Oli kübeke muretsemist, näpuotsaga stressamist ning teelusikatäis ebamugavustunnet, et mis siis ikkagi saab kui ühiskondlik transport ei käi. Tekkis tunne, et äkki jääb elu kohe päris seisma, kui nii tähtis ühiskonna nähtamatu toimimisniit korraga läbi lõigatakse. Aga tegelikult probleem kui selline oli ainult mu peas, sest sellist olukorda, kus elu ikka päriselt seisma kipub jääma pole mina ja ma arvan, et ka valdav enamus mu põlvkonna kaaskodanikke tunda saanud. Elekter on, vesi voolab ning keegi pomme ka ei loobi. Ühesõnaga niikaua kuni oravapartei päevapealt oma moraalitunnet ei kaota ja Süüria elumalli kopeerima ei asu, et noh näiteks asuks kasvõi hommepäev suvepealinna pihuks ja põrmuks materdama, niikaua pole meil häda siin midagi.
Juhul kui midagi möödunud kauni päikselise, kuid veidi karge talvepäeva juures välja tuua, siis pigem seda, et inimestele anti võimalus oma rutiinisügavusest väljuda ning mõne sõbra, sugulase või tuttavaga hommikul ja ka õhtul ühiselt üks autosõit ette võtta või noh vähemalt siis veidi pikem jalutuskäik teha. Kohe teine tera oli hommikul ärgata. Boonusena võis juhtuda ka nii, et tänutäheks said veel tollele inimesele lillegi kinkida. Naistepäev ikkagi.
Ja no kui nüüd väga aus olla, siis mingit totaalset seisakut ju ei olnudki. Trammid uhasid niimismuiste ning ka busse ja trolle võis ühe poolteunnise jalutuskäigu ajal kesklinna piirkonnas silmata päris mitut. Kui milleski pettunud olla, siis pigem selles, et kuidagi ei suudeta õppust võtta meie pealinna tagasihoidlikust võimest ummikuid taltsutada. Olen autojuht ja tundnud omal nahal piisavalt palju nn. ummikuid, ehk siis kuni pooletunnist lisapassimist, kuna lihtsalt ei viitsi muuta oma igapäevast käitumist kasvõi sellesama passimisaja võrra, et ummiku tekkimist ja ulatust lahjendada. Eks me enamusajast ikka ise ole oma ummikusistumiste põhjustajad. Kuid isegi täna kui oli ette teada, et küllap on rohkem autosid liikvel kordus ikka kõik vanaviisi. Aga mis sellest enam. Tegelikult oli päris meeldejääv mustamäe tee igat hange, posti, laternat ja asfaldiauku (ja neid tekib nagu seeni praega) kauem kui kümme sekundit silmitseda. Ja pealegi heas seltskonnas aeg veereb lennates. Võibolla peaks tihemini end kellegi auto peale möllima?
ps. ei saa mitte mainimata ja kiitmata jätta ettevõtlikku inimiskiksust, kes oli oma enda käega valmis vorpinud infostendid ja nendega varustanud kesklinna erinevad bussipeatused, et inimesed kõikuva graafikuga busside asemel omale sooja ja mugava transpordi mõistliku tasu eest saaksid tellida. Biznes.
