Biosemiootikast, kombinatoorikast ja tegelikkusest Monty Pythoni moodsas kastmes

Kuna eelmises ülipikas postituses sai lubatud, et räägin Monty Pythoni fenomenist isiklikus võtmes, siis oli alguest peale selge, et ma vajan selleks abi. Minu taip on õnneks või kahjuks küllalt piiratud ning väljendub peamiselt visuaalse stimulatsiooni peale ohhetamise ja ahhetamisega. Kuid ei se mitään. Appi tõttas teadvuse piire kompav ja kuldsuudest tulvil olev Raadio Ööülikool. 

Ja edasi saate siis juba lugeda nn. transkripti ühest väga inspireerivast loengust, kus tuli juttu biosemiootikast, kombinatoorikast ning tegelikkusest. Ja kellel jätkub peale seda veel huvi, siis kõige lõpus proovin ma siis ka ise midagi piiksuda. Montyst ikka.

NotaBeene. Kõik mida elupõline mardikatorkija ning biosemiootik Andrus Laansalu järgnevalt ütleb ei pretendeeri Absoluutse Tõe väärtusele. Siiski on alljärgnevalt ära toodud tema mõtlemise hetkeseis mis, nagu ta ise lisab, põhineb valdvalt loomingulistel oletustel. Jääb vaid üle loota, et minu taiplikkus Raadio Ööülikooli kuulajana ja longav kirjaoskus suudavad tema mõtteid vääriliselt edasi anda.

Kuna allolev jutt ei kata kogu loengut ja üldjuhul on ikkagi tore inimhäällt ka kuulata, et räägitut/mõeldut paremini mõista, siis olgu siinkohal lisatud ka link loengule endale, mille nimeks oli „Hammurabi Viga“.

... Me sünnime etteantud maailma, etteantud kultuuri. Meil on mingisugused kindlad valikud. Meil on mingi kindel kehakonfiguratsioon, raskusjõud mõjutab meid mingisugusel väga kindlal moel. Me õpime paiknema ruumis.

Inimkultuur on väga isoleeritud kultuur. Iseenesekeskne. Ja inimkultuur ei tegele eriti loomade keelte ja kultuuridega või looduse keelte ja kultuuridega. Ta ei uuri eriti oma ümbrust. Ta toimib hästi ja efektiivselt (vahel ka mitte) oma enda loodud keskkonna sees. Ja selle tagajärjel tekib tunne, et see, millesse me oleme sündinud, on Normaalsus.

Bioloogia vabastab väga kiiresti sellisest mõtteviisist, kuna ta näitab niivõrd palju tohutult erinevaid eluvorme, käitumisvõrme, seksuaalse käitumise vorme. Bioloogia õppimisega saab väga ruttu selgeks, et inimene on lihtsalt midagi väga juhuslikku ja et see konfiguratsioon kahest käest, kahest jalast, seksuaalsest paarsusest, see ei ole mitte midagi sellist, mis määraks kuidagi maailma aluseid. Ühesõnaga bioloogia hävitab üsna kiiresti ära igasuguse antropotsentristliku lähenemismudeli.

Sa lihtsalt näed, et maailm koosneb miljonitest eluvormidest, mis asuvad väga-väga kaugel inimese omailmast. Kõik need eluvormid näevad maailma teistmoodi, neil on teist tüüpi sensorid, nende omailmad on teistsugused. Kokkuvõttes on väga vajalik saada lahti antropotsentrismist, sest see on väga ebaadekvaatne pilt maailmast. Samas, rääkida mingisugusest adekvaatusest on suhteliselt raske väljaspool teadvust.

Oluline punkt semiootikast arusaamiseks tundub olevat see, et semiootika ei ole teooriakeskne teadus. Semiootika ei tuleta oma järeldusi teooriast, vaid ta tuletab järeldusi sellest keskkonnast, sellest looduslikust korrast, sellest etteantusest ja paratamatusest, millesse me oleme sattunud. Ja kui teooria, etteantus ja looduslik kord peaksid omavahel konflikti minema, siis tehakse valikut pigem selle järgi, mida looduslik kord (ja ka see tegelikkus kus me oleme) meile näitab.

John Deely jagab semioosi neljaks. Meil on olemas inimsemioos, zoosemioos, fütosemioos, mis puudutab taimi ning füsiosemioos mis puudutaks loodusjõudude ja keemiliste ning füüsikaliste protsesside käitumist. Viimase semioosi liigi ümber vaieldakse. Näiteks biosemiootik Kalevi Kull ütleks, et füsiosemioosist ei oleks mõtet rääkida, kuna seal ei osale registreeriv ja kogemusi akumuleeriv teadvus.

Deely tsiteerib Thomas Sebeoki, kes ütleb semiootika või üldisemalt ka meie kultuuri seisu kohta kuldse lause, et on raske kokku arvata seda kahju mida on teinud nende semiootikute (tõenäoliselt humantiaarsemiootikute) tegevus ja teooriad, kellel pole vähimatki aimu sellest, millisesse looduslikku korda nemad ja semiootika on sattunud.

Teiseks ütleb Deely, et semiootika ülesanne tänapäevases kultuuriruumis on anda inimesele tagasi tema loomalikkus. Ehk teisisõnu on inimene lihtsalt üks loomaliik teiste loomaliikide hulgas, mistõttu vahepeal kosmilistesse kõrgustesse tõusnud  inimkukultuuri ettekujutus, et ta on midagi väga erilist ei tundu biosemiootikute meelest kuigivõrd paika pidavat. Ühesõnaga me oleme ikkagi juhitud kõigist nendest evolutsiooni käigus determineeritud omadustest, väljakujundatud/väljalihvitud parameetritest, mistõttu pidada ennast looduse suhtes väga eriliseks ja eraldiseisvaks ainult seetõttu, et me kasutame sümbolkeelt, mida ükski teine loomaliik ei kasuta, võib olla suhteliselt suur viga.

Semiootika paremaks mõistmiseks peab siinkohal kirjeldama märke, millest ta koosneb – ikoonilised, indeksiaalsed ja sümbolilised.

Ikooniliste märkide puhul peetakse silmas valdavalt visuaalset sarnasust, kuigi see on inimkultuuri põhine lähenemine. Loomade puhul võiks silmas pidada midagi muud. Näiteks koera puhul lõhna jälge või delfiini puhul helijäljendit, ükskõik siis kuidas see tehnoloogiliselt moodustatakse.

Näiteks kui joonistada kriipsujuku kujul õuna - tõmbame ühe ringi, teeme sellele saba ja paneme sinna lehe järgi - siis mingisugusel aju käitumise eripärast tuleneval põhjusel me suudame tuvastada, et see joonistus on sarnane õunaga, kuigi visuaalselt ühtegi kattuvat parameetrit kahe asja vahel ei ole.

Indeksiaalsete märkide puhul peetakse silmas midagi, mis viitab suunda või jälge. Ühesõnaga inimese jalajälg oleks näiteks indeksiaalne märk inimese kohalviibimisest. Täpselt sama mõtet kannaks ka teeviit „Tallinn 183“ või „Tartu 183“.

