Et siis jah. Paroselt lahkumine oli küll kurvavõitu, kuid see eest vaade oli suurepärane. Viimast korda enne kui kohalikud ilmajumalad totaalselt ära pöörasid pakkusid nad mulle sooja suveõhtut tähistaeva all, mille saatel ma eemaldusin kodust, et minna koju. Väga lumisesse ja külma koju.
Reisuseltsi praamisõidu aal pakkus mulle kunstiprofessor Sarah, kellega koos lehvitasime saare asunikele kuniks saarest oli järgi vaid õrn valguskuma. Mida väiksemaks muutus saarelt paistev valgusemeri, seda rohkem jäi mulje justkui oleksid hetk tagasi eemaldunud mõnest galaktikast. Polnud mingit selget vahet tähtede ja tänavavalgustuse vahel. Ma saabusin siia samuti pimeduses, seega äkki see saar tõepoolest asubki mõnes teises galaktikas ning päevasel ajal sinna ühtegi sirget teed ei vii. Praegu tundub see olevat rohkem kui reaalne.
Aeg praamil möödus õnneks kiirelt, mille eest kandis hoolt härra Mac Book ja pirakas filmihunnik, millest valisime endalegi ootamatult välja vast parima ning ka temaatikaga ühtiva üllitise. Film rääkis briti raadiopiraatidest kuuekümnendatel ehk siis kuttidest kellele ülekõige meeldis rokkmuusika ning keda ei häirinud noorte inimeste hinge peale ordnungi ka midagi vallatumat tuua. Hea valik ka selles mõttes, et filmi lõppedes uppus laev väga väljapeetud moel.
Saabumine Pireuse sadamasse tähendas meie teede lahknemist, kuid mitte eriti kauaks nagu hiljem selgus. Taksojuht leitud ja maalid pagaasnikusse topitud võtsin mina suuna bussipeatusesse, kust oleks pidanud minema ekspressühendus lennujaama. Minu luureandmed aga osutusid kasutuks, kuna istudes seal peatuses oma suure seljakoti ja teise väiksemaga möödus minust üks kohalik papi, kes teatas, et sootuks teise kohta tuleb mul end toimetada. Buss minevat nimelt "nurga pealt". Missuguse nurga pealt, seda ma ei täpsustanud, kuna vanamees soovis kasuliku info avaldamise eest raha saada, aga mina olin põhjamaisele turistile kohaselt liiga umbusklik, et heast nõust kinni võtta.
Ehk siis tuli see nurk leida vana hea katse eksituse meetodi toel. Loomulikult möödus enamus ajast eksimisega, kuigi üllataval kombel suund oli õige, nurgad mis leidsin aga liiga ümarad, kuniks silmanurgast vilksatas mööda silt X96. Kakskymend kilo turjal ja teist kymmet kilo süles kandes lidusin mis jaksasin üle inimtühjade tänavate bussile järele, kuniks sain tal peatuses sabast kinni.
Olles kloppinud sekundit kümme kasutult tagaust võtsin suuna esiukse juurde, et bussijuhilt nõu küsida. Nõu selles mõttes, et too buss ei läinud lennujaama, vaid tuli sealt. Seda kinnitas ka sohver, kuid ilma suurema kärata palus ta mul siiski bussi astuda, et mind viimaks õigesse nurka toimetada.
Tundus, et õnn hakkas pöörduma. Kuid tal (õnnel ma mõtlen) ei olnud selle tunnistamisega mingit kiiret. Tõotatud nurga peale jõudes ootaski mind seal ees lubatud sõiduvahend. Haarasin oma asjad ja asusin end ümber paigutama, kuid minu uus sohver ei olnud üldse miskipärast vaimustuses, et ma tema bussi tahan siseneda ja lennujaama sõita. Uuris mind päris pikalt oma ükskõiksuses enne kui käega viipas ja mulle pileti müüs. Ja ka see ei tähendanud veel, et sõit oleks alanud. Suitsupaus kõigepealt, siis mootor käima aga jutt läbi esiakna kolleegidega kestis edasi. Umbes nii kella veerand kahe paiku öösel saime lõpuks liikvele.
Tunnike liiklusvaesetel kiirteedel ja Ateena getos möödus kiirelt. Jõudes lennujaama sai mu esimeseks ülesandeks vabaneda liigsest pagasist. Peale mõningast tiirutamist igasugu viitade ja kaartide vahet leidsin omale vajaliku instantsi üles. Nelikümend kaheksa tundi hoiustamist maksab siinmail 16 eurot. Ei hakanud lärmi tegema, kuigi soov oli julma ebaõiglust kõigile kuulutama hakata. Samas kella kahe paiku öösel pole lennujaam just teab mis pungil teatrimaja. Lisaks kuna lennutöötajate moraal siinmaal on hetkel niigi madal (olgu öeldud, et kolm päeva peale minu lahkumist suletigi lennujaam, kuna kogu kreekamaad vallutas üldstreik ja transpordiminister sai jalaga tagumikku pööbli käest), siis olin rahul, et sain igati normaalse kohtlemise osaliseks.
