhäällt ka kuulata, et räägitut/mõeldut paremini mõista, siis olgu siinkohal lisatud ka link loengule endale, mille nimeks oli „Hammurabi Viga“.

... Me sünnime etteantud maailma, etteantud kultuuri. Meil on mingisugused kindlad valikud. Meil on mingi kindel kehakonfiguratsioon, raskusjõud mõjutab meid mingisugusel väga kindlal moel. Me õpime paiknema ruumis.

Inimkultuur on väga isoleeritud kultuur. Iseenesekeskne. Ja inimkultuur ei tegele eriti loomade keelte ja kultuuridega või looduse keelte ja kultuuridega. Ta ei uuri eriti oma ümbrust. Ta toimib hästi ja efektiivselt (vahel ka mitte) oma enda loodud keskkonna sees. Ja selle tagajärjel tekib tunne, et see, millesse me oleme sündinud, on Normaalsus.

Bioloogia vabastab väga kiiresti sellisest mõtteviisist, kuna ta näitab niivõrd palju tohutult erinevaid eluvorme, käitumisvõrme, seksuaalse käitumise vorme. Bioloogia õppimisega saab väga ruttu selgeks, et inimene on lihtsalt midagi väga juhuslikku ja et see konfiguratsioon kahest käest, kahest jalast, seksuaalsest paarsusest, see ei ole mitte midagi sellist, mis määraks kuidagi maailma aluseid. Ühesõnaga bioloogia hävitab üsna kiiresti ära igasuguse antropotsentristliku lähenemismudeli.

Sa lihtsalt näed, et maailm koosneb miljonitest eluvormidest, mis asuvad väga-väga kaugel inimese omailmast. Kõik need eluvormid näevad maailma teistmoodi, neil on teist tüüpi sensorid, nende omailmad on teistsugused. Kokkuvõttes on väga vajalik saada lahti antropotsentrismist, sest see on väga ebaadekvaatne pilt maailmast. Samas, rääkida mingisugusest adekvaatusest on suhteliselt raske väljaspool teadvust.

Oluline punkt semiootikast arusaamiseks tundub olevat see, et semiootika ei ole teooriakeskne teadus. Semiootika ei tuleta oma järeldusi teooriast, vaid ta tuletab järeldusi sellest keskkonnast, sellest looduslikust korrast, sellest etteantusest ja paratamatusest, millesse me oleme sattunud. Ja kui teooria, etteantus ja looduslik kord peaksid omavahel konflikti minema, siis tehakse valikut pigem selle järgi, mida looduslik kord (ja ka see tegelikkus kus me oleme) meile näitab.

John Deely jagab semioosi neljaks. Meil on olemas inimsemioos, zoosemioos, fütosemioos, mis puudutab taimi ning füsiosemioos mis puudutaks loodusjõudude ja keemiliste ning füüsikaliste protsesside käitumist. Viimase semioosi liigi ümber vaieldakse. Näiteks biosemiootik Kalevi Kull ütleks, et füsiosemioosist ei oleks mõtet rääkida, kuna seal ei osale registreeriv ja kogemusi akumuleeriv teadvus.

Deely tsiteerib Thomas Sebeoki, kes ütleb semiootika või üldisemalt ka meie kultuuri seisu kohta kuldse lause, et on raske kokku arvata seda kahju mida on teinud nende semiootikute (tõenäoliselt humantiaarsemiootikute) tegevus ja teooriad, kellel pole vähimatki aimu sellest, millisesse looduslikku korda nemad ja semiootika on sattunud.

Teiseks ütleb Deely, et semiootika ülesanne tänapäevases kultuuriruumis on anda inimesele tagasi tema loomalikkus. Ehk teisisõnu on inimene lihtsalt üks loomaliik teiste loomaliikide hulgas, mistõttu vahepeal kosmilistesse kõrgustesse tõusnud  inimkukultuuri ettekujutus, et ta on midagi väga erilist ei tundu biosemiootikute meelest kuigivõrd paika pidavat. Ühesõnaga me oleme ikkagi juhitud kõigist nendest evolutsiooni käigus determineeritud omadustest, väljakujundatud/väljalihvitud parameetritest, mistõttu pidada ennast looduse suhtes väga eriliseks ja eraldiseisvaks ainult seetõttu, et me kasutame sümbolkeelt, mida ükski teine loomaliik ei kasuta, võib olla suhteliselt suur viga.

Semiootika paremaks mõistmiseks peab siinkohal kirjeldama märke, millest ta koosneb – ikoonilised, indeksiaalsed ja sümbolilised.