Nende mõlema (ikoonilise ja indeksiaalse märgi) puhul on tuvastatav, ühel või teisel moel, teatav kokkukuuluvus objektiga.

Kolmas kategooria, mida üldiselt/kokkulepitult eeldatakse, et kasutab ainult inimliik on Sümbolilised märgid, mille puhul kõige lihtsam definitsioon oleks see, et sümbolilised märgid ilmuvad siis, kui teadvus saab teadlikuks sellest, et tähendus ja märk on omavahel vahetatavad. See on ühtlasi ka olukord, mis vastandub algse ideaalse keele hüpoteesile, et justkui meil oleks võimalik leida mingi sõna või hääliku kombinatsioon, mis viitab Täpselt (ja ka lõplikult) mingile objektile. Sümbolkeel tähendab seda, et kui me näiteks ütleme kass ja koer ning me teame, et nende mõlema sõna taga on erinevad neljajalgsed, siis me võime omavahel täiesti vabalt ka kokku leppida, et kui me ütleme kass, siis me mõtleme koera ning vastupidi. Märk ja objekt, millele ta viitab, ei ole omavahel seotud mitte mingil muul moel kui lihtsalt arbitraarselt/kokkuleppeliselt.

Ning võibolla ei ole seetõttu liialdus öelda või defineerida inimkultuuri kui liiki, kes Tohutult ülehindavad sümboliliste märgisuhete osakaalu, kes sõnaotseses mõttes kuritarvitavad sümbolilisi märgisuhteid. Laialtlevinud lähenemine liikide keelekäitumisele ütleks, et inimkeel on edasiarendus looduse ja loomade keelest. Ühesõnaga jusktui inimsemioos asuks füto- ja zoosemioosi kohal, oleks eelnevatest tuletatud ja järgmine aste ehk hierarhiliselt kõrgem ja keerukam. Paljud biosemiootikud ei pea seda kuigi mõistlikuks lähenemiseks. Biosemiootikud toovad siinkohal sisse võrdluse. Nad ütlevad, et sümboliliste märgisuhete rakendamine inimkeeles on lihtsalt juhuslik kõrvalekalle teiste keelesüsteemide hulgast. Midagi irdvormi taolist. Ja sellest tulenevalt peaks hoopis küsima, et mis on sümboliliste märgisuhete kasutamises nii ebamugavat ja nii halvasti töötav, et mitte ükski teine loomalik ei ole tahtnud neid kasutusele võtta. See tundub olevat väga oluline küsimus, sest  et bioloogiline kommunikatsioon toimib täiesti probleemideta ilma sümbolkeelt kasutamata. Loomad ei jää hätta omavahel eluks vajalike kogemuste vahetamisega. Nad suudavad lugeda emotsioone, nad leiavad endale kaaslased, nad suudavad reproduktiivselt täiesti efektiivselt käituda ja valdavalt võiks öelda, et nad ei kasuta mitmeid asju millega inimkultuur on ilmselgelt üle piiri läinud. Näiteks nad ei pea omavahel suuri sõdasid, mille aluspõhjus võib ka suuresti olla sümboliliste märgisuhete ülehindamine. Sest sellised mõisted nagu „au“, „ebainimlikkus“, „kohatu käitumine“ jne., need on kõik sümbolkeelelt ülesloetud tuletised. Need kõik oleks olemata kui me sümbolkeelt ei rakendaks.

Mingis mõttes võib oletada, et sümbolilise keele kasutuselevõtmine jääb ajaliselt kuhugi samasse piirkonda narratiivi (lugude jutustamine) kasutuselevõtmisega. Narratiiv on jälle midagi, mida inimene kasutab ja teised loomad, nii palju kui me teame, ei kasuta. Hayden White osutab sellele, et narratiivi ilmumise ajahetkel  (konkreetse hetke asemel on siiski tegu meelevaldse pikkusega ajaribaga) vahetati  looduslik kord sümboolse korra vastu välja. Ja narratiiv andis inimesele võime ajas edasi-tagasi liikuda, konstrueerida oma peas võimalikke maailmu. Ja samal ajal läks sellega inimsese jaoks kaduma täiuslik loomolemine, hetkes viibimine, mis loomadel on nii ilmselgelt olemas.

Mingis mõttes võivad müüdid paradiisist ja paradiisist välja ajamisest olla omamoodi seotud naratiivsete struktuuride käikulaskmisega ja sellega, et märgi ja talle viitava objekti vahel läks kaduma seos.

Siin võib olla peidus mingisugune võti mõistmaks, miks inimkultuur käitub nii, nagu ta käitub. Kui vaadata tagasi evolutsiooniteooriasse hästi üldiselt, ilma detaile ja täpsustusi kasutamata, siis võiks öelda, et evolutsiooni ülesehitus põhineb sellel, kes kelle efektiivsemalt ära sööb. Ehk küsimus on loomulikult ressursis ja ressursi omandamises. Aga lähme veel mitu sammu tagasi ning vaatame päris algset olekut nii nagu vähemalt mõned maailma tekkimise hüpoteesid seda näitavad. Nende põhjal on kogu see evolutsiooniline rida, kogu see elurida siin olnud üks kombinatoorsete lahenduste jada. Ehk algusest peale (alates Suurest Paugust) moodustasid füüsikalised protsessid mingeid kombinatsioone, mis viisid välja järgmiste kombinatsioonideni. Sealt edasi mõeldes läks geneetiline ahel täpselt samamoodi mingisuguste töötavate/toimevõimeliste kombinatsioonide väljasõelumiseni. Ühesõnaga kogu see evolutsiooniline rida on olnud üks lakkamatu kombinatoorika algusest kuni lõpuni. Ja selle juures tekib küsimus, et kas sellel elureal, sellel evolutsiooniharul siin saab olla üldse mingisugust muud rakenduslikku võimalust kui kombinatoorne?

See on üks võimalus seletada seda, miks me teeme kunsti, miks me ehitame oma kultuuri nii nagu me ehitame. Meil lihtsalt ei ole muud võimalust kui kombinatoorne. Põhimõtteliselt võiks siinkohal teha väga lihtsa tuletuse ja küsida, missugune probleem oleks valida endale ükskord välja näiteks (kindlad) riided ja jäädagi selle juurde. Me ei jää selle juurde. Me vahetame kogu aeg kombinatsioone, me mängime lakkamatult ja kuigi ka loomad mängivad (ja küllalt keerukaid mänge), siis tundub, et inimesel ei ole muud valikut kui Lõpmatu kombinatoorika. Inimene mängib kogu aeg kõigega, millega tal on võimalik mängida. Sellest vaatenurgast vaadates ei ole mitte mingit vahet kunstniku ja kurgimüüja vahel. Üks kasutab oma mängus üht tüüpi arsenali ja teine teist. Kunstniku meelest võib kurgimüüja mäng tunduda lihtne, kuid me ei saa kindlad olla, kas kunstnik ikka suudab seda kurgimüüja kombinatoorikat mängida sama efektiivselt. See on üks teine mäng. Täpselt samamoodi kui inimne liigutab börsil aktsiaid, siis ta täpselt samamoodi kombineerib, mängib mingisuguste konfiguratsioonidega, mis vahetavad oma positsioone. Ühesõnaga terve see kultuur on algusest lõpuni mängupõhine. Me lihtsalt valime selle pealisehituse, selle mängu, mis meile rohkem meeldib ja siis mängime seda.