Järgmine ülesanne oli lokeerida lennujaama ööbima tulnud kaasõpilasi. Ma oleks võinud ka kesklinna sõita ja seal öömaja leida, kuid soov oli veelkord kohata tuttavaid nägusid, kuna tahad sa või mitte, kuid ega iga päev ei sõida just ameerika vahet neile külla kerge lõunasöögi manustamiseks ja niisama pläma ajamiseks.
Mul vedas. Nemad leidsid minu üles, kuigi mina olin see, kes mööda lennujaama kolme korrust ringi tuuseldas ja kõikide möödujate nägusid (kaasaarvatud turvatöötajad) hoolikalt jõllitas.
Seda, et ega eriti mingit magamist see ööse ei toimunud. Arvan, et ilma liiladamata poolt tunnikest kokku sain silmi kinni hoida. Aga see polnud ka tegelikult tähtis, küll kunagi jõuab puhata. Minu rõõm kestis kella kümneni, kui oli aeg teistel suunduda läbi väravate Nef Jorgi lennu peale. Mina seadsin suuna kesklinna poole. Oli kaval plaan minna metrooga nüüd, kus maratoniaegne luure ühistranspordi liikumismustrite kohta oli edukalt sooritatud.
Jälle tuli päris palju ringi kolada, kuna suunaviidad veidi küsitava väärtusega tundusid olevat või siis oli tegu lihtsalt üleväsimusega, mis põhjustas mu ajusagarates teatava koordinatsioonihäirelühiseülepinge. Pärast mõningast ringiratast sibamist leidisn metroopunkti ikkagi üles, kuid halvaks üllatuseks osutus hinnainfo. Oli veel selgelt meeles, et kuu aega tagasi kui sai laevasadamast metroopilet pooljooksujalu ostetud maksis see kõigest ühe euro, siinsed hinnad olid aga kuus korda kallimad. Noh jah. Äkki selle pärast kohalik pööbel kaks päeva tagasi ka tänavatele tuli, kuna oli juttu mingist protestiaktsioonist hinnatõusude vastu. Samas hindade kuuekordistamine tundus liig absurdne, isegi nii mustas augus oleva riigiga nagu seda on Kreeka.
Tegin mentaalse käeliigutuse piletiaparaadi suunas ja võtsin suuna tagasi bussipeatuse poole. Loomulikult oli ka sellega jamamist, sest niinimetatud ülemisel tasandil, kus sai end mõned tunnid tagasi bussist väljutatud poldud mõeldud uuesti sinna sisenemiseks. Tuli minna alumisele tasandile ja ka siis ei soovinud bussijuht mind sisse lasta, kuna pilet tuli osta spetsiaalsest putkast, olgugi et bussijuht on kohustatud pileteid ka ise müüma.
Kui olin kõik selle ära teinud ja bussiistmele end valmis sättinud võttis minu kõrval istet tuttav moll. "Tervist härra Mati Une!" jõudsin ma öelda. Seekord ta mind kuvaldaga oimetuks ei löönud. Uueks trikiks tema lõputus arsenalipagasis oli posttraumaatiline gipnoos, mis põhhjustab patsiendis äkilist huvi nokkimise vastu ja kõrvalmõjuna avaldub kerge tativool suunurgast. Nii möödus tunnike bussisõitu Ateena kesklinna, Syntagma väljakule.
Peab ütlema, et mulle jätkuvalt see linn ei meeldi. Ainuke meelirahustav paik oli suur park kuhu ma pärast seljakoti üleandmist hostelisse ka euoofria ja hüsteeria segust küllastununa sisenesin. Vajasin järsku kohta, kus maha rahuneda kogu sellest suurlinna melust - auotde mürinast, busside vurinast ja inimeste plärinast. Ainuke asi mis tohtis häält teha ja liikuda olid tuules kahisevad puulehed. Oli jälle kergem hingata.
Kuna temperatuur Ateenas kukkus reedese päeva jooksul ikka kordades, siis olin peale pooletunnist mediteerimist sunnitud uuesti liikvele asuma. Otsustasin üles otsida tuttavad tänavad ja toidukohad maratoniaegsest perioodist. Hea oli taaskord haugata Gyro (loe: hiro) nimelist hõrgutavat suutäit. Koosneb see pannkoogisarnasest saiast nimega Pita, mis keeratakse rulli ja mille sisse asetatakse kamaluga sealiha tükke, tomatit, friikardulast, punast sibulaviilu ja tzadzikit. Pita ise küpsetatakse eelnevalt pruunikaks ja peale raputatakse ka törts mingit maitseollust. Kahe euro eest sööki kuhjaga. Imestasin isegi, et kogu Parosel oldud aja ei suutnud nii odavat Gyro kohta leida, siin aga, suurlinna labürindis sain juba esimese prooviga tabamuse kirja. Toit käes jätkasin oma rännakut, et leida üles toosama tuttav itaalia söögikoht Ciao. Koht leitud tekkis mõte sealt uuesti õhtul läbi astuda, et veel korra noid suus sulavaid spinatiga täidetuid ravioole manustada.
