Budistlik metafüüsika, mida nimetatakse Abhidharmaks väidab Atthasālinī kommentaaris,
et Aeg on mõiste, mida ei ole tegelikult olemas, mis on
tuletatud fenomenidest ning
et Meie Elu toimub pidevalt vaid Igaveses Praeguses ja see
igavene paregune hetk on alati ühe Ksana pikkune,
et me suudame tegelikult elada vaid Ühes Mõttehetkes korraga,
ainult et need mõttehetked järgnevad üksteisele nii tohutu kiirusega, et tekib
illusioon jätkuvusest,
täpselt samuti nagu filmikaadreid me näeme kakskümend neli
tükki sekundis ja seetõttu meile tundub, et toimub liikumine, samas kui need
kaadrid, mida me ükshaaval haarata ei suuda, need kaadrid tegelikult ise Ei Liigu.
Ning kogu tegelikkus on siis Abhidharma järgi mingil määral võrreldav
sellise filmiga, mida me näeme, mis illusoorselt meie ees lahti rullub, kuigi
tegelikult on asjad hoopis teisiti. Kuna me tegelikkust, nii nagu ta on,
haarata ei suuda, siis seetõttu tekivad meil illusioonid temast teistsugusena.
*Ksana on budistlik ajaühik, mis on võrreldav 1/75
sekundiga. See on piisavalt lühike aeg, mida inimene ei suuda tajuda.
Antud juttu, mis pärineb
ööülikooli loengust „Aja mõiste idas ja läänes“ koos Rein Rauaga,
illustreerivad fotod, mis olid tegelikult kõik algselt filmikaadrid. Tehniliselt
võttes tegi operaator kogu aeg sarivõtet säritusega, mis oli väga lähedane ühe
Ksana pikkusele ajaühikule.
Miks teha filmi, et sealt siis
tohutu hulga kaadrite seast valida välja mõned üksikud? Sest piirdudes vaid
fotode tegemisega oleks tõenäosus nimetatud Ksanade tabamiseks olnud üpris
tagasihoidlik ja nõudnuks ka päris korralikku valmisolekut kogu aeg päästikule
vajutada. Palju lihtsam oli lasta sündmustel areneda omasoodu ja sättida
kaadrit selliselt, et see vastaks üksikfoto kompositsioonile. Olgugi, et kogu
protsess on kokkuvõttes töömahukam, siis võimaldas see lüüa mitu kärbest ühe
hoobiga. Esmalt saab läbi filmimise palju vahetumalt kogeda sündmust, kuna su aju
ei tegele niivõrd intensiivselt kaadri püüdmiseks vajalike parameetrite
kalkuleerimisega, see aga annab võimaluse mäletada rohkem olukorda ennast,
teiseks jääb üritusest maha mitmekülgsem salvestis, ehk korraga on olemas nii illusoorselt liikuv (ja häälega),
kui ka staatiline (olgugi, et liikuva ülesehitusega) mälestus ühest kordumatust
sündmusest.
Uzmanibu!!!