Eelnev jutt võtab mõnes mõttes ära ka liigse austuse kultuuri kohalt. Just kitsamalt vaadates, sest kultuuri võib võtta ka laiemalt, koos kõigi oma nähtustega, mis seal sees on. Kuid kokkuvõttes pole vahet, mis mängu me mängime ning igasugune väärtusteooria lahustub selle nurga alt vaadates.

Seega. Kui me rakendame sümbolkeelt ning oleme teadlikud sellest, et me võime oma keeles vahetada tähendusi objektide ja nendele viitavate märkide juures, siis me saame neid lõpmatult ümberpositsioneerida (nendega mängida). Ehk tekivad lõpmatud keelemängud, mis keerduvad iseenda ümber.

Eelmisest jutust tulenevalt, kui hakata vaatama inimkonna mütoloogiat, siis on väga selge, et inimkonnal on kogu aeg olnud selline kujutlus, et on olemas Kood, mille tabamisel jõutakse tagasi algkeele juurde. Et on olemas kood, mille valdamisel on võimalik tegelikkus ümber kirjutada. Küsimus, mille siinkohal võib küsida on see, et kas see pole mitte seesama sümboliliste märgiahelate pidevast rakendamisest tulenev ajufunktsioon mõelda niimoodi, et kuskil all on kood? Vajadus leida midagi, mille ümberkirjutamisel muutuks tegelikkus. Näiteks muinasjutt kuldkalast. Mis asi on kuldkala? Kuldkala on ju põhimõtteliselt „ümberdefineeriv divaiss“ (ümberkirjutav seade) ehk üks väike programmijupp (kuigi me ei tea tema programmeerijat).  Inimene püüdis kuldkala kinni ja tal on olemas „interfeiss“ (liides), kuidas seda kuldkala „händlida“ (ehk keelest tulenev kood, mida kuldkala valdab). Selle jaoks peab inimene kuldkalale ütlema kolm soovi, oma keelt kasutades, ja koodijupp läheb käima, sest kuldkala/koodijupp on pandud ebamugavasse olukorda, kus ta lahtipääsemiseks vajab enda rakendamist, kirjutades tegelikkuse kihis midagi ümber (suutes siseneda hüperteksti ja muutes lõpptulemust).

See keelest tulenev taju, et tähendused on vahetatavad, tekitab igatsuse, et ka tegelikkus oleks ümberkirjutatav ja vahetatav. Sest ega me tegelikkuses eriti palju ei ole kohanud seda, et tegelikkus Oleks ümberkirjutatav.

Sõna „tegelikkus“ kasutamine on siinkohal sünonüüm sõnale „reaalsus“, kuid tal on väiksem koormus. Sõna „reaalsus“ eeldab, et tema kohal asub veel lugematu hulk kihte võimalikke maailmu, mille tajumine sõltub meie sensorkäitumisest. Juhul kui  vaadata bioloogiasse ja biosemiootikasse, siis olles võimelised muutma oma sensorite iseloomu, näiteks muutes inimese nägemise spektraalulatust, siis me hakkaksime tegema teistsugust kunsti ja  kui meie tasakaalumeel oleks teistsugune, kui me seisaksime/asetseksime ruumis tesitmoodi ja põrkaksime füüsiliste materjalidega teistmoodi, siis meie kompositsioonitaju oleks teistmoodi (võib küllaltk kindlalt väita, et kompostisoonitaju esimene determinaator on tasakaalumeel).

Näiteks kunstiteoorias on väga võimalik liikuda tagasi just nende lihtsate bioloogiliste paratamatusteni, selleni, kuidas me ruumis asume, millised me oleme ja kuidas me ruumi tajume. Ja sealt tulevad ka küllaltki hästi töötavad (küll mitte 100%) seletused sellele, miks me kunstis eelistame ühte või teisttüüpi kombinatoorikat või miks me ehitame oma kunsti nii üles.

Kui näiteks bioloogilises ruumis on vajadus või pressing piisavalt tugev, siis võib toimuda see, et organism otsib teid sellele olukorrale, kas lahenduse või mingisuguse vallandumise leidmiseks. Kui eelnevast jutust lähtudes eeldada, et inimaju kohal on sümboliliste märgiahelate pressing ja inimajul on igatsus, mida on näha ka tuhandete aastate kaupa edasi antud muistendites, et reaalsuse kord oleks ümberkirjutatav, et sümboliline kord ei asuks mitte ainult narratiivina pea sees vaid, et see oleks transformeeritav ka tegelikkusele ja see kood mis genereerib tegelikkust, et see oleks läbipääsetav/läbitungitav, siis kuskilt peab see lahendus tulema. Ühesõnaga selline tegevus võib determineerida aju mõtlemissuunda ja tundub nii, et ühed ja nullid (ehk binaarkood, tänapäevase arvutimaailma aluskood) on võib-olla see võimalus, kuidas inimkultuur endale selle rakenduse/võimaluse leidis. Näiteks Matrix’i film, kus kogu maailm oli suur ühtede ja nullide jada ning mida võis aimata kui olid piisavalt läbinägelik. Mõneti on see ka kohaks, mis seletab miks inimesed niiväga armastavad arvutimänge, miks virtuaalne keskkond tõmbab niivõrd külge, sest see tegelikkus, milles sa seal olles viibid, on ümberkirjutatav.

Toome näiteks flashmob’id ehk olukorrad, kus inimesed iseorganiseeruvad, lepivad kokku mingisuguses ürituses, mida nad korraldavad. Üks küllaltki tuntud flashmob oli „hangumine“ suures New Yorgi kaubanduskeskuses, kus inimesed leppisid omavahel kokku, et ühel hetkel jäid nad kõik liikumatult seisma. Töötajad sattusid paanikasse, kuna tundus, et aeg oleks hangunud, juhtus midagi täiesti irreaalset/arusaamatut. Keegi oleks justkui kirjutanud tegelikkuse koodi ümber, progenud midagi ära, mis viis osade inimeste hangumseni. Kokkulepitud aja peale hakati jälle uuesti liikuma, justkui poleks midagi juhtunud ja „aeg“ läks jälle käima.

Selliseid kokkuleppelisi irregulaarseid käitumisi ühiskonna liiga hästi reglementeeritud struktuuri vastu tuleb vaadata kui Tervendavaid nähtusi. Seda on väga vaja, sest kaheldamatult on valge kultuur üle pingutanud oma reglementatsioonidega ja oma sümbolilise korra rakendamisega kui millegina, mis peaks olema justkui kõikehõlmav/kõikeläbistav ja kõigest üle ulatuv...

