„Selle albumi ma ostaksin!“
Vat kui midagi sellist kuulda pildiseeria
kohta, mille tegemisel sul endal tugevalt käpp sees, siis kõlab juba nagu
täitsa kompliment. Aga samas tekitab see ka omajagu kummastust. Eriti kui need
suure vaimse higistamise järel nopitet kaadrid, mis mõjusid kui mõnd muusikaplaati
saatev mõnusa kiiksuga pildivihik, kirjeldavad olukordi, mis
on enamjaolt väikeses kuid siiski olulises nihkes tüüpilistest "lukustatud" valiku võtetest. Eelnevale
veel vinti peale keerates olgu mainitud, et ka too lukkudega valik on selleks hetkeks niigi juba
väga tugeva kaldega.
Ühesõnaga situatsioon, kus ma
ennast hiljutises Ly Lestberg'i ja Rebeka Põldsam'i poolt veetud fotolaagris leidsin, tekitas parasjagu segadust, kuna nõudis
täiesti uutmoodi keskendumist ühes siilisoengusse pöetet peanatukeses. Tavalisse pildistamisprotsessi tekkisid järsku segajad nagu argine koreograafia, arhetüüp ja kohmakus. Piisanuks juba ühestki, kuna tundus, et paljudel laagerdujatel sigines mõtlemisprotsessi kerge liivakellaefekt ja ajust nimetissõrme suunduvasse pildistamiskäsklusse kodeerus sisse mõningane ärevus.
Ühesõnaga sai selgeks, et pildistada tuleks lakkamatult ja kõike, sest kuidas muidu tabada toda kohmakat argisust, mis jääb kahe vähekohmaka liikumispunkti vahele. Ehk teisisõnu pidanuks selle loogika järgi tegelema hoopis filmimisega, kuni mälukaardid umbes ja akud tossamas, et siis pärast saaks valida üüratu kaadrimöllu seast need õiged. Olles üks noist ksanafoobi pisiku kandjatest, kes seda praktikat viimasel ajal ka üsna mahukalt on rakendanud, tekitas see mõte tavapärasest veidi enam õõva. Adudes aga piiratud aja ja ressursi painet tärkas, peale kergesse veerandtunnisesse õõvanokauti langemist, minus usin ratsionaalsuserakuke, mille tulemusena rakendus mu ajusünapsitesse sissetöötatud koodijupile kohaselt tüütu spordifotograafi programm, mis oma kõrvulukustava kümmekaadritsekundisvõttereziimiga teisi kohalolijaid üsna kiirelt igasugusest argisusest ja kohmakusest vabastama asus. Kuna tegu oli ilmselgelt limiteeritud edukust omava ajaviitega, tuli peale lühiajalist ringisibamist taas käik neutraali lükata. Alles oli veel vaid lootus, et teised kaks grupiliiget, kellega oma ülesandevigurit jagama asusin, omavad selgemat arusaama, kuidas ootamatult keerukaks osutunud olukorrast parim välja pigistada.
Praktikas tähendas see siis seda, et päästiknäpu soojashoidmiseks sai laskutud pea ees spontaansesse lavastusfotograafiasse, mis ühtlasi tühjendas hallid ajurakukesed etteantud ülesande painest. Olles niimoodi viinud fookuse justkui mujale tekkis järsku ka võime aduda argikoreograafia hõngu ja ainitist lähedust ilma, et oleks pidanud seda otseselt otsima ja omi mõtteid sellele liialt fokusseerima.
Tagantjärgi võib öelda, et sellel kõigel oli väga palju ühiseid jooni Arthur Dent'i nimelise mösjööga* ja eriti ühe ereda episoodiga tema seiklusrikkas, aga täiesti tähtsusetus elus, kus ta ootamatult õppis ära maapinnast mööda kukkumise. Lühidalt selgitades on selleks vaja esmalt korralikult komistada, peale mida tuleb hetk enne hämmastavalt kõvasti vastu maad prantsatamist näha enda ees lebamas väikest tumesinist reiskotti, mille kohta peab kindlalt teadma, et olid selle kaotanud Ateena lennujaama pagasisüsteemi umbes kümme aastat tagasi oma isiklikul ajaskaalal. Kui sa seejärel maapinnaga üheks saamise asemel lendad, oledki kõik õigesti teinud. Nüüd... Kindlasti võib tekkinud uus olukord põhjustada teatava enesesäilitusinstinkti esilekerkimist, kuid selle süvenemisest tuleb igal juhul hoiduda ning keskenduda oma mõtetes hoopis reisikotile või siis näiteks tulpidele, sest vastasel juhul vaatab gravitatsiooniseadus teraselt sinu poole ja tahab teada, mida kuradit sa enda arust seal üleval teed.