Teel tagasi hosteli poole peatusin oma lõunatoidu söömiseks vana olümpiastaadioni ees ja jälgisin kerge muigega, kuidas innukad pensionärid trotsides külma väljusid üksteise järel reisibussidest ja suundusid aparaadid ja kaamerad käes tegema ülesvõtteid sellest päevi näinud kangelasest.
Jõudes tagasi dioskurose nimelisse hostelisse oli aeg üles otsida sinna tulnud kaaslased, kellest üks osutus olema seesama professor kellega eelmine õhta Paroselt olime teele asunud. Mingil kummalisel põhjusel ei tulnud kunagi jutuks kus me ööbime...
Peale nägude üleloendamist selgus, et üks pealinna kange vajab lahendamist, et oleks soojem õhtusöögikoha poole samm seada. Osutusin vabatahtlikuks, kes siirdus Ateena tänavatele toidupoodi otsima. Ja otsima ma seda jäingi, sest kesklinnas võid sa osta Versacet, Guccit ja Dolce Gabbanat niipalju kui süda ihkab, kuid Fetat nii lihtsalt ikka ei leia. Teglikult vajasin ma vaid ühte suurt apelsinimahla, mille peale tunniajast ringikolamist ühest putkast, mida siin on samapalju kui saartel kabeleid ka leidisn. Kuid apelsinimahla ostmine eiole siinmail niisama kerge, et astud aga külmiku äärde valid suvalise paki ja siirdud maksma. Selgus, et lisaks sellele peaksid ka hoolikalt jälgima pakil olevat aegumistähtaega ja vajadusel uue paki võtma. Mina seda loomulikult ei taibanud teha vaid jõllitasin külmiku ees lolli näoga samas kui umbkeelne kreeklannast müüjatädi mulle juhiseid dikteeris. No lõpuks lõi pildi klaariks tema üldfüüsiline kohaletulek. Irooniliselt sai koks segatud maratoni ajal kõikidele osalejatele jagatud joogipudelitesse. Spordijook ikkagi. Ja soe tuli meie juurde ja meie läksime pastat mugima.
Ajal mil meil uni magus maitses hostelis jätkas ilm oma vingerpusside mängimist, niiet hommiku kui asusime lennujaama poole teele saime kõigepealt osaliseks üksikutele lumepiiskadele. Kalifornia osariigi elanikele on selline nähtus alati rõõmuvalmistav, mis aga veelgi emotsioone üles küttis oli pisikesed lumehanged autode katustel ja kapottidel. Mitte kõigi, vaid mõne. Justkui oleks lumi kukkunud pilvedest öösel maha väga kontsentreeritud kohtades.
Tagasi lennujaamas õnnestus näha veel kahte kaasõpilast, kes õnnelikul kombel olid pääsenud Paroselt eelmine päev lennukiga tulema. Laupäeval ei liikunud selle saare vahet enam ükski inimraskust kannatav transpordivahend. Arvestades kui leebe oli ilm novmebris meie vastu olnud, pakkudes meile enamuse ajast suveilma, siis seda tänulikumad me kõik oma koosoldud aja üle olime. Viimast korda sai jäetud hüvasti, et siis ka ise lõpuks neljatunnine katsumus ette võtta.
Kuid selleks, et sul oleks võimalus neli tundi lennukis veeta pead erinevates lennujaamades kokku veetma kolmkümend tundi. Vähemalt nii arvas asjast Air Baltic, kelle hoolitsevale klienditeenindusmeeskonnale olen ma siiralt tänulik suurepärase ajaveetmisvõimaluse eest. MITTTTTE!!!!!
Mul ei ole sõnu, või kui ongi, siis need on kõik liiga ropud, et siinkohal ülesse neid hakata tähendama. Pealegi tahaksin ma siis vanduda vene keeles, kuna jutu järgi on seda võimalik teha viisteist minutit jutti, ilma et kordaksid ühtegi vandesõna. Vat kus on alles võimas keel.
Et siis nagu Agu Sihvkal on kombeks seda teha, tuleb ka mul alustada algusest.
Asi mille eest san tänada mineviku Urmast on tema ettenägelikkus võitlemaks igavate olukordadega. Enne kui ma Paroselt neljapäeva õhta lahkusin printisin ma omale kahele aaneli lehele välja kokku kaksümend neli meedjum raskusastmega sudokut, mis osutusid tõelisteks elupäästajteks minu pikal ootamisajal nii Ateena kui ka Rooma lennujaamas.
Et mida moodi ma Rooma sattusin. No ajaks mil minu lend oleks pidanud tabloole tulema ja seda mitte tulla ei tahtnud võtsin ma ette teekonna infopunkti, et välja uurida mis võiks olla minu väljalennu hilinemise põhjused. Infopunkt aga sellele küsimusele otsest vastust anda ei osanud, vaid palus mul siirduda airbalticu lende vahendava firma nimega Goldair boksi, mis loomulikult asus lennujaama terminali kaugeimas nurgas. Lohistasin end oma suure seljakotiga siis sinna ja seletasin oma mure uuesti ära.
