Retrospektiiv 2011

Sellised olid tolle tormaka aasta esimesed minutid. Maailm on kõvasti muutnud vahepeal ning muutused pole jäänud olemata ka nende mõne inimisiksuse elus, kes siia pildile mahuvad. 

Mul oli plaan siia blogilehele üles riputada kaksteist aasta parimat pilti, mis jääksid iseloomustama igat kuud. Plaanid aga muutuvad kui neid täitma asud ning sellest mõttest arenes välja midagi veidi teistsugust. Pilte sai rohkemgi ja selgus, et sellist asja nagu parim kaader otsida on ka suht lootusetu. Kõik pildid, mis oled otsustanud alles jätta on iseenesest juba tiitliga parim.

Mäletan, et just hiljaaegu pidin vastama küsimusele, et palju siis pilte see aasta tehtud on. Ega ma neid lugenud pole, kuid kõhutunne ütleb, et sellises tempos jätkates tuleb õite pea katikuremont ette võtta või ehk isegi uuema kere peale mõelda. Aga seniks tänud jaapani inseneridele, kes on võtnud vaevaks niigi vastupidava kaamera ehitada. Ja veel suuremad aitähhid kõikidele teile, kes te olete lubanud mul aja lugu jäädvustada ning tahtlikult või tahtmatult selle nimel ka pildiotsija eest läbi vilksatand. 

Aja lugu kestab veel kaua kaua, meie osa on siin sama suur kui Higgsi Boson ja sama tajutav kui Tume Aine, kuid sellest hoolimata on vähemalt viivuks olemas midagi, millest muidu ehk aru ei saagi kui temast mingi jutt või lugu või ehk pilt maha ei jää. Ja selle tõestuseks minge nüüd vimeosse ja meenutage korra mööduvat aastat.

http://vimeo.com/urmasmand/retrospektiiv2011

Head Uut!!!

Väike Pühadeküpsis

Teine Maa ja Teine Võimalus

Within our lifetimes, 

we have marveled.

As biologists have managed to look
at ever smaller and smaller things.

And astronomers have looked
further and further...
into the dark night sky,
back in time and out in space.

But maybe
the most mysterious of all...

Is neither the small
nor the large.
It's us, up close.

Could we even
recognize ourselves?

And if we did,
would we know ourselves?

What would we say to ourselves?

What would we learn
from ourselves?

What would we really
like to see...
if we could
stand outside ourselves...

and look at us?

Kuidas oleks näha ennast eemalt? Kas meile meeldib mida näeme? Kas me teame kes me oleme?
Kui vaid oleks see võimalus...

Another Earth - 2011, Dir: Mike Cahill

Mida teha nädalavahetusel niidi ja nõelaga

Nagu näha võib päris suure kollektsiooni mängunukke teha ja kui sellest veel ei piisa, siis saab sellest kõigest ka ühe fotofilmiklipi teha. Tänud kõikidele nukumeisterdajatele, kes kaadrisse ja kaadri varju jäid. Mõnikord lihtsalt tekib võimalus näha õmbluskunsti enda silme ees lahti rullumas, hoolimata sellest, et enamus tehnikast käib traageldamise (mis ei kõla esmapilgul eriti lahedalt) snitti kasutades.
Klõpse sai üle üheteistkümne tuhande ning väike osa sellest pääses ka klippi, mis on nähtaval ja kuuldaval siin: http://vimeo.com/urmasmand/nukumeisterdamine

Lendamise kunst - The Art of Flight

Kui tihti saad sa tasuta kinoelamuse? Kui see juhtub ka kordki sinu elus ja filmiks on The Art of Flight, siis võiks seda võrrelda ju lotovõiduga. Boonuseks antakse veel purk punast pullijooki ka.
Lotovõit ei erine just palju täilelikust juhuste kokkulangevusest, sest tund enne filmi algust ma pold kindel kas minna solarise kinno ehku peale selle filmi esilinastusele. Pidi ju olema tegu kinnise linastusega, kus koha garanteeris eelnev regamine. Aga ometi ma end varsti kinojärjekorrast leidsin ning täiesti tasuta ka omale hea koha välja rääkisin. Ses suhtes ega ma tühjade kätega ära oleks ikka tulnud, kuna artises oleks mind oodanud Artist.
Ma teadsin enne minekut filmist väga napilt ja otsustasin puhtalt treileri põhjal, et seda filmi peab kinos nägema, et elamus suurtest valgetest väljadest, sinisest taevast, mägedest ja nende taltsutajatest pääseks esile. Lõpetuseks võin öelda KKKK ehk Kuradi Karmilt Kõva Kinoseanss oli. Mehed kes selle filmi valmis tegid ei hoidnud just ressursside osas tagasi. Aparaadid mis filmivad 1052 kaadrit sekundis, et superaeglustusega tuua vaatajani unustamatud võtted lendavast lumelaudurist, keda jälitab lumepilv ja keda soojalt paitab lahmakas päike on asjad, mis vajavad nägemist.
Iga võte oli ikka viimaseni lihvitud, kaameranurki ühest sooritusest oli vähemalt neli-viis, küll kraana otsast, dolly pealt, kiivrilt, helikopterist jms. Hull orgunn kui mõelda, kus kohas filmiti ja palju kola ja inimesi kogu aeg oli vaja ühest kohast teise vedida. Selles osas 11 punkti kümnest. Dokumentaal ise päris kümmet siiski ei saa, kuna rezisöör oli liiga heldekäeline ja pani filmi nõks palju kattuvat materjali, niiet kohati kus tundus, et siin oleks võinud otsad kokku võtta järgnes veel pooletunnine lisamaterjal. Aga materjal ise oli muidugi esmaklassiline ja pealegi ei piirdutud vaid ilusate ja efektsete soorituste näitamisega, vaid ära oli toodud ka selle spordiala tumedam külg. "You gotta respect the mountain", nagu selle filmi üks peategelasi välja tõi.
The Art of Flight on surfamine lumel, mis pakub visuaalset, musikaalset ja emotsionaalset rahuldust ning kuulub nüüdsest samasse kategooriasse, kuhu siiani küündis vaid The New Emissions of Light and Sound.
Ja paganama hea on teada, et varsti jõuab mu postkasti ka kolmas väga suure potentsiaaliga urbaniseeritud mäesuusatamisest pajatav film "All.I.Can"
Filmikunst pole veel kunagi nii ägedalt rokkinud, kui praegu.

Siin ka treiler Lennukunstile (klikka videol, et yuutuubist täisekraani saaks kasutada vaatamiseks)

 

Kaadreid filmiklassikast

How happy is the blameless vestal's lot!
The world forgetting, by the world forgot
Eternal sunshine of the spotless mind!
Each pray'r accepted, and each wish resign'd
                                      -Pope Alexander

Tegelt pole eelmist luulerida otseselt vaja mingitpidi mõistagi, et aru saada kui mitemkülgse ja fantaasiarikka filmiga on tegu. Puhas kuld.