Kui mingil põhjusel viitsisid siia välja kerida, lootuses, et äkki tuleb veel midagi põnevat, siis... ole ettevaatlik. Nüüd räägin mina. Hästi vähe, aga siiski.

Olles ära vaadanud kõik kolm mängufilmi (Life of Brian, Meaning of Life, Search for the Holy Grail), suvalises järjekorras, tahtsin ma nähtut enda jaoks mingite märksõnadega kirja panna. Ütleme, et need võivad olla ajas muutuvad ja täienevad, kuid mitte dramaatiliselt (tegu ikkagi üpris väljakujunenud inimisksusega): Tilgad Püksi Naljakas, Šokeeriv, Suurem kui Elu, Heasüdamlikult Raju, Hästi Kadreeritud/Läbimõeldud, Inspireeriv, Üle Võlli, Visuaalselt Maitsev, Eluterve, Reegleid Eirav/Rikkuv, Uusi Reegleid Kehtestav, Ootamatu, Targem/Sügavam kui Välja Paistab...

Kes viitsisid loengumaterjali läbi lugeda need ehk juba taipasid, et paljud väljatoodud sõnad saab siduda Püütonite sooviga nii meid kui ka meie igaühe individuaalset tegelikkust raputada, teiseks tegelikkuse olemasolu ning selle külge klammerdumist suure kahtluse alla seada, lisaks võtta sajanditega juurdunud sümbolitelt nende väärastunud vägi. Ja seda kõike mõnusas humoorikas kastmes. Ainuüksi viis, kuidas mehed hävitasid tüüpilise filmikulgemise tunde, alustades libafilmiga, lõhkudes alatasa nn. neljanda seina ja poolitades sõnaotseses mõttes filmi või tehes ilmselgelt narratiivi mittekuuluvaid märkusi kaadritagustest olukordadest, mängides aja ja ruumiga ning lõpetades filmi ootamatult saabuva musta ekraaniga, olgugi et tasutamuusika viitas justkui veel millegi tulemisele, siis kokkuvõttes see kõik täitis ikkagi oma eesmärki. Neid filme sai võtta puhta jaburusena, kuid need sisaldasid endas ka kihtideviisi väiksemaid ja suuremaid konkse, millest hea tahtmise juures kinni sai haarata. Loodan, et ka minu pildivalik toetab neid märksõnu, kuigi üldjuhul on filmist selliste kaadrite kättesaamine, mis töötaksid nii iseseisva pildi kui ka liikuva kaadrina üpris keeruline tegevus. Lähtusin siis kõhutundest, kuna peenanalüüs tundus mu väikse pea jaoks olevat liiga suur ettevõtmine. Kes filme näinud nendel on kindlasti teatav kogemuslik eelis. Ilma, et oleks tahtmine kõlada kui üks närune usukuulutaja, tahaksin ma siiski toonitada, kui oluline oleks kasvõi üksord elus need filmid ära vaadata. Isegi kui huumorimeel juhtub olema risti vastupidine sellele, mis ekraanilt vastu pritsib. Selline on minu kitsarinnaline arvamus maailma asjadest anno 2014.

Ni

Harju keskmisest parem film Meie Kõigevägevama aastal 2013

Nonii. Uus Docpointi kava on väljas ning ühel mehel on viimane aeg jahuda veidi nendest va kõigevägevamatest filmidest, mis kohelõppevas aastases tsüklis silma ja südamesse tikkusid.

Püüan oma lemmikute tutvustamisel, mis said valitud välja lausa 116 vaatamisvääriliseks tembeldatud filmi seast (ehk üks hea film iga kolme päeva tagant), kirjeldada veidi ka seda ümbritsevat keskkonda, mis võimaldas filmidest parimat välja pigistada. Mõnikord oli vaat, et sama oluline kui film ise ka teekond temani, teisel puhul andsid vunki juurde ilmastikuolud, seltskonnast rääkimata.

Olgu kõige muuga kuidas on, aga filmielamust pole eriti mõtet taga ajada telekast või arvutist. Filmid on loodud vaatamiseks formaadis, mis on elust suurem. Seetõttu, kõik te filmihullud üle ilma, muretsege endale projektor ja ekraan (juhuks kui ka kõik teie koduseinad on kirju tapeediga kaetud) ja edasine on juba puhas nauding. Minuni jõudis see teadmine esmakordselt eelmisel sügisel, paar nädalat enne pöhvihundiks moondumist, kui sai Kulbertist üks kümnekilone kolmjalajuurikas koju veditud, kus teda ootas kannatamatult juba projektorikolakas, et siis kolmel pimedal sügisõhtul esimest korda elus ära vaadata kõik Monty Pythoni meistriteosed. Ühesõnaga lotovõit, kui ülilühidalt asi kokku võtta. Aga kuna kogu selle kamba töö väärib kordades rohkemat tähelepanu, siis otsustasin, et nende maailmaparandajate auks kriban kohe eraldi midagi, niiet oodake, kes te ootamist vooruseks peate.

Võibolla paari sõnaga ka hindamissüsteemist, milleni ma lõpuks peale pikka vaagimist kauge kaarega jõudsin, kuna kuidagi oli ju tarvis kogu selles filmiuputuses orienteeruda, et too pikk ja lohisev ning esimest korda IMDB abiga koostatud nimekiri vähe sisukama mõttetegevusega ära raamida.

Üldiselt ma väga ise selle kodulehe hindamissüsteemi ei usalda, kuna seda viivad läbi ju kõik karvased ja sulelised, kes vähegi selles keskkonnas hääletamist vajalikuks meelelahutuseks peavad. Ei hakannud minagi siis hullu metoodikat üles ehitama (sest ega ei oskaks ka nüüd kohe niiväga), vaid lähtusin kogemustesegustest emotsioonidest, mis sai jagatud laias laastus neljaks astmeks. 

Niiöelda sõelale ehk hindamisele pääsesid ainult filmid, mille ma olin enda jaoks juba varasemalt ilma konkreetse numbrita paigutanud kategooriasse: "Korra kõlbas vaadata küll". Neid sai siis kokku seesama sada ja kuusteist ühikut, mis vastvalminud hindamismeetodi järgi andis tulemiks 7 ehk sellise ülikooli kolmeka. Ühesõnaga kui peale filmi vaatamist tekkis kuskil kuklas arusaamine, et mingi oluline koostiselement filmisaamise imelises protsessis kuidagi eredalt silma paistis ja teised samas piinlikust ei tekitanud, siis asi toimis. Need niinimetatud koostiselemendid oleksid siis laias lastus järgmised  - terav aga tundlik montaazh, julge ja pidevalt uusi nurki otsiv operaatorlus, kirglik näitlejameisterlikus/elulisus, taibukas idee/stsenaarium koos aruka dialoogiga ning kõige lõpuks efekte, pilti, heli ja muusikat parajas vahekorras kokkusegav rezissööritöö. Ehk kokkuvõttes üks vääääägadema subjektiivne ja kallutatud vaatenurk ühe küllaltki kitsa mätta otsast.