Üllatus ja jahmumine, mis mulle laua tagant vastu punnitavatest silmadest osaks sai oli auhinda väärt. Tädi misiganestanimioligi ei suutnud uskuda minu soovi lahkuda Ateenast airbalticuga. Siis selguski, et nimetatud lennud olid tühistatud lennufirma poolt juba ajad tagasi. Selge pilt. Nüüd tuli leida võimalus muudmoodi koju pääsemiseks. Tädi soovitas mul kiirelt Münheni kaudu võimalus leida, kuna parajasti oli alanud selle lennu tsekkinn. Ja loomulikult tuli mul nüüd liduda lennujaama teise otsa, kuna Lufthansa ei saa ju ometi olla kõrvuti mingi tühipalja hangeldajaga.
Küsimuse peale palju maksab sõit Tallinna läbi Münheni sain külmalt kalkuleeritud vastuseks kaheksasada eurot. Mu pea keeldus isegi arvutamast palju see kodumaistes rahaühikutes võiks maksma minna. Küsisin igaks juhuks üle ega tegemist äriklassi piletiga pole. Sain eitava vastuse. No mitte ei tõusnud käsi seda piletit ostma. Võtsin taskust hoopis telefoni ja hakkasin tuttavaid koduseid numbreid valima, et keegi saaks mulle edastada alternatiivset infot. Ma ise ei olnud võimeline selgelt see hetk enam mõtlema. Tahtsin lihtsalt kedagi lüüa.
Meenus, et lennujaamas on tasuta internetiühendus. Võtsin suuna nende massinate poole, millest loomulikult vaid kaks olid töökorras klaviatuuridega ja või polnud ekraan ära hangunud olekus. Parimaks arvutiks osutus mudilase kõrgusele paigutatud massin, mistõttu olin sunnitud selle ees põlvitama nagu mõni süvausklik kirikus. No küll oli aeglane ja iganenud see sisteem, isegi oma kirjaboksi sisenemine võttis üüratuma aja. Rääkimata veel asjaolust, et üks sessioon kestis kõigest veerand tundi, mille lõppedes kõik pooleliolevad protsessid nulliti ära. Tundsin ennast paduturistina.
Järgmise poole tunniga kui oli tehtud miljon kõnet ja surfatud asjatult internetis oli mul olemas lausa kaks varianti kodu pääsemiseks. Esimene neist ühe peatusega läbi Praha, mis oleks jõudnud Tallinna järgmise päeva lõunaks ja teine kahe peatusega läbi Rooma ja Riia ning jõudmisega kodukamarale järgmise päeva õhtu kella üheksaks. Loomulikult valisin viimase, kuna mulle nii meeldib erinevates lenujaamades võimalikult kaua igavleda ja kõigile kuulutada nagu mõnele usuhullule kohane kui õnnistatud on airbalticu imepärased klienditeenindajad, kes teevad kõik selleks, et pikendada sinu eemalolekuaega kodust ja kodustest.
Õnneks kahjuks minust sellist usufanaati siiski Kreekas ei saanud. Valisin viimase variandi, kuna selle eest ei pidanud midagi peale maksma ning mul oli juba apsoluutselt savi selleks hetkeks kaua ma veel lennujaamades viibima pean. Küll aga pidin ma selle pileti saamiseks vinguma ja virisema airbalticu infotelefoni otsa sattunud neiuga, kes korduvalt väga imestunud häälega püüdis aru saada kuidas ma polnud nende telefonikõnesid ega e-kirju muutunud tingimustega kätte saanud. Minu antud kontaktid neile olid kõik kusjuures õiged, sest nüüd ilmus nagu võluväel minu postkasti ka uus muudetud lennuplaan. Asi korras. Tänud vanemaetle, kel oli taipu ühenduda tuttava inimisksusega, nimeks Heli, kodusest lennujaamast, kes orgunnis mulle airbalticu kontaktid. Nüüd jäi veel üle tühistada juba ära broneeritud lend läbi Praha, mille alghinnaks nelituhatseitsesada krooni. Pean tänama siinkohal Henrit, kes selle pileti mulle Tallinnast otse reisibüroost ära organiseeris ja pärast ka ära tühistas. Trahviks tagasihoidlik kakssada krooni. Köömes võrreldes, et mingi murdosa sekund tundus väga reaalne osta see va kaheksasaja eurone lennupilet. Külmajudinad ja kananahk teid võtku.