Ja nii, tuleb välja, töötab kõige paremini ka argikoreograafia tabamine, kus oluliseks saab mõte tulpidest, nende varte meeldivast tugevast ümarusest, huvitavast värvivalikust ning sellest kui suurt osa kogu tulpide arvust, mis Maal kasvas või oli kasvanud, võinuks leida ühe miili raadiuses tuuleveskist. Ja kaadrid, need kohmakusest, argisusest ja arhetüüpsusest pakatavad kaadrid, need lausa lendavad su kaamerasse.
*Arthur Dent on viimane Maa elanik, kes ootamatult laheda juhuse läbi pääseb oma koduplaneedi täielikust hävingust kohutavalt ebameeldivate Vogonite poolt ja asub käterätt kaenlas seiklema mööda meie lõpmata suurt universumit Douglas Adamsi poolt kirjutatud Pöidlaküüdi Reisijuht Galaktikas nimelises viieosalises triloogias.
Ühesõnaga sai selgeks, et pildistada tuleks lakkamatult ja kõike, sest kuidas muidu tabada toda kohmakat argisust, mis jääb kahe vähekohmaka liikumispunkti vahele. Ehk teisisõnu pidanuks selle loogika järgi tegelema hoopis filmimisega, kuni mälukaardid umbes ja akud tossamas, et siis pärast saaks valida üüratu kaadrimöllu seast need õiged. Olles üks noist ksanafoobi pisiku kandjatest, kes seda praktikat viimasel ajal ka üsna mahukalt on rakendanud, tekitas see mõte tavapärasest veidi enam õõva. Adudes aga piiratud aja ja ressursi painet tärkas, peale kergesse veerandtunnisesse õõvanokauti langemist, minus usin ratsionaalsuserakuke, mille tulemusena rakendus mu ajusünapsitesse sissetöötatud koodijupile kohaselt tüütu spordifotograafi programm, mis oma kõrvulukustava kümmekaadritsekundisvõttereziimiga teisi kohalolijaid üsna kiirelt igasugusest argisusest ja kohmakusest vabastama asus. Kuna tegu oli ilmselgelt limiteeritud edukust omava ajaviitega, tuli peale lühiajalist ringisibamist taas käik neutraali lükata. Alles oli veel vaid lootus, et teised kaks grupiliiget, kellega oma ülesandevigurit jagama asusin, omavad selgemat arusaama, kuidas ootamatult keerukaks osutunud olukorrast parim välja pigistada.
Praktikas tähendas see siis seda, et päästiknäpu soojashoidmiseks sai laskutud pea ees spontaansesse lavastusfotograafiasse, mis ühtlasi tühjendas hallid ajurakukesed etteantud ülesande painest. Olles niimoodi viinud fookuse justkui mujale tekkis järsku ka võime aduda argikoreograafia hõngu ja ainitist lähedust ilma, et oleks pidanud seda otseselt otsima ja omi mõtteid sellele liialt fokusseerima.
Tagantjärgi võib öelda, et sellel kõigel oli väga palju ühiseid jooni Arthur Dent'i nimelise mösjööga* ja eriti ühe ereda episoodiga tema seiklusrikkas, aga täiesti tähtsusetus elus, kus ta ootamatult õppis ära maapinnast mööda kukkumise. Lühidalt selgitades on selleks vaja esmalt korralikult komistada, peale mida tuleb hetk enne hämmastavalt kõvasti vastu maad prantsatamist näha enda ees lebamas väikest tumesinist reiskotti, mille kohta peab kindlalt teadma, et olid selle kaotanud Ateena lennujaama pagasisüsteemi umbes kümme aastat tagasi oma isiklikul ajaskaalal. Kui sa seejärel maapinnaga üheks saamise asemel lendad, oledki kõik õigesti teinud. Nüüd... Kindlasti võib tekkinud uus olukord põhjustada teatava enesesäilitusinstinkti esilekerkimist, kuid selle süvenemisest tuleb igal juhul hoiduda ning keskenduda oma mõtetes hoopis reisikotile või siis näiteks tulpidele, sest vastasel juhul vaatab gravitatsiooniseadus teraselt sinu poole ja tahab teada, mida kuradit sa enda arust seal üleval teed.
Ja nii, tuleb välja, töötab kõige paremini ka argikoreograafia tabamine, kus oluliseks saab mõte tulpidest, nende varte meeldivast tugevast ümarusest, huvitavast värvivalikust ning sellest kui suurt osa kogu tulpide arvust, mis Maal kasvas või oli kasvanud, võinuks leida ühe miili raadiuses tuuleveskist. Ja kaadrid, need kohmakusest, argisusest ja arhetüüpsusest pakatavad kaadrid, need lausa lendavad su kaamerasse.
*Arthur Dent on viimane Maa elanik, kes ootamatult laheda juhuse läbi pääseb oma koduplaneedi täielikust hävingust kohutavalt ebameeldivate Vogonite poolt ja asub käterätt kaenlas seiklema mööda meie lõpmata suurt universumit Douglas Adamsi poolt kirjutatud Pöidlaküüdi Reisijuht Galaktikas nimelises viieosalises triloogias.
No comments:
Post a Comment