Aga liigume edasi.
Hindele 8 küündisid taiesed, millede ühisnimetajaks sai rõõmsast õhinast kantud hüüdlause: "See oli nüüd nii hea, et soovitan sõbrale ka". Näiteks enamus viimasest pöffitoodangust ning paljud mõlemat rahvusringäälingu kanalit kaunistanud mängufilmid/dokumnetaalid jõudsid just sellele astmele. Kui juurde liita ka aste madalamale paigutunud filmid, siis kahe peale kokku mahutasid nad tervest nimekirjast enda alla kaks kolmandikku. Igati ootuspärane, isegi kui täpseid kalkulle mitte teha. Tunne, mis iseloomustab hindele kaheksa pürginud teoseid on selline "ne rõõba, ne mjääsa", et oli täitsa lahe vaadata ja korra või paar vaataks või näitaks kellelegi veel, kuid sellist süüdet neis siiski pold, mis teeks nendest näiteks filmi, mida tahaks iga natukese aja tagant uuesti vaadata/avastada. Näiteks juba varasemast ajaloost tuttav Jaan Tootseni Uue Maailma dokk peab mahtuma minu kinokvasse igal aastal, aga mingil põhjusel eelmisel suvel Vana-Kasepää filmipäevadel, Ambuka sigaumbses ja ülerahvastatud kinoruumis nähtud Heilika Pikkovi "Õlimäe Õied", mis on väga kaunilt filmitud ja jälgib/kuulab üsna lähedalt ühe erakordse inimiskiksuse mõtteid ning tegemisi, lihtsalt mingil seletamatul põhjusel ei kutsu end korduvkasutama. Minu siirad vabandused.
Veerand kogu heakskiidetud filmitoodangust jõudis astmele numbriga üheksa, mille motoks valisin kurjakuulutava: "Pean saama endale DVD (koos kõikide võimalike ekstratega), muidu suren". Õnneks ma jätsin nende soetamiseks kuluva ajahorisondi lahtiseks, sest osade tööde hankimine on päris keerukas ülesanne. Näiteks selline pöffipärlist lühidokk Leedust nagu "Lisa, Go Home", millel pole sissekannet isegi IMDB-s ning mida ma ise hindasin kõige kõrgema hindega, on tagasiside saamine filmi produtsenilt siimaani osutunud ületamatuks pähkliks. Siinkohal oli hea meel avastada see film tänavusest Docpoindi programmist. Lahtine ajahorisont filmide hankimisel on ka selles mõttes tervisele kasulik, et annab aega atra seada ja kainet mõistust säilitada. Vastasel juhul lõpeks see kiirkorras saabuva pankroti ja tohutute plaadivirnade vahele uppumisega. Ja olgugi, et mu  lööklause üsna fataalne tundub, siis samas pole mul mingit erilist soovi selle maailma uksi sulgedes jääda ka  "siinpuhkabmeeskelolisurreskõigerohkemasju"  tüüpklišee lõksu. Eks ta üks paras laveerimine seega ole.
Jäänud on veel viimane aste, kuhu kuuluvad vaid väga valitud palad ning mille hüüdlause mõistmiseks peabki veidi ffriik olema: “Et Eärello Endorenna utúlien. Sinome maruvan ar Hildinyar tenn’ Ambar-metta!” Tähendab, kui ikka on võimalus väljuda kinosaalist sellises meeleseisundis, mida võiks võrrelda transiga ja mis päädib haldjakeeles laulmisega või mille iganes saranast efekti omava seisundiga ... siis tasuks seda kohe pikalt ja põhjalikult nautida, sest need on need harvad hetked, kus vähemalt minu arvates avaneb kõige otsesem ja vahetum võimalus kogeda, kuidas kellegil teisel on õnnestunud tuua nähtavale ja kuuldavale sinu sisemuses olevat elutunnetust ja teha seda nii, et see on nauditav ka teiste jaoks. Olles kogenud sellist haldjaluulelist seisundit eelmisel aastal lausa üheiteistkümnel juhul võin julgelt öelda, et isu aina kasvab. Filmipõld on igatahes üüratult avar ja pärleid täis, ole vaid mees ja leia nad üles.

Vähem ja rohkem säravatest pärlitest pungil oli ka eelmise aasta Docpoint, mis kujunes mulle isiklikult mösjöö Arto Halonen'i sooloks, kus manati silme ette selliseid peaga vastu seina jooksvaid dokumentaalseid kurbmänge nagu Sinivalge Vale ja Püha Raamatu Vari. Mõlemad ehedad näited sellest, kuidas tõe jalule sättimine on tõe jalule sättija enese asi ja üldjuhul üsna taunitav tegevus. Kui esimene ehk üle igasuguste vintide ja võllide krutitud dopinguteemaline film oli ja on jätkuvalt kuidagi koduselt nunnu temaatika, siis hoopis karmimast puust oli film pühast raamatust nimega Ruhnama. Tuleb välja, et tegu on järjekordse maailma kõige õigema ajalookäsitlusega, mille rebinud ja kleepinud kokku üks nüüdseks uuetele jahimaadele siirdunud taskunapooleon Saparmurat Niyazov sellisest õitsvast ja õnnelikust paariariigist nagu Turkmenistan. Kuid ega tema järglaseks saanud jope, Gurbanguly Berdimuhamedow tal nimeks, mingi lihtsam vend saanud olla. See aga keeras vinti ajupesule peale, mis loomulikult tähendab ka tolle raamatu peast tsiteerimist alates hetkest mil nabanöörile üks-null tehakse. Kõige jaburam ja ka kõige küünilisem on kogu asja juures fakt, et nende imeliselt jubedate kolekirjandusüllitiste trükkimist ja tõlkimist teostavad sealmaal kõikvõimalike ärihuve ihalevad suurettevõtted vanadest ja headest demokraatiahällidest. Äärmiselt võigas. Aga kogu selle eelneva jutu taustal oli mösjöö Halonen'il varrukas veel üks jokker. 

TÜNNIMEES /Tynnyrimies/ (2004 - Arto Halonen) - Kuigi kõigest lühidokk, siis seda vingema mulje see jättis. Kogu tegevus leids aset üheainsa päeva jooksul ning piilus soojas ja päikselises Kuubas elanud ning väga osava tünnikeerutamisega leivanatukest teeninud inimesehakatise maailma. Napp veerandtund oli puhta inspiratsiooni ja improvisatsiooni musternäide, kui nii rezisöör/operaator kui ka tema peategelane ilma suurema jututa tabasid hetkes olemise mõrumagusat ilu. Ilma, et teaks mehe nime algas film tema kodus, kus käsikaamera peatus ühe teada-tuntud usundit esindava noore mehe pildi ees. Palun väga. Nii me tuttavaks saimegi. Ja see oli alles algus. Võta nüüd kinni, kas just selle filmi tõttu, aga igatahes mu järgmiseks reisusihiks on sama kant ja ehk kohtan seal minagi mõnda sarnase kaliibriga tänava-artisti. Raske on enda ootuseid mitte kõrgeks ajada kui selline sissejuhatus on ära nähtud. Lihtne ja Lööv. Kogutäiega.

