OhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhSaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaPoissssssssssssssssssssssssssssssKüllllllllllllllllllllllllllllllllMaÜtttttttttttttlennnnnnnnnnnnnnnnnnnnnnn!!!!!!!!!!!!!!!
Lugupeetud jalgpallihuvilised ja muud tegelased. Piiksusin, siin veidi aega tagasi ksanafoobi tegemistest Leedu-Eesti jalgpallimängu jäädvustamise ümber. Et ikka kaks kaadrit sekundis ja ööpäeva jagu higistamist jne jne. Teate, selle fotoprojekti võib nüüd ametlikult "heaks soojenduseks" ristida. Kolmesaja Tuhande ja mõned kopkad peale (!) kaadri läbisõelumine ütleb Kõik.
Hullllllllllllllllllllllumeeeeeeeeeeeeeeeeeeeelsus, mida tagantjärele meenutan vaid hea ja paremaga. On ikka kirjeldamatult hea tunne, kui su ees loksub paika üks maagiline näomoonutus teise järel ning mis veel omakorda võimendub läbi ümberkaudsete tegelaste reageeringute. Vingeks boonuseks on veel siinjuures teadmine, et oled seda kõike saanud pildile sisuliselt pimesi, lihtsalt oodates ja lootes, et kaamerasilm on enam-vähem õige nurga alla sätitet.
Nüüd... Peab tunnistama, et mu esteetiline meel eelistab kodustaadioni ängistavaid istumiskaadreid Leedus kogetud fännimöllu omadele. Kuid paljuski on siin põhjuseks teatav amatöörlus ettevalmistusprotsessis, mis päädis sellega, et mänguks Inglismaaga laenatud vähe uuema põlvkonna GoPro oli eelnevalt seadistatud mitte oma kõige laiema võttenurgaga reziimi peale, mistõttu filmise ajal püsisisd inimeste näod rohkem oma õigetes mõõtkavades ja ei kippunud übersuurteks õhupallideks ära transmiseeruma. Lõpp hea, kõik hea ning sõelale jäänud materjal tundus seeläbi ühtlasem ja terasem.
Kui aga rääkida emotsioonidest mängu ajal, siis tunnistan ausalt, et Leedus kogetu oli palju meeldejäävam/mitmekülgsem, kuna kogu mängu sai oldud kaasatud üliaktiivsesse okk kahel jalal seisvasse ja vahel ka koordineeritud hüppeid sooritavasse fänlusse (niiet esimesel veerandtunnil tuli hakata juba häält hoidma, et mitte poolajaks piiksureziimile jääda), mitte aga kohutavalt üksildasena tunduvasse kaasakarjumisse suht tuimade ja tagasihoidlike küljetriibüüni pingisoojendajatega. Karm värk, aga kahjuks on see siiani Eesti jalgpallifänluse argipäev. Tribüüne korraga möirgama saada suudavad vaid üksikud vastased ja sedagi enamasti siis kui omadel kohtuniku või number kolmeteistkümnega mängiva palluri vähekvaliteetse mängu tõttu eriti sitasti hakkab minema.
Kooslaulmisest võib ainult und näha, ja ärgu nüüd lugupeetud jalgpalliliidu aktivistid pahandagu, kuid too mõniaeg tagasi kogetud üüratu ämber nimega "rahvuslike laulude laulmine lindi pealt tuleva koorimuusika saatel" keset mängupalavikku... Selliselt, niiõelda paugust, ikka eestlases rahvuslikku meelsust lõkkele ei aja. Silmapilkset tööstuslikes kogustes juurde tekkivat ülisapist ironiseerimismulinat, omade aadressil, võib aga täheldada küll.
Juhul kui leidub mõni inimene släsh jalgpalliaktivist, kes on õnnekombel selle postituse lugemisega siiamaani jõudnud, siis ma pakuks omaltpoolt välja ideepojakese - Istutatagu parem igassse sektorisse mõnikümmend aktiivset segakooritajat, kes võtavad koordineeritud kujul viisijoru üles ning siis võime hakata rääkima ehk kunagi ka hingest tulevast ühislaulmisest jalgpallistaadionil. Algust võiks teha kasvõi hümnist, kus minumeelest kaitseväelaste möirgavad hääled on juba praeguseks igati teretulnud lisa.
Unistus missugune, nagu ka see, et ma tabaksin kunagi kaamerasse Eesti jalkafännide võidurõõmu....
Seniks aga nautige neid korraliku higistamise tulemusel tabatud ootuse ja ahastuse, ängistuse ja lootuse, rõõmu ja kurbuse poolt tiineid killukesi mu tagasihoidlikus viewbooki Leedu-Eesti ja Eesti-Inglismaa galeriis.
Teab Klavan vaid, teab Pehrsson ka. Meil tuleb 11 aidataaa...
No comments:
Post a Comment