Hädas, nagu uruk-hai mädas

See kõik pidanuks korduma uuesti selliselt, et üks kamp filmientusiaste, selle omadussõna kõige paremas tähenduses, kes suudavad pidevalt oma võimete piiri nihutada, sepistavad olematusest esile Uue Elust Suurema Filmitaiese, mis oma osavate perspektiivitrikkide, ribadeks lihvitud kaameratöö, fantaasiaküllaste maastikuplaanide, nõiduslikult kaasakiskuva muusika ja südamlike näitlejatöödega annab uut väge ühe noormehe silmades leegitsevale tulukesele, mis esmakordselt süttis kui too veel alles varastes kahekümnendates ning Algsest Taiesest lummatud tudengihakatis oli.
See ei pidanud üldsegi mitte nii minema, et tänu oma triumfile õigustatult filmipioneerideks ristitud vennaskond kõigest tühine kümnend hiljem, väga pikkisilmi oodatud taaskohtumistunnil, hulbiks täielikus ideevaakumis, klammerdudes värske linateose serveerimisel võimalikult kramplikult oma Suure Eelkäija lohakale taastootmisele, toppides nõrkemiseni igasse kaadrisse elutühjast kolmdeest vaevatud arvutigraafikat, mis loodetud fantaasiakülluse lisamise asemel asus lolli järjekindlusega ära lahustama seda "miskit", mis muutis algse filmielamuse niivõrd käegakatsutavaks ja ehedaks, rääkimata veel pildikeelest, mis meenutas nüüd oma parimatel hetkedel mõnd odavat teleseepi, kuhu arusaamatul põhjusel oli loodud meisterlik taustasümfoonia, millel kahjuks puudus igasugune võime luua midagigi kaasaümisemisväärilist ning kus algmaterjaliks oleva lasteraamatu vaimu ja sõnumit peideti hoolega ühekülgsete multifilmitegelaste tühjalt kõmisevasse pominasse, mistõttu kaasa elada polnud peale ligi kaheksatunnist rännakut suurt kellelegi ega millelegi.
Olgu, erandiks võib tuua ühe humoorika paljasjalgse tegelase, kes hoolimata algselt lubatud kesksest rollist vangistati omaenda suurest seiklusest pajatavas filmis üsna julmalt kõrvalossa.
Senikaua aga, kuni ilmub too ülimahukas ja igale fännile kohustulikus korras omatav DVD-kogumik täiendavate sisutühjade stseenide ja filmitegemisest pajatava kopsaka dokumentaalmaterjaliga, mis loodetavasti pakub sisutihedat ülevaadet asjaoludest, miks ikkagi lati alt müdinaga läbi joosti..., senikaua imetlege kuidas kümme aastat tagasi klappis omavahel kõik, mis ühte tagasihoidlikku stseeni suudeti kokku sulatada ja mis siinrääkijal alati pisikese elektrilöögi kehas esile kutsub. Kui palju tunnet ja visuaalset maagiat pakkus too kahemõõtmeline ruum, mis sai täidetud kaasakiskuva helikujunduse, ehedate maastikuvaadete ning pisikeste kuid igati asjakohaste näitlejatöödega.
Kui aus olla, siis taolisi kultuslikke stseene tollest Algsest Filmitaiesest võiks paigutada siia tundidekaupa, uuest aga pigistaks ehk paarkümend minutit, mis enam-vähem kattub kõige selle heaga, mis otse raamatust ekraanile pääses.

Kaadrihullus küljetribüüni stiilis

OhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhSaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaPoissssssssssssssssssssssssssssssKüllllllllllllllllllllllllllllllllMaÜtttttttttttttlennnnnnnnnnnnnnnnnnnnnnn!!!!!!!!!!!!!!!

Lugupeetud jalgpallihuvilised ja muud tegelased. Piiksusin, siin veidi aega tagasi ksanafoobi tegemistest Leedu-Eesti jalgpallimängu jäädvustamise ümber. Et ikka kaks kaadrit sekundis ja ööpäeva jagu higistamist jne jne. Teate, selle fotoprojekti võib nüüd ametlikult "heaks soojenduseks" ristida. Kolmesaja Tuhande ja mõned kopkad peale (!) kaadri läbisõelumine ütleb Kõik. 