Ikooniliste märkide puhul peetakse silmas valdavalt visuaalset sarnasust, kuigi see on inimkultuuri põhine lähenemine. Loomade puhul võiks silmas pidada midagi muud. Näiteks koera puhul lõhna jälge või delfiini puhul helijäljendit, ükskõik siis kuidas see tehnoloogiliselt moodustatakse.

Näiteks kui joonistada kriipsujuku kujul õuna - tõmbame ühe ringi, teeme sellele saba ja paneme sinna lehe järgi - siis mingisugusel aju käitumise eripärast tuleneval põhjusel me suudame tuvastada, et see joonistus on sarnane õunaga, kuigi visuaalselt ühtegi kattuvat parameetrit kahe asja vahel ei ole.

Indeksiaalsete märkide puhul peetakse silmas midagi, mis viitab suunda või jälge. Ühesõnaga inimese jalajälg oleks näiteks indeksiaalne märk inimese kohalviibimisest. Täpselt sama mõtet kannaks ka teeviit „Tallinn 183“ või „Tartu 183“.

Nende mõlema (ikoonilise ja indeksiaalse märgi) puhul on tuvastatav, ühel või teisel moel, teatav kokkukuuluvus objektiga.

Kolmas kategooria, mida üldiselt/kokkulepitult eeldatakse, et kasutab ainult inimliik on Sümbolilised märgid, mille puhul kõige lihtsam definitsioon oleks see, et sümbolilised märgid ilmuvad siis, kui teadvus saab teadlikuks sellest, et tähendus ja märk on omavahel vahetatavad. See on ühtlasi ka olukord, mis vastandub algse ideaalse keele hüpoteesile, et justkui meil oleks võimalik leida mingi sõna või hääliku kombinatsioon, mis viitab Täpselt (ja ka lõplikult) mingile objektile. Sümbolkeel tähendab seda, et kui me näiteks ütleme kass ja koer ning me teame, et nende mõlema sõna taga on erinevad neljajalgsed, siis me võime omavahel täiesti vabalt ka kokku leppida, et kui me ütleme kass, siis me mõtleme koera ning vastupidi. Märk ja objekt, millele ta viitab, ei ole omavahel seotud mitte mingil muul moel kui lihtsalt arbitraarselt/kokkuleppeliselt.

Ning võibolla ei ole seetõttu liialdus öelda või defineerida inimkultuuri kui liiki, kes Tohutult ülehindavad sümboliliste märgisuhete osakaalu, kes sõnaotseses mõttes kuritarvitavad sümbolilisi märgisuhteid. Laialtlevinud lähenemine liikide keelekäitumisele ütleks, et inimkeel on edasiarendus looduse ja loomade keelest. Ühesõnaga jusktui inimsemioos asuks füto- ja zoosemioosi kohal, oleks eelnevatest tuletatud ja järgmine aste ehk hierarhiliselt kõrgem ja keerukam. Paljud biosemiootikud ei pea seda kuigi mõistlikuks lähenemiseks. Biosemiootikud toovad siinkohal sisse võrdluse. Nad ütlevad, et sümboliliste märgisuhete rakendamine inimkeeles on lihtsalt juhuslik kõrvalekalle teiste keelesüsteemide hulgast. Midagi irdvormi taolist. Ja sellest tulenevalt peaks hoopis küsima, et mis on sümboliliste märgisuhete kasutamises nii ebamugavat ja nii halvasti töötav, et mitte ükski teine loomalik ei ole tahtnud neid kasutusele võtta. See tundub olevat väga oluline küsimus, sest  et bioloogiline kommunikatsioon toimib täiesti probleemideta ilma sümbolkeelt kasutamata. Loomad ei jää hätta omavahel eluks vajalike kogemuste vahetamisega. Nad suudavad lugeda emotsioone, nad leiavad endale kaaslased, nad suudavad reproduktiivselt täiesti efektiivselt käituda ja valdavalt võiks öelda, et nad ei kasuta mitmeid asju millega inimkultuur on ilmselgelt üle piiri läinud. Näiteks nad ei pea omavahel suuri sõdasid, mille aluspõhjus võib ka suuresti olla sümboliliste märgisuhete ülehindamine. Sest sellised mõisted nagu „au“, „ebainimlikkus“, „kohatu käitumine“ jne., need on kõik sümbolkeelelt ülesloetud tuletised. Need kõik oleks olemata kui me sümbolkeelt ei rakendaks.

