Ajavagude poolt räsitud arhitektuur on alati olnud põnev, kuna jätab ruumi fantaasiale. Seda kuidas asjad tegelikult välja nägid me üldjuhul siiski ei tea, kuna ajamassinat pole keegi veel leiutand. Noh peaaegu mittekeegi, sest mul siiski õnnestus see lauluväljakul oleva lumeskulptuuri dokumenteerimisega teoks teha. Küll mööndusega, et sündmuse algus ja lõpp jäid minu eluea sisse. Aga see on ainult pisiasi.
Skulptuurid, mille loomise võtsid enda peale inimisiksused nagu Elo Liiv, Ekke Väli, Põvvat Kama, Leena Kuutma, Liis Dvorjanski ja Reino Altrov kogesid möödunud kuu aja jooksul nii pidevat inim- kui ka päikese-, tuule- ning lume- ja vihmafaktorit. Ja hoolimata kõigest sellest, et nende kadumine ajahämarikku oli möödapääsmatu pidasid nad küllatki vapralt ja kaua vastu. Võibolla kõige sügavama mulje jätsid mulle kaks lossivalvurit, kelle sulamisest moondunud näod meenutasid noidsamu antiikaegseid monumente, kus nägudel ninad ja kõrvad alatasa kuhugi ära kippusid kaduma. Neli nädalat oli küll lühike aeg, kuid mida rohekm ma neid nägin, seda rohkem tundus mulle justkui oleks nad seal juba sajandeid toda lossi oma valvsa pilgu all hoidnud.
Pildigalerii lauluväljakul püstitatud lumeskulptuuridest oma erinevates eluetappides riputasin üles ka viewbooki.
üle keskmise mõjus!
ReplyDelete