Ja see oli alles Suure kinoaasta algus. Järgmiseks avastasin ma end eneselegi täiesti ootamatult keset sündmustejada, mis jätsid mu tänasele filmimaitsele väga kõva jälje. Üht neidu heledajuukselist ma selle eest tänama pean ja sügava kummarduse tema ees teen, et ta mu tähelepanu Kino Artise ja EKA koostööl loodud loengusarjale juhtis. Olgugi, et see üritus oli kokku pandud esmajoones filmiajaloost huvitet tudengite jaoks, siis ei tehtud mingeid piiranguid ka filmihulludele tänavalt, kellel taskus veidi sahisevat ja kolisevat. Ja niimoodi Tristan Priimägi eestvedamisel sain ma ülevaate maailma filmiajaloo suurkujudest, erinevatest mõttevooludest ja rühmitustest, kuid mis kõige tähtsam, õnnestus näha filmiajaloo kulda (Vertov, Godard, Fellini, Herzog, Cocteau, Bunuel, Kossakovski), millest kahte olen kohe erilise uhkusega valmis nii ööl kui päeval kõikidele paadnund filmimaanidele suurelt seinale projitseerima.

BELOVID /Беловы/ (1994 - Viktor Kossakovski) - Mösjöö Kossakovski moto kõlab umbes selliselt: "parem tee vähe filme, aga see eest tee neid väga hästi" ning see film on tolle mõtte sigahea väljendus. Nimetatud dokfilmi iseloomustab kõige paremini montaazh igas mõttes läbi elu erinevate (meta)tasandite liikuva kaameraga, mis on ehk veidi kohmakas kirjeldus sellest, kuidas kogu see sujuv ühest stseenist teise liikumine ekraanil ülipoeetiline välja paistab. Minus tekkis korduvalt tunne, et rezissöör teab väga täpselt ette mis juhutma hakkab enne kui seda teadsid ka filmitavad ise. Kahtlen, kas vaid puhtale õnnele toetudes (ehk ilma põhjaliku eeltööta) oleks võimalik olnud lihtsalt nii palju ägedaid stseene filmipurki püüda. Film ise on küllaltki vana ja väsinud väljanägemisega, mis arvestades väljalaskeaastat on üsna üllatav, kuid see kõik tabab väga hästi konteksti, kus dokfilmi tegevus toimub kusagil nimetus Venemaa kolkas, milles tunda tsaariaegset lehka. Ja selle kõige keskel pesitsevad karkaterid, mis on viivuks suuremad kui Elu ise. Pearaskust kannab filmis õde Belov, vanamoor, keda võiks iseloomustada sõnadega sitkuse ja elujonni maapealne kehastus. Selg küürus ja käed karedad ning krõnksus sebib ta oma talus, parandab vildakat aeda, mida üks loll aga järjekindel lehmahakatis ikka ja jälle ümber tikub ajama või siis näägutab näiteks oma vennaraasu kallal, kes pillub üllatavalt teravat elutarkust kui just parajasti pole tarvis järjekordset pitsi kummutada või kui va ülimahlaka keelega koeranähvits tema nägu ja ninasõõrmeid ei laku. Hoolimata mustvalgest formaadist on selles filmis värvi rohkem kui küll ning kõik mida just siinkohal jutustasin oli selle meistriteose kõige "igavam" osa.

MEES FILMIKAAMERAGA /Человек с киноаппаратом/ (1929 - Džiga Vertov) - Olgu kohe märgitud, et täispunktid andis sellel filmile just kaasaegne heliseade The Cinematic Orchestra kaasabil. Ja seda põhjusega, kuna ta oli oma kaasaegsetest palju eksperimentaalsem, kasvõi oma kiire kaadrivahetuse või kummaliste montaazhiefektide ja võttenurkade poolest, mis tänapäeval on normiks (aga pärinevad paljuski sellestsamast üllitisest, mis on jätkuvalt Teerajaja). Selles filmis on erakordselt palju hinge, mis läbi leidlikkuse ja jõulise tahte käepäraste vahenditega midagi korda saata, ületab kordades seda efektiokset, kuhu filmitööstus hetkel jõudnud on. Lugupeetud sisutühjuse ja vaimuvaesuse all ägisevad produtsendid-rezissöörid-operaatorid-monteerijad! Minge tagasi juurte juurde, et päästa enda ja kõikide filmivaatajate hinged. Meenus, et kribasin sellest filmist juba ka peale esmakordset nägemist. Loomulikult ei ole enam juutuubis seda õige muusikaga varianti üleval. Siis ei jää muud üle kui olla ise leidlik ja hääled juurde meisterdada.

Peale pikaleveninud talve taandumist, mil õnnestus ka ise veidi operaatoritööd avalikus linnaruumis ette võtta ning Jazzkaare geriljaüritused vanalinna tänavatel ning trammis number neli purki saada, avanes mulle korraga filmivaatamiseks täiesti uus uks. Programm nimega Кино.doc tõi Vene Teatri seinte vahele ehedat dokikraami otse Venemaalt ja seda läbi noorte filmitegeijate pilkude. Peab tunnistama, et ilma subtiitriteta oleks kogu see üritus olnud veidi halenaljakas, sest teatavate globaalsete jõujoonte ümberasetumise tulemusena paarkümned aastat tagasi jäi minu russki jazõk otšen primitivnõiks. See on endalegi koomiline, kuidas püüdes mõnele eksinud venelasele teed juhatada tekib täielik lühiühendus kuskil ajuolluse ja häälepaelte ühenduskohas ning vägagi monoloogi meenutava dialoogi tulemiks on üksikud sõnaühendid, mis omavad väga tugevat ingliskeelset varjundit. Tunne on sama tugev kui Ameerika presidenti kehastanud Harrison Fordil: "on ubiit, pamagii!". Kui veel AK47 ka käes hoiaks, oleks nagu kaks tilka vett. Serjooznõi stuff.

31 REIS /31 рейс/ (2013 - Deniss Klebleev) - Noor mees tahtis filmi teha. Muretses ühe hästi kerge ja inimsõbraliku suurusega kaamera ning sõitis sõnaotseses mõttes Kamtšatka poolsaare sügavustesse, leides sealt pooljuhuslikult, nagu ikka, ühe bande õlist leemendavaid kauboisid, kes oma päevinäinud soomustransportööride ning ühe toreda peni abil läbisid venelastele omase lolli järjekindluse ja mahlaka ropendamislaviini saatel lugematuid soid ja mülkaid, metsi ja mägesid, tappes kogu selle aja lugematul hulgal sääski, et lõpuks allakäinud tööstuslinnakusse, nimega Tigli, toitu ja muud käepärast viia. See, kas näiteks rest mune ka tervena kohale jõudis oli alati üks paras loterii. Samas üks või siis paar pealinna kanget pidi aga kaljukindlalt poleletile nõjatuva Barutomõõtu kassapidaja vasaku kaenla alt vastu kiiskama. Selle filmi alapealkiri võiks olla ka "Võimalik ainult Venemaal", kus naised on mehelikumad kui mehed (rääkimata vormikusest), lõigates neil mune maha kui neist keegi peaks petmisega vahele jääma ning kus unistus parimast puhkusest tähendab väljasõitu Moskva kohvikutesse ja poodidesse, süües seal oksendamiseni jäätist ja käies kinos, sest puhkus mere ääres oleks lihtsalt midagi elunõmedat. Elu on seiklus ja mösjöö Kleblejevil õnnestus olla kärbes sellise kontsentraadi seinal, et anna otsad.