Väljalennuni oli sellest hetkest alates jäänud tühised viisteist tundi. Kojujõudmiseni ligi kolmkümend tundi. Sudoku välja, pastakas kätte ja numbreid pritsima. Selleks hetkeks olin ma ühe aaneli paberitest ära andnud ühele igavlevale kaasõpilasele, mistõttu oli mul võimalik lahendada vaid pool algsest kogusest. Ja loomulikult osutus meedjum raskus nüüd jube lihtsaks. Lahendused lausa lendasid, aeg aga vaid roomas nagu tigu ja irvitas. Pidin omale alternatiive leidma, mistõttu võtsin suuna poodide poole, olles enne seda veel omale käru hankinud, et pagasi vedamine mugavam oleks. Müttasin tükk aega ajakirjapoe riiulite vahet enne kui sealt Empire nimelise ajakirjaga välja kargasin. Filmiuudiseid pakatavat kirjandust meeldib mulle ikka lugeda, eriti kui esikaanel veel selliste filmivirtuooside nagu Spielberg ja Jackson uus üllitis nimega Tintin vastu vaatab. Ka intervjuu ühe mu pikaajalise lemmiknäitlejaga, nimeks tal Denzel W. oli võimalik sealt vahelt üles leida.
Leidsin ajakirjapoe lähedusest ka telekanurga, kus korraga seitsmel ekraanil pildiedastus toimus. Kõik puha lameeekraanid jaeitemituttollisuured. Vasakus ülemises nurgas oli just käimas laskesuusatamise naiskondlik teatevõistlus ning alumises nurgas kohaliku jalgpalli superliiga kohtumine. Ülejäänud kanalitest pakkus huvi veel müüdimurdjate tegemised, kes püüdsid kõiki asju hõbedase teibiga kinni mätsida ja siis nende vastupidavust katsetada. Kui see saade läbi sai nautisin veel top geari, kuid hääletul kujul pole elamus ikka päris see. Kogu see protsess tegi ka jube näljaseks, kuid mul puudus igasugune tahtmine lennujaama hindade alusel söögipoolist muretseda, mistõttu pidin endaga tunnikese võitlema, kuni nälg lõpuks võidutses ja ma suuna sbarro restosse võtsin. Mul vedas, et selle tunni vastu pidasin, kuna minu soovitud spagetid lihapallidega tomatikastmes said just spetshinna, mis sisaldas ka pooleliitrist limonaadi. Minule maitses seekord Pepsi. See oli päeva parim osa. Tundsin, et saatus päris minu vastu siiski ka ei ole. Tegelt oli ikka küll, kuna minu otsus pärast söömist silmi puhkama ja muusikat kuulama minna ei õnnestunud väga hästi. Pingi ma leidsin ilusti ja mugava asendi suutsin ka omale tekitada, kuid nüüd osutus streikima hakata parempoolne kõrvaklapp, mis hirmsa mudimise peale küll mõned korrad lubas stereohelil tekkida, kuid kokkuvõttes olin sunnitud leppima monoga läbi vasaku kuulmiskanali. See tähendas ühtlasi, et pidin taluma lennujaama muusikavalikut, mis kohati väga kaheksakümnendate liftimuusikaks tikkus muutuma. Paduturist jääb paduturistiks (häälda: matsid jäävad matsideks).
Kõige närvekõditavam moment kogu selle ooteaja jooksul tekkis siis kui põis soovis kergendust saada. Peldikuid oli lennujaamas mitmeid, kuid mind piiras minu pagas, mis ei tohtinud millisekundikski jääda valveta, vähemalt nii väitis kõlav naishääl lennujaama kõlaritest iga paarikümne minuti takka. Otsustasin siiski oma õnne proovida ja suundusin kõige inimtühjemasse jaama otsa. Vedas. Turva ei jõudnud minuni enne kui mina juba uuesti käru taga seisin ja kivinägu pähe tehes suuna pinkide poole võtsin. Sealtmaalt edasi tundisn, kuidas kõik turvakaamerad olid minu tegemistele, õigemini mittemillegitegemistele suunatud. Kui see oleks mõni hea spioonifilm olnud, siis minu roll oleks kindlalt olnud lennujaama turvade hämamine samal ajal kui topeltnulliga mehed kommipoes puhta töö teevad võinomidagi vähemhirmsamat.
Kell neli pühapäevase päeva hommikul umbes nii peale viiesajandat katset sõba silmale saada otsutasin minna uurima kas Alitalia tsekkinn juba mind ja mu pagasit tahab turvatsooni lasta. Nii oligi. Kaalusin uuesti suure seljakoti ära. Seekord mingeid ülekilosid ei tekkinud. Kolm kilo jäi varukski. Oleks selle peale siis kolm kuud tagasi Tallinnas tulnud.
Sain siiski vaid ühe pardakaardi kolme soovitu asemel. Selgus, et pidin Rooma lennujaamas uuesti kui lahkuv reisija lennujaama tsekkinni minema ja seal oma lennusoovist teada andma ning ka Tallinnasse välja tsekitud pagasi kleebist näitama. Pole probleemi, küll saab tehtud. Ja nii siirdusingi ma värava, tunnusega B26, suunas või vähemalt arvasin seda mina, kuniks passikontroll mulle näpuga viibates vastassuunda palus minema hakata. Ilmselgelt oli väsimus ratsionaalset mõtlemist ja käitumist halvamas. Teine katse oli siiki palju edukam. Enne veel aga kui turvakontrolli siirdusin kiikasin minagi kommipoodi, kust haarasin endale kaks suurt piimašokolaadirosinapähklitahvlit, mis valmistet Milka ja Cadbury osavate kondiitrite poolt. Lennujaamad ja lennukid tekitavad minus alati vajaduse kiireks energialaenguks ja ma ei eksinud ka seekord.
