Ksanafoobia

Budistlik metafüüsika, mida nimetatakse Abhidharmaks väidab Atthasālinī kommentaaris,

et Aeg on mõiste, mida ei ole tegelikult olemas, mis on tuletatud fenomenidest ning

et Meie Elu toimub pidevalt vaid Igaveses Praeguses ja see igavene paregune hetk on alati ühe Ksana pikkune,

et me suudame tegelikult elada vaid Ühes Mõttehetkes korraga, ainult et need mõttehetked järgnevad üksteisele nii tohutu kiirusega, et tekib illusioon jätkuvusest,

täpselt samuti nagu filmikaadreid me näeme kakskümend neli tükki sekundis ja seetõttu meile tundub, et toimub liikumine, samas kui need kaadrid, mida me ükshaaval haarata ei suuda, need kaadrid tegelikult ise Ei Liigu.

Ning kogu tegelikkus on siis Abhidharma järgi mingil määral võrreldav sellise filmiga, mida me näeme, mis illusoorselt meie ees lahti rullub, kuigi tegelikult on asjad hoopis teisiti. Kuna me tegelikkust, nii nagu ta on, haarata ei suuda, siis seetõttu tekivad meil illusioonid temast teistsugusena.

*Ksana on budistlik ajaühik, mis on võrreldav 1/75 sekundiga. See on piisavalt lühike aeg, mida inimene ei suuda tajuda.

Antud juttu, mis pärineb ööülikooli loengust „Aja mõiste idas ja läänes“ koos Rein Rauaga, illustreerivad fotod, mis olid tegelikult kõik algselt filmikaadrid. Tehniliselt võttes tegi operaator kogu aeg sarivõtet säritusega, mis oli väga lähedane ühe Ksana pikkusele ajaühikule.

Miks teha filmi, et sealt siis tohutu hulga kaadrite seast valida välja mõned üksikud? Sest piirdudes vaid fotode tegemisega oleks tõenäosus nimetatud Ksanade tabamiseks olnud üpris tagasihoidlik ja nõudnuks ka päris korralikku valmisolekut kogu aeg päästikule vajutada. Palju lihtsam oli lasta sündmustel areneda omasoodu ja sättida kaadrit selliselt, et see vastaks üksikfoto kompositsioonile. Olgugi, et kogu protsess on kokkuvõttes töömahukam, siis võimaldas see lüüa mitu kärbest ühe hoobiga. Esmalt saab läbi filmimise palju vahetumalt kogeda sündmust, kuna su aju ei tegele niivõrd intensiivselt kaadri püüdmiseks vajalike parameetrite kalkuleerimisega, see aga annab võimaluse mäletada rohkem olukorda ennast, teiseks jääb üritusest maha mitmekülgsem salvestis, ehk korraga on olemas nii illusoorselt liikuv (ja häälega), kui ka staatiline (olgugi, et liikuva ülesehitusega) mälestus ühest kordumatust sündmusest.

Uzmanibu!!!