Mingis mõttes võib oletada, et sümbolilise keele kasutuselevõtmine jääb ajaliselt kuhugi samasse piirkonda narratiivi (lugude jutustamine) kasutuselevõtmisega. Narratiiv on jälle midagi, mida inimene kasutab ja teised loomad, nii palju kui me teame, ei kasuta. Hayden White osutab sellele, et narratiivi ilmumise ajahetkel  (konkreetse hetke asemel on siiski tegu meelevaldse pikkusega ajaribaga) vahetati  looduslik kord sümboolse korra vastu välja. Ja narratiiv andis inimesele võime ajas edasi-tagasi liikuda, konstrueerida oma peas võimalikke maailmu. Ja samal ajal läks sellega inimsese jaoks kaduma täiuslik loomolemine, hetkes viibimine, mis loomadel on nii ilmselgelt olemas.

Mingis mõttes võivad müüdid paradiisist ja paradiisist välja ajamisest olla omamoodi seotud naratiivsete struktuuride käikulaskmisega ja sellega, et märgi ja talle viitava objekti vahel läks kaduma seos.

Siin võib olla peidus mingisugune võti mõistmaks, miks inimkultuur käitub nii, nagu ta käitub. Kui vaadata tagasi evolutsiooniteooriasse hästi üldiselt, ilma detaile ja täpsustusi kasutamata, siis võiks öelda, et evolutsiooni ülesehitus põhineb sellel, kes kelle efektiivsemalt ära sööb. Ehk küsimus on loomulikult ressursis ja ressursi omandamises. Aga lähme veel mitu sammu tagasi ning vaatame päris algset olekut nii nagu vähemalt mõned maailma tekkimise hüpoteesid seda näitavad. Nende põhjal on kogu see evolutsiooniline rida, kogu see elurida siin olnud üks kombinatoorsete lahenduste jada. Ehk algusest peale (alates Suurest Paugust) moodustasid füüsikalised protsessid mingeid kombinatsioone, mis viisid välja järgmiste kombinatsioonideni. Sealt edasi mõeldes läks geneetiline ahel täpselt samamoodi mingisuguste töötavate/toimevõimeliste kombinatsioonide väljasõelumiseni. Ühesõnaga kogu see evolutsiooniline rida on olnud üks lakkamatu kombinatoorika algusest kuni lõpuni. Ja selle juures tekib küsimus, et kas sellel elureal, sellel evolutsiooniharul siin saab olla üldse mingisugust muud rakenduslikku võimalust kui kombinatoorne?

See on üks võimalus seletada seda, miks me teeme kunsti, miks me ehitame oma kultuuri nii nagu me ehitame. Meil lihtsalt ei ole muud võimalust kui kombinatoorne. Põhimõtteliselt võiks siinkohal teha väga lihtsa tuletuse ja küsida, missugune probleem oleks valida endale ükskord välja näiteks (kindlad) riided ja jäädagi selle juurde. Me ei jää selle juurde. Me vahetame kogu aeg kombinatsioone, me mängime lakkamatult ja kuigi ka loomad mängivad (ja küllalt keerukaid mänge), siis tundub, et inimesel ei ole muud valikut kui Lõpmatu kombinatoorika. Inimene mängib kogu aeg kõigega, millega tal on võimalik mängida. Sellest vaatenurgast vaadates ei ole mitte mingit vahet kunstniku ja kurgimüüja vahel. Üks kasutab oma mängus üht tüüpi arsenali ja teine teist. Kunstniku meelest võib kurgimüüja mäng tunduda lihtne, kuid me ei saa kindlad olla, kas kunstnik ikka suudab seda kurgimüüja kombinatoorikat mängida sama efektiivselt. See on üks teine mäng. Täpselt samamoodi kui inimne liigutab börsil aktsiaid, siis ta täpselt samamoodi kombineerib, mängib mingisuguste konfiguratsioonidega, mis vahetavad oma positsioone. Ühesõnaga terve see kultuur on algusest lõpuni mängupõhine. Me lihtsalt valime selle pealisehituse, selle mängu, mis meile rohkem meeldib ja siis mängime seda.

Eelnev jutt võtab mõnes mõttes ära ka liigse austuse kultuuri kohalt. Just kitsamalt vaadates, sest kultuuri võib võtta ka laiemalt, koos kõigi oma nähtustega, mis seal sees on. Kuid kokkuvõttes pole vahet, mis mängu me mängime ning igasugune väärtusteooria lahustub selle nurga alt vaadates.

Seega. Kui me rakendame sümbolkeelt ning oleme teadlikud sellest, et me võime oma keeles vahetada tähendusi objektide ja nendele viitavate märkide juures, siis me saame neid lõpmatult ümberpositsioneerida (nendega mängida). Ehk tekivad lõpmatud keelemängud, mis keerduvad iseenda ümber.

