GoPro Hero kaamerad on ühed müstilised tööriistad. Nööbisuurune kalasilm, mis kõigile neile rusikamõõtu klotsidele külge on monteeritet, võimaldab nende kasutajatel üsna lihtsasti voolida pildikeelt, mis oma parimatel juhtudel läheneb filmimaailmast tuttavale "The Gilliam" nimelisele võttetehnikale. Lihtsam on kindlasti antud lainurksest seosest tolku saada neil, kes on kogenud suurel ekraanil säherduse filmivõluri kätetööd nagu seda üksnes mösjöö Terry Gilliam on võimeline pakkuma. Siinkohal olgu lisatud, et mitte mingil juhul ei püüa ma selle mõiste aupaistet laiendada oma pildiseeriale, kui ehk siis ainult niipalju, et paljud mu fotod on selle tehnika kasutamisest suurt inspiratsiooni saanud (no piisab kui kasvõi mainida maalähedast võttenurka, kus olemas nii esi-, kesk- kui tagaplaan).
Aga lähme oma jutuga siis nüüd korralikku vananaiste suve pakkunud Vilniusesse, kuhu juba varakevadel sai soetatud suures õhinas lennupiletid. Olgugi, et mu isiklik fänniajalugu, mil omadele jalgpallihiidudele on käidud aktiivselt vokaalset tuge pakkumas, küündib nüüdseks kaheksandasse valiktsüklisse, siis välislähetusi on nende aastatega kogunenud veidi vähem kui ühel käel on sõrmi. Ja kui nüüd neid näppe veel omakorda poolitada, siis täpselt nii napilt olengi ma siiani Eesti jalgpallifänlust, ja oma osa sellest, dokumenteerinud. Ühesõnaga, oli ülim aeg selle teadmisega midagi sisulist ette võtta.
Nüüd... Kuigi Eesti jalgpallikoondise fännamist ei saa just väga otseselt seostada ekstreemspordiga, vähemalt veel mitte, siis oma dokumentaalplaani jaoks laenatud GoPro kaamera on just sedatüüpi tegevuse jäädvustamise lipukandjaks planeedil nimega Maa. See pealtnäha naeruväärse suurusega plastmassjubin lihtsalt mahub ja kinnitub kuhu vaja ning tema kohalolu ei ärata ka just ülemäära suurt tähelepanu (kui regulaarne akukontroll võrrandist välja jätta). Tõeline rosin on aga selle apastraadi pildikvaliteet, mis ilma igasuguse kasutajapoolse särituskontrollita on niivõrd hästi paika loksutatud, et sõna otseses mõttes jääb operaatori ainsaks tööülesandeks kaamera õigel ajal õigesse kohta suunata. Iroonilisel kombel on aga see ka üks suurimaid väljakutseid tolle vidina juures, kuna põhivarustuses ekraanile kohta pole (olgu siiski öeldud, et kõige uuemal versioonil, mis tuli sisuliselt mängupäeval välja on jõutud ka selle lisamiseni), mistõttu käib kogu töö pigem aastatega kogunenud kõhutunde järgi. Siinkohal siis tervitaksin kõiki filmikaamera fänne, kellele sarnaselt õnnestus ka mul kogeda toda rõõmu ja pettumuse piiril lainetanud emotsioonide virrvarri, kui oma pildimaterjali esmakordselt läbi kammima asusin.
Vürtsi lisamiseks tooksin siinkohal ära ka ühe omapärase statistilise sisekaemuse. Nende kolmeteistkümne kaadri leidmiseks/lukustamiseks, mida siin blogis suure uhkusega esitlen, kulutasin ma sisuliselt ühe ööpäeva oma noorest elunatukesest, kusjuures ühe kaadri analüüsimisele sai pühendet naeruväärsena tunduvad kaks sekundit. Kellel mate vähe nõrg, siis olgu lisatud, et too reaalsustaju piire kompav kaadrite hulk, mis selle paarikümne tunniga silme eest läbi lendas, ulatus nõks alla Kahesaja Tuhande!!!