Hullllllllllllllllllllllumeeeeeeeeeeeeeeeeeeeelsus, mida tagantjärele meenutan vaid hea ja paremaga. On ikka kirjeldamatult hea tunne, kui su ees loksub paika üks maagiline näomoonutus teise järel ning mis veel omakorda võimendub läbi ümberkaudsete tegelaste reageeringute. Vingeks boonuseks on veel siinjuures teadmine, et oled seda kõike saanud pildile sisuliselt pimesi, lihtsalt oodates ja lootes, et kaamerasilm on enam-vähem õige nurga alla sätitet. 

Nüüd... Peab tunnistama, et mu esteetiline meel eelistab kodustaadioni ängistavaid istumiskaadreid Leedus kogetud fännimöllu omadele. Kuid paljuski on siin põhjuseks teatav amatöörlus ettevalmistusprotsessis, mis päädis sellega, et mänguks Inglismaaga laenatud vähe uuema põlvkonna GoPro oli eelnevalt seadistatud mitte oma kõige laiema võttenurgaga reziimi peale, mistõttu filmise ajal püsisisd inimeste näod rohkem oma õigetes mõõtkavades ja ei kippunud übersuurteks õhupallideks ära transmiseeruma. Lõpp hea, kõik hea ning sõelale jäänud materjal tundus seeläbi ühtlasem ja terasem. 

Kui aga rääkida emotsioonidest mängu ajal, siis tunnistan ausalt, et Leedus kogetu oli palju meeldejäävam/mitmekülgsem, kuna kogu mängu sai oldud kaasatud üliaktiivsesse okk kahel jalal seisvasse ja vahel ka koordineeritud hüppeid sooritavasse fänlusse (niiet esimesel veerandtunnil tuli hakata juba häält hoidma, et mitte poolajaks piiksureziimile jääda), mitte aga kohutavalt üksildasena tunduvasse kaasakarjumisse suht tuimade ja tagasihoidlike küljetriibüüni pingisoojendajatega. Karm värk, aga kahjuks on see siiani Eesti jalgpallifänluse argipäev. Tribüüne korraga möirgama saada suudavad vaid üksikud vastased ja sedagi enamasti siis kui omadel kohtuniku või number kolmeteistkümnega mängiva palluri vähekvaliteetse mängu tõttu eriti sitasti hakkab minema. 

Kooslaulmisest võib ainult und näha, ja ärgu nüüd lugupeetud jalgpalliliidu aktivistid pahandagu, kuid too mõniaeg tagasi kogetud üüratu ämber nimega "rahvuslike laulude laulmine lindi pealt tuleva koorimuusika saatel" keset mängupalavikku... Selliselt, niiõelda paugust, ikka eestlases rahvuslikku meelsust lõkkele ei aja. Silmapilkset tööstuslikes kogustes juurde tekkivat ülisapist ironiseerimismulinat, omade aadressil, võib aga täheldada küll.

Juhul kui leidub mõni inimene släsh jalgpalliaktivist, kes on õnnekombel selle postituse lugemisega siiamaani jõudnud, siis ma pakuks omaltpoolt välja ideepojakese - Istutatagu parem igassse sektorisse mõnikümmend aktiivset segakooritajat, kes võtavad koordineeritud kujul viisijoru üles ning siis võime hakata rääkima ehk kunagi ka hingest tulevast ühislaulmisest jalgpallistaadionil. Algust võiks teha kasvõi hümnist, kus minumeelest kaitseväelaste möirgavad hääled on juba praeguseks igati teretulnud lisa.

Unistus missugune, nagu ka see, et ma tabaksin kunagi kaamerasse Eesti jalkafännide võidurõõmu....

Seniks aga nautige neid korraliku higistamise tulemusel tabatud ootuse ja ahastuse, ängistuse ja lootuse, rõõmu ja kurbuse poolt tiineid killukesi mu tagasihoidlikus viewbooki Leedu-Eesti ja Eesti-Inglismaa galeriis.

Teab Klavan vaid, teab Pehrsson ka. Meil tuleb 11 aidataaa...