Eelmisest jutust tulenevalt, kui hakata vaatama inimkonna mütoloogiat, siis on väga selge, et inimkonnal on kogu aeg olnud selline kujutlus, et on olemas Kood, mille tabamisel jõutakse tagasi algkeele juurde. Et on olemas kood, mille valdamisel on võimalik tegelikkus ümber kirjutada. Küsimus, mille siinkohal võib küsida on see, et kas see pole mitte seesama sümboliliste märgiahelate pidevast rakendamisest tulenev ajufunktsioon mõelda niimoodi, et kuskil all on kood? Vajadus leida midagi, mille ümberkirjutamisel muutuks tegelikkus. Näiteks muinasjutt kuldkalast. Mis asi on kuldkala? Kuldkala on ju põhimõtteliselt „ümberdefineeriv divaiss“ (ümberkirjutav seade) ehk üks väike programmijupp (kuigi me ei tea tema programmeerijat).  Inimene püüdis kuldkala kinni ja tal on olemas „interfeiss“ (liides), kuidas seda kuldkala „händlida“ (ehk keelest tulenev kood, mida kuldkala valdab). Selle jaoks peab inimene kuldkalale ütlema kolm soovi, oma keelt kasutades, ja koodijupp läheb käima, sest kuldkala/koodijupp on pandud ebamugavasse olukorda, kus ta lahtipääsemiseks vajab enda rakendamist, kirjutades tegelikkuse kihis midagi ümber (suutes siseneda hüperteksti ja muutes lõpptulemust).

See keelest tulenev taju, et tähendused on vahetatavad, tekitab igatsuse, et ka tegelikkus oleks ümberkirjutatav ja vahetatav. Sest ega me tegelikkuses eriti palju ei ole kohanud seda, et tegelikkus Oleks ümberkirjutatav.

Sõna „tegelikkus“ kasutamine on siinkohal sünonüüm sõnale „reaalsus“, kuid tal on väiksem koormus. Sõna „reaalsus“ eeldab, et tema kohal asub veel lugematu hulk kihte võimalikke maailmu, mille tajumine sõltub meie sensorkäitumisest. Juhul kui  vaadata bioloogiasse ja biosemiootikasse, siis olles võimelised muutma oma sensorite iseloomu, näiteks muutes inimese nägemise spektraalulatust, siis me hakkaksime tegema teistsugust kunsti ja  kui meie tasakaalumeel oleks teistsugune, kui me seisaksime/asetseksime ruumis tesitmoodi ja põrkaksime füüsiliste materjalidega teistmoodi, siis meie kompositsioonitaju oleks teistmoodi (võib küllaltk kindlalt väita, et kompostisoonitaju esimene determinaator on tasakaalumeel).

Näiteks kunstiteoorias on väga võimalik liikuda tagasi just nende lihtsate bioloogiliste paratamatusteni, selleni, kuidas me ruumis asume, millised me oleme ja kuidas me ruumi tajume. Ja sealt tulevad ka küllaltki hästi töötavad (küll mitte 100%) seletused sellele, miks me kunstis eelistame ühte või teisttüüpi kombinatoorikat või miks me ehitame oma kunsti nii üles.

Kui näiteks bioloogilises ruumis on vajadus või pressing piisavalt tugev, siis võib toimuda see, et organism otsib teid sellele olukorrale, kas lahenduse või mingisuguse vallandumise leidmiseks. Kui eelnevast jutust lähtudes eeldada, et inimaju kohal on sümboliliste märgiahelate pressing ja inimajul on igatsus, mida on näha ka tuhandete aastate kaupa edasi antud muistendites, et reaalsuse kord oleks ümberkirjutatav, et sümboliline kord ei asuks mitte ainult narratiivina pea sees vaid, et see oleks transformeeritav ka tegelikkusele ja see kood mis genereerib tegelikkust, et see oleks läbipääsetav/läbitungitav, siis kuskilt peab see lahendus tulema. Ühesõnaga selline tegevus võib determineerida aju mõtlemissuunda ja tundub nii, et ühed ja nullid (ehk binaarkood, tänapäevase arvutimaailma aluskood) on võib-olla see võimalus, kuidas inimkultuur endale selle rakenduse/võimaluse leidis. Näiteks Matrix’i film, kus kogu maailm oli suur ühtede ja nullide jada ning mida võis aimata kui olid piisavalt läbinägelik. Mõneti on see ka kohaks, mis seletab miks inimesed niiväga armastavad arvutimänge, miks virtuaalne keskkond tõmbab niivõrd külge, sest see tegelikkus, milles sa seal olles viibid, on ümberkirjutatav.