Lugupeetud lugejad, ksanafoob on tagasi ja nood fänluse kõrghetkedest pakatavad pildid pole midagi muud, kui lihtlabased filmikaadrid, mis vähemalt minu tagasihoidlikul hinnangul ei jää mitte millegi poolest alla fotodele. Pigem julgeks ma väita, et filmimine, lisaks oma "kaks kärbest ühe hoobiga" efektile, andis mulle lahedamad võimalused ümberkaudsete fännide emotsioonide tabamiseks, kuna samal ajal kui mina pildusin sülga mänguplatsi suunas sai kaamerasse tabatud kõrval-, ees- ja tagaolevate fännihakatiste käredaid röögatusi. See, kui palju ma pärast sülgasin ajal, mil sai tegeldud tolle tohutu pildimassi läbi kammimisega, jäägu siinkohal siseinfoks. Ksanafoobid ei saagi päris normaalsed tüübid olla.
Nüüd jääb siis vaid loota, et teie pilk peatub ühel kaadril rohkem kui kaks sekundit.
Nüüd... Kuigi Eesti jalgpallikoondise fännamist ei saa just väga otseselt seostada ekstreemspordiga, vähemalt veel mitte, siis oma dokumentaalplaani jaoks laenatud GoPro kaamera on just sedatüüpi tegevuse jäädvustamise lipukandjaks planeedil nimega Maa. See pealtnäha naeruväärse suurusega plastmassjubin lihtsalt mahub ja kinnitub kuhu vaja ning tema kohalolu ei ärata ka just ülemäära suurt tähelepanu (kui regulaarne akukontroll võrrandist välja jätta). Tõeline rosin on aga selle apastraadi pildikvaliteet, mis ilma igasuguse kasutajapoolse särituskontrollita on niivõrd hästi paika loksutatud, et sõna otseses mõttes jääb operaatori ainsaks tööülesandeks kaamera õigel ajal õigesse kohta suunata. Iroonilisel kombel on aga see ka üks suurimaid väljakutseid tolle vidina juures, kuna põhivarustuses ekraanile kohta pole (olgu siiski öeldud, et kõige uuemal versioonil, mis tuli sisuliselt mängupäeval välja on jõutud ka selle lisamiseni), mistõttu käib kogu töö pigem aastatega kogunenud kõhutunde järgi. Siinkohal siis tervitaksin kõiki filmikaamera fänne, kellele sarnaselt õnnestus ka mul kogeda toda rõõmu ja pettumuse piiril lainetanud emotsioonide virrvarri, kui oma pildimaterjali esmakordselt läbi kammima asusin.
Vürtsi lisamiseks tooksin siinkohal ära ka ühe omapärase statistilise sisekaemuse. Nende kolmeteistkümne kaadri leidmiseks/lukustamiseks, mida siin blogis suure uhkusega esitlen, kulutasin ma sisuliselt ühe ööpäeva oma noorest elunatukesest, kusjuures ühe kaadri analüüsimisele sai pühendet naeruväärsena tunduvad kaks sekundit. Kellel mate vähe nõrg, siis olgu lisatud, et too reaalsustaju piire kompav kaadrite hulk, mis selle paarikümne tunniga silme eest läbi lendas, ulatus nõks alla Kahesaja Tuhande!!!
Lugupeetud lugejad, ksanafoob on tagasi ja nood fänluse kõrghetkedest pakatavad pildid pole midagi muud, kui lihtlabased filmikaadrid, mis vähemalt minu tagasihoidlikul hinnangul ei jää mitte millegi poolest alla fotodele. Pigem julgeks ma väita, et filmimine, lisaks oma "kaks kärbest ühe hoobiga" efektile, andis mulle lahedamad võimalused ümberkaudsete fännide emotsioonide tabamiseks, kuna samal ajal kui mina pildusin sülga mänguplatsi suunas sai kaamerasse tabatud kõrval-, ees- ja tagaolevate fännihakatiste käredaid röögatusi. See, kui palju ma pärast sülgasin ajal, mil sai tegeldud tolle tohutu pildimassi läbi kammimisega, jäägu siinkohal siseinfoks. Ksanafoobid ei saagi päris normaalsed tüübid olla.
Nüüd jääb siis vaid loota, et teie pilk peatub ühel kaadril rohkem kui kaks sekundit.
No comments:
Post a Comment