Edasi moikkasin juba turvakontrolli muhedaid nais- ja meesisiksusi, kes uurisd kas mul võiks kotis mõni vedelik olla. Ütlesin kindla „Ei” ja asusin oma kraami lindile asetatud korvi seadma. Et asi sujuvamalt läheks olin erinevates püksitaskutes olevad asjad seljakotti tõstnud – jope, kott, euromündid ja püksirihm oli kõik mis läks röntgenist läbi. Edukalt sai läbitud ka turvaväravad. Ei soovind keegi intiimset kontakti minuga luua. Tagasi asju võtma asudes pöördus minu poole aga üks naisturva ning teatas, et mul on kotis kaheliitrine veepudel, mis on väga „no-no” ja kuulub nüüd ära viskamisele. Mul oli täiesti meelest ära läinud, et tüdruk kellele oma sudoku olin andnud jättis minu käsutusse suure veepudeli, mille ma lihtsalt omale kotti pistsin ja viimase olemasolu sealsamas ka unustasin. Niipalju siis kindlatest Ei-dest. Turvanaine küsis veel kas soovin võtta viimase lonksu, kuid veelkord avanes mul võimalus öelda „Ei”.
Kui pardaleminemiseni oli jäänud veel oma kõva viis minutit ilmus minu ette järsku üks härrasmees paberite ja pliiatsitega ja teatas, et esindab euroopa statistikaametit ning et vajab minu tähelepanu just täpselt selleksamaks viieks minutiks, et täita üks vorm. Milline ajastus kreeklase poolt. Meeletu keeletu hingetu entusiasmituhina saatel asusingi seda täitma, kuna polnud jaksu ebaviisakalt selga pöörata. Õnneks kõik mis seal küsiti oli, et kui palju ma siis kreekas viibisin ning palju ma kreeka peale oma raha olin kulutanud. Mõtlesin siis mõned suurusjärgud välja, mis tundusid ka endale mõistetavad ning andsin paberi tagasi, pastaka võisin endale jätta. Kuradi palju raha sai ikka raisatud. Kõik oli seda väärt. Võimas.
Ja lõpuks ometi siis esimene osa kolmeosalisest lennusaagast algas. Ja väga ilusti algas. Päikesetõusuga. Oli kohe tunne, et see tähendab midagi head. Tõusvat päikest seostatakse ju ikka peamiselt millegi uue algusega, millegi värske ja elujõulisega. See pidi mingi märk olema.
Lend Rooma sujus kähku, ei jõud eriti puhatagi kui el capitaan juba teavitas maandumisprotseduuridest. Saabudes lennujaama tekkis ka erakorraline nostalgiamoment. Sai ju alles eelmise aasta augustikuus siit koju lennatud peale lahedat kahenädalast seiklust töökaaslastega. Fiumalbo ;)
Rooma lennujaam mulle kohe täitsa istus. Teadsin kuhu suunas liikuda ilma suurema vaevata. Korra sai nina ka päris õue pistetud, kui oli vaja esimesest terminalist kolmandasse jalutada. Ilm oli külmavõitu, kuid lund polnud kuskil näha. Tsekkinn number kolmsadakakskümendviis oli koht, kuhu pidin kolme tunni pärast minema, et end registreerida järgmise lennu peale. Koht leitud suundusin otsima istumisalust, mis ootas mind õnneks lähedalasuvas mäkdoonaldsi restoranis. Burkat ma tellima ei hakanud, vaid võtsin välja oma šokolaadi ja kugistasin seda kahe suu poolega ning jätkasin ajakirja lugemist ning sudokude lahendamist. Proovisin ka tukastada, kuid ümberkaudsete laudade möla oli liiga kõrvukriipiv, mida isegi valjukskeeratud monokõrvaklapp ei suutnud summutada.
Tunnid möödusid ja sain lõpuks tegevust tsekkinnis. Kuigi tegu oli airbalticu lennuga toimetasid minuga ikkagi Alitalia naisisiksused, kes peale mõningast itaaliakeelset mulinat leidsid üles mu pardakaardid ja palusid mul asetada seljakott lindile kaalumiseks. Selgus, et see on järsku liiga raske ühes minuga lennukisse võtmiseks. Pidin midagi välja võtma ning koti üldpagasisse andma. Ei mõistnud mis moodi siis nüüd järsku pagas raskeks muutus, olin ju isegi veeputli ära andnud. Selgus, et mu lemmik lennufirma airbaltic pahandab väga kui reisijad liigraske pagasiga lennukisse sisenevad, mistõttu peab kandam kaaluma vähem kui kaheksa kilo. Õnneks oli mul seljakoti sisse pandud kaamerakott, mis võimaldas mul hoida ühes endaga kõige kallimat vara ja anda sisuliselt tühi seljakott (kaks raamatut + mõned paberid + akulaadiajd ja pusa) lennujaama pagasitranspordi hoolde. Müstika.
