Kõigepealt ilmus lõppeva nädala algupoolel juba tuttavale kesklinna plangule silmi ja meeliköitev visuaal sandieurokopikaid nokkivattest peata kanadest (nii vähemalt tõlgendasin seda esimese emotsiooniga mina) ja peale kesknädalase tuisu ning lumemöllu möödumist ilmusid plangule ka no kõige rohkem pooleteiseks päevaks vastuvõtukuulutused uutele noortele kunstiakadeemikutele. Miks plakatid kadusid nii kiirelt, seda ei oska ma muul moel seletada ehk kui et võimalus õppida musta plangu taga vabas õhus, suvaliselt kokkukuhjatud mullahunnikute otsas mõned aastad kunstiharidust on järsku muutunud noorte seas ülimalt popiks. Niiet kõik kohad, kõikides õppevormides said täidetud sama kiirelt kui kohad linnateatri etendustele, kuhu iga kvartali alguses arusaamatult suur torm on. Kultuur massidesse ja mass plankudesse.
Rõõm on tõdeda, et endiselt on plangu kohal ka sildid, millest üks kindlakäeliselt viitab uue kunstiakadeemia ehitamisele, mis leiab arvatavasti aset alles siis kui peata kanadel on mingi ime läbi õnnestunud nokkida piisavalt palju sandieurokopikaid. Teine silt ja mis kõige tähtsam koos sihtasutus Archimedese toetusega hoolitseb aga selle eest, et ettevalmistused jätkuksid ning valmiks üks sulundsein ja saaks ümber tõstetud paar valesse kohta jäävat tehnovõrku. Karavan tundub (vist) ikka veel liikuvat, hoolimata koerte võimsast klähvimisest.
No comments:
Post a Comment