Venemaa dokumentaalid, mida viimase aasta jooksul endalegi üllatuseks päris rohkelt näinud olen, kipuvad üldjuhul olema ikka ütlemata hea kraam, kus vali naer kostub läbi suurte ahastusest vormitud krokodillipisarate. Sellel riigil on materjali, mida üles võtta ja tundub, et lõpmatult. Märgiksin seetõttu ära ka ühe teise filmi samalt filmiürituselt, mis vaatas suurele elule otsa läbi pisikese plikatirtsu silmade, kes trööstitute olude kiuste nautis sajaga lapsepõlve. Tema nimi on Katja ning film kannab pealkirja Maja tee ääres (2012 - Alexey Zhiryakov) ehk /ДОМ У ДОРОГИ/ ning see on täies pikkuses ja laiuses ja sügavuses juutuubis vaadatav.

Juhul kui ühtegi festivali või eriporgrammi linnaruumis ei leidu oli alati võimalik pöörduda vana hea rahvusringhäälingu poole, kus järjekindlalt sai siis ja saab ka nüüd iga nädal vähemalt ühe hea filmielamuse osaliseks. Olgu selleks siis Välisilma järjekordne pilguheit maailmakorralduse viimastele jõujoontele või mõni muu auhinnatud/tunnustatud filmitöö. Väiksed lühikommentaarid möödunud hooaja paremiku osas on seega igati õigustatud.

Teel Koju /по дороге домой/ (2011 - Sergei Kachkin) - Ka Pärnu filmifestivalil linastunud dokk, mis jälgib ühe kohe-kohe pensile jääva rekkamehe teekonda Venemaa avarustest koju ning mis kõik sinna vahele jääb, alustades mahlakast sõimust lagunevate teede aadressil ja lõpetades kaugsuhte hoidmisest värske ja mis kõige üllatavam, väga inimlikuna.

Meeleheitlikult Euroopasse /Something About Georgia/ (2010 - Nino Kirtadze) - Täielik pauk selgest taevast, kuidas ühel rezissööril õnnestus saada filmile vahetult Gruusia sõjale eelnenud ja selle ajal toimunud sündmused olles kärbseks tolleaegse presidendi Šaakasvili seinal ja autos ja kusiganesveel. Kindlasti parajalt kallutatud oma ülesehituses, kuid sellegipoolest äärmiselt mahlakas produkt.

Kahetsejad /Ångrarna/ (2010 - Marcus Lindeen) - Uskumatult hea idee panna istuma vastakuti kaks endist transvestiiti ja lasta neil üksteisele küsimusi oma katsumuste ja mõtete kohta esitada. Kes siis veel oskab kõige krutskimaid küsimusi küsida kui mitte sama asja läbi elanud teine inimene. Rajud eksmeesnaised, rajudas kastmes.

Köielkõndija /Man on Wire/ (2008 - James Marsh) - Tegelikult piisanuks sellele filmile kõrge hinde andmiseks ka ainuüksi pildist, mis tehtud WTC tornide vahel köiel turnivast Philippe Petit'st. See on lihtsalt kosmos, mida ta korda saatis. Ta sunnik heitis ju sellele köiele sellili ja minul kui vaatajal oli seda nähes ikka kuratlikult kõhe. Aga mis ma siin ahhetan. Põnevalt oli lahendatud ka kogu selle meeletu sulitembu elluviimine, kus omavahel oli hästi läbi põimitud nii originaal- kui ka lavastatud materjal.

Kuhu poole jääb rindejoon? Tim Hetheringtoni Elu ja Aeg /Which Way is the Front Line from Here? The Life and Time of Tim Hetherington/ (2013 - Sebastian Junger) - Korralik sissevaade väga andeka sõjafotograafi tegemistesse, mis kõik kandis vaikimisi surmapitserit. Siin pole muud öelda, et õige mees ehk lähedane sõber tegi filmi. Vaevalt et kellelgi teisel oleks õnnestunud sellist teravust ja südamlikkust sinna poetada. Igati James Nachtwey'st nähtud doki tasemel.

Kumaré (2011 - Vikram Gandhi) - Portreefilm iseenda tundmaõppimisest. Põhimõtteliselt lugu sellest, kuidas selleks, et elust rahuldust saada pole vaja muud kui korra peeglisse vaadata, ütelda endale "jah, pole mu häda midagi" ning seejärel asuda Elama. Ainult, et asi kisub kaunis huvitavaks siis kui võtta kätte ja hakata Elama Guruna ning koguda enda ümber hulk jüngreid, kes nii sind kui ka su õpetusi tõepähe võtavad ja siis sellest aru ei saa kui püüad neile tõestada, et see kõik pole oluline. Film mängib hästi usundite, (pimeda) usu olemuse ja meie sisemise sooviga olla juhitud/manipuleeritud.

ELUAUR /Miesten Vuoro/ (2010 - Joonas Berghäll, Mika Hotakainen) - Alasti kaamera ees higistamimne teeb Soome mehed härdaks ning muidu nii vaiksete hingede põletav sisemus pääseb korraks esile ning leiab lõpuks läbi oravast tehtud koorilaulu oma võimsa lõpu. See film on täis üllatusi, mida tegelikult ei tahaks välja rääkida, kuna see võtab leililt kohe vunki kõvasti vähemaks. Aga põhjamaiselt raakaa menoa on seal omajagu, olgugi et higiste ja elunäinud kehade vaatamine võib alguses tunduda veidi ühekülgsena. No eipäs se ole totta, herrajumala. katso nyt toi filmi ja sitten ymmärrät. Perkele. Ja siis on veel need uskumatult erinevad saunatüübid, alates telefoniputkast ja lõpetades viljakombainiga. Peaasi, et olutta jatkuu.

Ja siis kui sirelid lõpuks oma õitsemised ära said õitsetud ning ööd juba paganama lühidad tundusid jõudis lõpuks minuni katusekino ajastu. Ja ikka vägevalt, koos kõuemürina ja vihmasabina ning topeltvikerkaarega. Ja ega esimene film ka sellele alla millegipoolest jäänud. Lubage esitleda....