Taaskord turvakontrolli ja siis miskit närima, kuna ei tahtnud väga lennuki toitude peale lootma jääda. Puuviljasalat ja fetajuustu sai oli parimaks leiuks lennujaama pagariärist. Võtsin lisaks veel puht nostalgitsemise pärast sanpellegrino apelsinilimonaadi. Jaa, suvi tuli meelde.
Oli taas aeg lennukile ronida, kuid enne veel sai kogetud kerget paanikat kui napid paarkümend minutid enne pardale asumist polnud lennukist kippu ega kõppu ning siis veel muudeti ära värav. Mingi hetk hakkas uues kohas siiski rohekas lennukisaba paistma ja vaid loetud sekundid enne tegelikku väljalendu lubati meid ka pardale.
Jubedalt kütavad need airbalticu lennukid. Korralik leitsak oli tekkinud ajaks, mil olime valmis õhku tõusma ja keegi ei märganud seda ka maha keerata järgmiste tundide jooksul. Õkutõus. Lahe iga kord. Keerasime lennuki nina nüüd jäädavalt põhja suunas ja ühtlasi andis see peatselt aimu ka sellest va lumeuputusest Euroopas, millest olin kodustelt kuulda saanud.
Kui õhkutõusust oli kulunud rohkem kui kaks tundi oli aeg hakata jälgima päikese loojumist pealpool tihket tahket pilvemassi, kuid enda silma looja lasta ei õnnestunud, kuna kas siis stjuuardessid või keegi reisijatest suutis pidevalt mind mingitpidi tonksata. Noja palav oli ka. Tellisin siis omale veel ühe puuviljasalati niigi mõttetust lennuki toidumenüüst ja loomulikult ajasin veidi puuviljavedelikku ka endale peale. Paduturisti elamus peab olema täiuslik.
Ja siis kui tunnike veel minna võtab meiega esmakordselt ühendus ka el capitaano, kes peale arusaamatut mulinat pöördub reisijate poole ka inglise keeles. „Riias on miinus kuus” ütleb hääl kõlaritest. Rahvas ohkab ja ahhetab. „Tere talv” mõtlen mina. Läheb mööda veel pool tunnikest ning el capitaano võtab meiega uuesti ühendust. „Seoses halbade ilmaoludega on Riia lennujaam hetkel suletud”. No selge. Arvasingi juba, et liiga lihtsalt pääsen sellest lumetormist. Õnneks sõnum jätkub ja saab teatavaks, et niiumbes neljakümneminutilise õhustiirutamise järel on meile siiski lubatud maanduda. Tegelikult saame isegi veidi varem maandumist alustada. Tubli töö lumesahamehed. Maandumisest annavad märku ka kiunuval häälel lennuki kõhust välja liikuvad rattad. Kuid tänu korralikule pilvakttele võib vaid oletada kui lähedal me maale oleme. Ikka suht viimasel hetkel avaneb meie ees lennujaama tuledemeri. Lennuk rapub aga läheneb siiski kindlalt oma rajale. Kontakt maaga on saavutatud, kuid sellele järgnev pidurdamine on küll veidi kõhedustektitav. Selline tunne, et kohe keerab lennuk ennast paksu lumekihiga kaetud rajal kummuli, mistõttu oleks vast enam kui sobilik alustada kiljumiseja karjumisega juba praegu. Aga el capitaano on kogenud sell ja suudab metallpeletise üle kontrolli säilitada, millele vastutasuks korraldavad reisijad spontaanse aplausi. Polegi ammu plaksutanud lennukis. Mitte, et ma väga palju lennanud enne seda oleks.
Oleme Riias. Võtan suuna kohe järgmise värava peale. Kiikan ekraane. Kõik tundub sujuvat ajakava järgi, mis tähendab, et järgmise lennuni on jäänud veidi alla tunni. Esimest korda üle kolme kuu kuulen tuttavat keelt otse minu silme all. Ja neid inimesi on siin lausa mitu, kes seda valdavad. Pühendan oma tähelepanu lennuinfo jälgimisele ja meid Tallinnasse viiva lennuki otsimisele. Väljas tuiskab, nii mis mühiseb ja on näha palju edasi-tagasi sibavaid vilkuvaid tulukesi. Tähendab töö lennujaama lahtihoidmise nimel endiselt käib. Hääl kõlarites teatab järjekindalt hilinevatest lendudest, kuni lõpuks jõuab järjekord ka meie lennuni. Uus info veerand tundi peale esialgset õhkutõusu aega.