Toome näiteks flashmob’id ehk olukorrad, kus inimesed iseorganiseeruvad, lepivad kokku mingisuguses ürituses, mida nad korraldavad. Üks küllaltki tuntud flashmob oli „hangumine“ suures New Yorgi kaubanduskeskuses, kus inimesed leppisid omavahel kokku, et ühel hetkel jäid nad kõik liikumatult seisma. Töötajad sattusid paanikasse, kuna tundus, et aeg oleks hangunud, juhtus midagi täiesti irreaalset/arusaamatut. Keegi oleks justkui kirjutanud tegelikkuse koodi ümber, progenud midagi ära, mis viis osade inimeste hangumseni. Kokkulepitud aja peale hakati jälle uuesti liikuma, justkui poleks midagi juhtunud ja „aeg“ läks jälle käima.

Selliseid kokkuleppelisi irregulaarseid käitumisi ühiskonna liiga hästi reglementeeritud struktuuri vastu tuleb vaadata kui Tervendavaid nähtusi. Seda on väga vaja, sest kaheldamatult on valge kultuur üle pingutanud oma reglementatsioonidega ja oma sümbolilise korra rakendamisega kui millegina, mis peaks olema justkui kõikehõlmav/kõikeläbistav ja kõigest üle ulatuv...

Kui mingil põhjusel viitsisid siia välja kerida, lootuses, et äkki tuleb veel midagi põnevat, siis... ole ettevaatlik. Nüüd räägin mina. Hästi vähe, aga siiski.

Olles ära vaadanud kõik kolm mängufilmi (Life of Brian, Meaning of Life, Search for the Holy Grail), suvalises järjekorras, tahtsin ma nähtut enda jaoks mingite märksõnadega kirja panna. Ütleme, et need võivad olla ajas muutuvad ja täienevad, kuid mitte dramaatiliselt (tegu ikkagi üpris väljakujunenud inimisksusega): Tilgad Püksi Naljakas, Šokeeriv, Suurem kui Elu, Heasüdamlikult Raju, Hästi Kadreeritud/Läbimõeldud, Inspireeriv, Üle Võlli, Visuaalselt Maitsev, Eluterve, Reegleid Eirav/Rikkuv, Uusi Reegleid Kehtestav, Ootamatu, Targem/Sügavam kui Välja Paistab...

Kes viitsisid loengumaterjali läbi lugeda need ehk juba taipasid, et paljud väljatoodud sõnad saab siduda Püütonite sooviga nii meid kui ka meie igaühe individuaalset tegelikkust raputada, teiseks tegelikkuse olemasolu ning selle külge klammerdumist suure kahtluse alla seada, lisaks võtta sajanditega juurdunud sümbolitelt nende väärastunud vägi. Ja seda kõike mõnusas humoorikas kastmes. Ainuüksi viis, kuidas mehed hävitasid tüüpilise filmikulgemise tunde, alustades libafilmiga, lõhkudes alatasa nn. neljanda seina ja poolitades sõnaotseses mõttes filmi või tehes ilmselgelt narratiivi mittekuuluvaid märkusi kaadritagustest olukordadest, mängides aja ja ruumiga ning lõpetades filmi ootamatult saabuva musta ekraaniga, olgugi et tasutamuusika viitas justkui veel millegi tulemisele, siis kokkuvõttes see kõik täitis ikkagi oma eesmärki. Neid filme sai võtta puhta jaburusena, kuid need sisaldasid endas ka kihtideviisi väiksemaid ja suuremaid konkse, millest hea tahtmise juures kinni sai haarata. Loodan, et ka minu pildivalik toetab neid märksõnu, kuigi üldjuhul on filmist selliste kaadrite kättesaamine, mis töötaksid nii iseseisva pildi kui ka liikuva kaadrina üpris keeruline tegevus. Lähtusin siis kõhutundest, kuna peenanalüüs tundus mu väikse pea jaoks olevat liiga suur ettevõtmine. Kes filme näinud nendel on kindlasti teatav kogemuslik eelis. Ilma, et oleks tahtmine kõlada kui üks närune usukuulutaja, tahaksin ma siiski toonitada, kui oluline oleks kasvõi üksord elus need filmid ära vaadata. Isegi kui huumorimeel juhtub olema risti vastupidine sellele, mis ekraanilt vastu pritsib. Selline on minu kitsarinnaline arvamus maailma asjadest anno 2014.

Ni