Pooleldi taastunud neljapäevaõhtasest praadi, rulaadi ning kaelakarbonaadi pohmelusest sai jõululaubäval võetud ette Surunuaiatuur 2010 alapealkirjaga "Otsi kohta, kus sa saad (küünla panna)".
Igati tavapärastes oludes mul seda pohmakat jõululaubä hommikul olla ei tohiks, kuid sellel aastal lihtsalt on kõik asjad erakordsed, siinkohal siis ka söömine ja joomine ülejäänud pööblist päev varem. Ja tead, täitsa hea, et nii juhtus, sest tekkis võimalus veeta päev kaameraga kodulinna uuesti avastades, mis kuulub ühtlasi minu massiivsesse tipprehabilitatsiooniprogrammi - Ära vingu, vaid tee pilte.
Kuigi igatsorti meediakanalid kiljusid vihase neiu nimega Scarletti jõudmisest kodumaa pinnale, algas reedene päev ju ilusaste. Lund oli ja külma oli ja siis veel oli lund ka ja autod liuglesid ja parkimisega tegeldi ning inimesed üritasid teepuuduse kiuste ringi sebida, kusjuures taevas oli hallimast hall. Põnev on see talv siinkandis, siis kui lund ei ole virisevad kõik ja kui lund on palju virisetakse veel rohkem. Vähesest päikesest vast siinkohal ei räägikski. Mina olin aga rahul, kuna taandamismärke ilmutav pohmakas võimaldas mul tekitada isu katikuklõbina järele. Olin just saanud nädala alguses sõber Zampolt (tuntud ka kui Kaur E.) uhke mänguasja, mis sajast neljasajani kõigest poole sekundiga jõuab liikuda. Võimas.
Olles võtnud sisse shotguni koha turbot omavas "alteaiksellis", mille lisavarustuses oli peale ühe vanavanema ja kahe vanema veel ka lumelabidas, algas sõit Rahumäe kalmistu imeliste lumiste nõlvade vahele.
Täiesti eksprompt rakendasin käiku plaani hakata jäljendama turistist päevapiltnikku, kes vaimustub kõigest ja kõigist mis tema ümber avaneb. Juba tammsaare teelt miilitsamaja poole ära pöörates oli selge, et ka kodumaa pinnal pilti tehes võib sattuda samasugusesse pildistamisvaimustusse nagu see on kombeks pisikestel jaapani pensionäridel. Tore. Hulk reisiraha jälle kokku hoitud või noh ega peale Kreekas käimist just väga suuri reisimõtteid pidada ei saa.
Surnuaed uputas lumest. Pehmed lumemütsid katsid nii raagus puuoksi kui ka uhkeid hauakivisid, riste ja aedu. Vabalt võis juhtuda, et asetasid küünla valesse kohta, kui korralikult kaevamisega ei tegelenud. Küsitav oli ka õige hauani viiva raja leidmine, sest radu lihtsalt ei olnud. Proovi siis veel surnute suhtes viisakaks jääda ja loota, et otse keset kellegi hauaplatsi oma saabastega ei maandu. Olles täielikult andunud katikuklõbinale polnud minu jaoks see enam probleem number üks. Primaarseks sai hoopis kitsikus nimega "külm haukab ja näpud läinud". Tänu taevale hakkas mõistus umbes samal ajal pohmelli vahelt välja piiluma ja soovitas taskust välja turritavad kindad kätte panna.
Ekskurss aga jätkus ja kandus edasi linna teise serva Pärnamäe kalmistule järgmiste lõputut tsillimist harrastavate tuttavate ja sugulaste poole. Siinkohal avanes erakordne võimalus taaskord sõita läbi lasnamäe, kuhu niisama oma jalga eriti ei tõsta. Kui ma peaksin kellelegi oma kodulinna kohta midagi pajatama, siis selle linnajao jaoks on mul öelda vaid üksainumas asi - vaata Sügisballi.
Olgu ütlen veel mõned asjad. Depressiivfotogeeniline, fotogeeniliselt depressiivne. Getomast getom. Antiorgaaniline, orgaaniline Anti. Kas ja kuidas saab siin keegi õnnelik olla?
Pärnamäe kalmistu läheduses, otse lille ja pärjalaudade ees tervitas kõiki autoga saabujaid miilits, et parkimine, mis erakorraliste lumehangede tõttu niigi keerukas oli, veelgi küsitavamaks muuta. Tänu heale ajastusele õnnestus meil siiski potsatada täiesti legaalsele parkimiskohale, et siis nagu kombeks jalutada läbi surnuaia, otsides jällegi mälusopist üles tuttavad hauaplatsid ja rajad.
Miks ma tahan rõhutada sõna "jalutama" on sellepärast, et paljud kaaskodanikud ei tundu seda hästi mõistvat. Tekkis vägisi küsimus, kas surnuaeda on hakatud krunte müüma ka elavatele, kes püüavad võimalikult "ukse alla" end oma liikumisvahenditega parkida.
Sellega siis hakkas päevane tuuritamine oma otsi koomale tõmbama. Ees ootas veel õhtane ringreis küünlavalge surnuaia ülesvõtuks.
Koduteeks sai valitud Pirita promenaad, mis ka halli ilmaga omab südantsoojendavat vaadet. Scarlettist pold veel kippu ega kõppu. Mälukaardile oli aga kogunenud juba arvestatav hulk pildimaterjali, millest siinkohal ka väikese ülevaate pakun. Eriliseks teeb siis selle seeria ühe taolise võlusõna nagu Hipstamatic kasutamine. Kellel rohkem huvi see leiab lisainfot hõlpsalt ka netisügavustest. Minu jaoks oli see üks suurimaid leide Kreekas veedetud ajal, mil sain mängida ameericlaste seas väga popiks vidinaks olnud iTelefoniga. Endal mul seda pilli siiki pole, aga õnneks tean ma üht ütlemata tublit inimisiksust nagu Jana Werner, kes on viitsinud fotosopi jaoks kamaluga makrosid kirjutada, mis muutsid kogu järeltöötluse lahedaks loteriiks.
Nätaki.
Ahjaa galerii kogu tema suuruses on võimalik vaadata järgmisel aadressil:
http://www.facebook.com/album.php?aid=18639&id=100001712450321&l=8d9d39c158
No comments:
Post a Comment