Umbes samal ajal veereb akna taha ka meie lennuk, kust hakkavad väljuma reisijad. Selge. Viivituse põhjus on arusaadav. Lennuk tuleb uueks õhkutõusuks korda sättida, kütust võtta ja pagas peale laadida. Jälgin pingsalt kuidas jaamatöötajad pagasit lennukist välja loobivad ja mõtlen kas mu risk oliivõli transportimisel ikka õigustas end ära. Ettevalmistused said ju head. Ostsin õhukindlalt suletava plastkarbi, mida olin eelnevalt lasknud ka testida ja mässisin selle veel kahekordsesse toidukilesse ning sinna ümber asetasin veel suure saunalina ka. Kunagi aga ei tea kuhu kohta su pagas võib sattuda ja milline jõujuurikas sellega ümber käib. Ei soovinud siiski väga, et kogu kott saaks oliiviõliseks. Kogu mu töö nende korjamisel ei tohtinud muutuda asjatuks mingi tühise apsaka tõttu, eriti kui selle taga veel imeline airbalticu meeskond saab olema.
Ootamatult hakati meie lennukisse reisijaid kutsuma. Varem kui infotabloo ette nägi. Võib-olla tõesti ei viibigi meie lend niiväga kaua. Tervitan mõttes sama lennu kasuks otsustanud nimekaimu Urmas S.-i (temalt võite seda va kreditkaarti laenata, kui tahate atentaati sooritada vms.).
Tagurdasime juba jaamahoonest eemalegi, kui järsku el capitaano teatab, et nüüd ootame umbes poolt tundi, kuna paberimajandus pole veel korras. Ja ilma paberiteta ei lenda ju ükski lennuk. Tundub, et kogu lennujaama personal on lund lükkama saadetud ning kellegile polnud enam dokumentide vormistamist delegeerida. Pool tundi läbi antakse meile uus info, et läheb veel kümmekond minutit. No kokku läks siiski tund enne kui mootorid tuurid üles võtsid ja me hoovõturaja poole suundusime, et siis minu arvates kohe peale õhkutõusmist uuesti maandumist alustada. No pole just teab mis kaugel see Tallinn.
Kell veerand kümme kaheteistkümnendama detsembrikuu õhtal nägin taas lennukiaknast tuttavat maja Nurmenuku poe taga. Lahe oli vaadata lummeuppunud linna, kus igatsorti valgustus huvitavaid täppe ja triipe joonistas. Nagu kunstinäitusel oleks old. Napid kümme minutit hiljem puudutasid rattad taaskord maad ning minu elu parim reisielamus oli oma otsi kokku tõmbamas. Jäi vaid veel pagasinõudlemine.
Hoolimata üpris rahlulikest ilmastikutingimustest läks pagasi kättesaamisega ikka aega. Suure seljakoti kattekoti rihmad otsustasid end veel mingi ime läbi suvalise konksu taha kinnitada, niiet ma pool upakil proovisin trotsida lindi liikumistrajektoori ning tõmmata kotti vastassuunas konksust eemale. Erilist abi keegi ei osutanud, kuid lõpuks sain oma koti siiski kätte. Ka väike seljakott tuli kohe järele. Tore. Vähemalt on kogu kraam olemas. Imestasin siiki veel, mis imelisel põhjusel suure seljakoti kattekott mullane ühest otsast oli ja kuidas sinna auk oli tekkinud. Ainult airbalticu lennul võib vist midagi sellist kogeda. Kuna muid suuremaid vigastusi välisel vaatlusel ei tuvastanud, siis lõin käega ja hakkasin väljapääsu poole tüürima, kus mind ootasid üle tunni aja kannatlikult vanemad kui ka „Talenti” koju kutsuma tulnud sõbrad, nimedeks neil Keijo, Mari-Liis ja Anne-Mari.
Oli imelik olla tagasi. Kõik oli kuidagi võõraks muutunud, missest et vana ja tuttav.
Mu läbielamised Parosel olid minusse jätnud niivõrd tugeva jälje, et mul tekkis vägisi pähe küsimus: KODUS???
EPILOOG:
Mingi ajulühise tõttu ei olnud ma omale varunud rohkem vabu päevi, et kodumaa ellu rahulikult sisse elada. Otsustasin siiski karvase ja mitu päeva kasimata olekuga mitte tööle minna. Kirjutasin ka oma ülemustele, et magan ja korrastan end ja siis laekun millaski.
Viimaks korterisse jõudes lahendasin ka ühe suure müsteeriumi. Nimelt tundus mulle juba pikemat aega, et mu teksa- ja matkapüksid on kuidagi välja veninud, sest püksirihma kandes tuli seda kogu aeg viimases augus hoida ja ka siis oleks tahtnud veel ühte lisaauku. Käisin kaalu peal ja selgus, et minu sisuliselt igapäevane õlle ja veini ning vahel ka viskitarbimine on mu taljelt korjanud viis kilo vähemaks. Tehke järgi kaalujälgijad ;)
Ahjaa. Tore oli ka esimesel tagasioleku päeval näha kodumaal päikest taevas siramas. Tegin sellest kohe pilti kah.
EFKHARISTO!!!