TAKSOJUHT /Taxi Driver/ (1976 - Martin Scorsese) - Selle filmi lahkamise jätan ma heaga ühele teisele inimesele, kes seda säravat pärli näinud kümneid kordi rohkem. Endale võtan aga au tsiteerida stsenaristi, kes andis mõista, et see film polnud mitte üksindusest vaid sellest kuidas saab endale üksindust luua, niimoodi vaikselt ja sihikindlalt (jättes mulle kui naiivsele vaatajale petliku mulje risti vastupidisest). Võibolla see on liiga huupi tõlgendus, kuid kas pole see film mitte üks läbi aegade vingemaid õppefilme kõikidele koolitulistajatele ja teistele nendesarnastele? Vaata kuidas tahad aga mösjöö Bickle pole mõeldud olema kellegi kangelane. Ja ometi on see kõik nii kaasahaarav.

Katusekino oli minu jaoks tulnud, et jääda. Ja olgu siinkohal ära märgitud ka mõned teised olulised pärlid, mis küllaltki tagasihoidlike ilmaviperuste kiuste minuni jõudisd.

This is Spinal Tap (1984 - Rob Reiner) - kõikide võltsdokkide ema, mis nõudis oma publikult veidi eellteadmisi kuue-, seitsme- ja kaheksakümnendate muusikamaailmast, et kogu kinolinale paisatud satiirist viimast välja võtta. Viis punkti siinkohal ka rahsvuringhäälingule, kes otsustas just vahetult enne näidata seitsmeosalist doksarja rokkmuusika ajaloost. "Meheed!! Võimendi mis läheb "üheteistkümneni" on ikka sigapalju rajum kui mõni junn, mis vaid kümme välja veab..."

Alphaville /Alphaville, une étrange aventure de Lemmy Caution/ (1965 - Jean-Luc Godard) -
Kahtlemata kõige pretensioonikam ja ka vasutolulisem kinos nähtud ulmefilm eelmisel aastal, olgugi et see oli üks suur vaimne ja füüsiline vaev, mille kehastuseks oli pikki monolooge vatrav masin nimega alpha 60, kellele oli hääle andnud mees, kes vist rääkimise ajal oma kurgumandleid alla kugistas. Lisaks võiks kõvasti norida ka süzhee osas, kuigi siinkohal võib möönduseid rohkem teha, sest targad allikad teavad öelda, et paljud stseenid mõeldi jooksu pealt välja. Näitlejate saamatust parodeerimisel ma siiski andestama ei asu. Ja kuidas siis juhtus, et ma talle ikkagi nii kõrge hinde andsin? Sest oli momente kus kõik töötas palju lahedamalt kui oleks osanud oodata. Hukkamisstseen basseinis on ja jääb üheks rajumaks asjaks mida olen kinolinalt näinud.

Enne kui jõudis kätte pöff, millest on mul üks ütlemata pikk ja lohisev sissekanne, sai vägagi meeleoluka jätku aasta varasem kinokortsetelamus Fritz Langi tähtteosega. Taaskord astus üles Cleaning Women, kelle liikmed iseloomustavad endid kui "yhtye joka soittaa melodista rytmimusiikkia sähköisesti vahvistetuilla kodinhoitovälineillä, kuten pyykinkuivaustelineillä, pesukoneen vetopyörillä ja roskapöntöillä". No joopa joo.

Aelita - Marsi Kuninganna (1924 - Jakov Protazanov) - Tolstoi samanimelisel raamatul põhinev filmitükk olla olnud üks esimesi tõsiseid ulmefilmikatsetusi kinoajaloos, kuigi oma pea kahetunnise eetriaja jooksul toimus enamus tegevusest siiski esimese ilmasõja järgses verivärskelt loodud külmas, näljas ja üdini lapsemeelses Nõukogude Liidus. Ja kuigi Mars ja marslased nägid igati stiilsed välja oma klaaskolmnurkade ja sajaga ülepingutet näomeigiga, siis padu-ulmeline oli hoopis see tekst, mis muu süzhee seest ootamatult esile kerkis. Üks valjudest naerupahvakutest, mis täitis kogu saali toimus enam-vähem täpselt peale tunni möödumist filmi algusest, mil ekraanile manati midagi sellist: "Meie peategelase, härra Los'i ainus lohutus seisnes lootuses, et tal avaneb võimalus võtta osa Suurest Teost, milleks on Venemaa Ülesehitus." Mis oli küll selle igasugustest inimmõõtu proportsioonidest väljuva unistuse ja meeleheite põhjuseks, küsite te? Tühipaljas armukadedus. Ehe näide kuidas tappa kärbest bazookaga proletariaadi moodi. Ja kes nüüd tahab mingil ulmelisel põhjusel veel naerda, siis kerigu juutuubis näiteks sellise kohani, kus filmikell näitab üks tund, nelikümendüks minutit ja kolmkümend sekundit. Milline paatos. Anta-Odeli-Uta, kamraadid.

Jutt hakkab lõpuks otsakorrale jõudma, jäänud on veel väike kordussaade sarjast kuidas ma pöffil käisin.

TAPATÖÖ /Act of Killing/ (2012 - Joshua Oppenheimer, Christine Cynn, keegi anonüümne) - Selle filmi puhul on tegemist millegi enama kui filmiga. See on omamoodi hoiatus sellest kui palju kurja võib ühe inimese (ja ka inimrühma) sisse olla peidetud, ilma et ta (nad) ise või keegi teine sellest aru saakski. Väga ebamugavaks asjaoluks kujunes selle filmi puhul see kui kaasahaarav ja humoorikas kõik tundus. See vaimselt võigas film jälgis sisuliselt kolme natsikurjategijat, kelle üle pole kunagi kohut mõistetud, vaid kes on ühiskonnas lugupeetud inimesed ja võivad teha ja öelda mis tahavad (sealjuures tundmata ohtu mingi tühise Haagi nimelise kohtu ette sattumise pärast). Tuleb välja, et antud olukord on jätkuvalt võimalik Indoneesias, kus kunagi 60-datel lugematul hulgal kommunistideks tembeldatud inimesi ameerika filmidest õpitud meetodite abil piinati ja hukati. Filmi kolm rezissööri võtsid kätte ja pakkusid neile kunagistele mõrtsukatele võimaluse lavastada erinevate filmizanrite lõikes kogu see tapmismäng uuesti, olles seejuures ise nii roimarite kui ka ohvrite rollis. See, mis järgnes, ajas öökima nii siin kui sealpool helendavat ekraani. Seda peab nägema, et mõista.

LISA, MINE KOJU /Lisa, Go Home/ (2013 - Oksana Buraja) - See Leedu ja Eesti ühisproduktsioon suutis tsipa alla pooletunnise ekraaniajaga luua väga südamliku ja nukra pildi ühest noorest tüdrukutirtsust, kes alatihti oma kodust kuhugi põllule või metsa põgenes (kuigi oma emale ilusti lubas et seda ei tee), et mitte veeta aega koos oma joodikutest vanemate ja neid tihti külastvate joomasõpradega. Kuigi laps ei rääkinud kordagi oma tunnetest ekraanil oli tema kaamerasse püütud pilk alati väga kõnekas. Kõik töötas kui õlitatult, lugu, pilt, muusika, tunne. Meistriklass. Kas ka Lisa nii arvab?

Nüüd Aitab.