Seenetuum

Nüüd, see kõik juhtus küll Eesti Vabariigi aastapäeva hommikul nii kümne paiku kui siinkõneleja oma luugid lahti lõi ja voodis istukile kargas, et aknast paistvat imelikku pilvemoodustist uurida.

Selleks, et mitte valede faktidega kodumaa rahva seas paanikat külvata tegelesin viimased päevad jõudsalt selgitustöö tegemisega, et mis siis ikkagi plahvatas või kas plahvatas ja kui plahvatas siis kuidas ning mida moodi edasi peaks tegutsema.

Lugupeetud kodanikud. Nüüd mõned loetud ööpäevad hiljem võin täie kindlusega öelda, et riigipöörde katsega tegu ei olnud, samas polnud tegu ka tuumakatsega, tegu polnud üldse mitte tuumaga. Dokumentaalkaadrit aluseks võttes suundusin ma otsima suitsukollet, mille leidmine andis kahjuks kinnitust, et tegu oli järjekordse valimispropaganda ürituse korraldamisega, kus kõik poliitbroilertie suud lubadustest suitsema olid läinud ning see paks tomu siis korstna kaudu teed kõrgematesse õhumassidesse otsima olid asunud.

Olgem ettevaatlikud.

Juhul kui te nüüd saite sellest suitsupilvest ajukahjustuse või tunnete end kuidagi imelikult nii vahetult enne valmisi, siis otsige üles NO99 valmiskooli vidjod ja küll Jaak Prints teid juba järje peale aitab.
Üks Kõigi, Kõik Eesti Eest.

Ood torule

Kuidas jätta hüvasti väga mitemkülgse tööloomaga. Ega väga ei tahagi. Pigem jällenägemiseni. Olgu see pilt austusavalduseks kõikidele 100-400 L tüüpi objektiividele maailmas. Voh.

Sõbrapäeval topelt ei kärise

Olgu ta magus. Just!

Naerata...

Naeratuse püüdmine kaadrisse on raske. Eriti, kui on sooviks tabada naeratust, mis ei tundu juba peale esimest pilguheitu pealiskaudne või kuidagi võlts. Tunnen, et olen väsinud vaatamast neid ilusaid, kuid ühetaolisi säravvalgete hammastega ja kõrvuni ulatuvaid naerunägusid.

Otsustasin, et teen proovi, et teada saada kui keeruline ikka on teist inimest juhendada ausa naeratuse saamiseks kaadrisse. Tahtsin, et pilti oleks võimalik vaadata kauem kui hetke. Äkki õnnestub mõte rändama panna samamoodi nagu piltidel, kus inimesed suht morni olekuga vaataja suunas põrnitsevad. Millegipärast on neid pilte palju lihtsam liigitada kategooriasse "sügav" ning "lummav", samas kui naeratamist seostatakse koheselt "odava klõpsuga". Kas naeratamine ja sealjuures sisemiselt rõõmus olemine poelgi siis sügav? Minu meelest on selle seisuse saavutamine ja ka hoidmine tihti raskem kõikidest muudest seisunditest. Nii hea ja lihtne on olla näiteks rahulolematu ja viril. Piisab mul ainult peeglisse vaadata...

Mind kummitab ikka ja jälle mõned ajad tagasi samal teemal loetud blogisissekanne (http://blakeandrews.blogspot.com/2011/01/space-test_29.html), kus samuti püüti arutada teemal, miks näiteks paljud kunstistaatust taotlevad fotod kujutavad inimesi, kelle näos on kõike muud kui rõõmu ja naeratust. Tuleb välja, et ükskõiksest näost on niivõrd palju rohkem võimalik järeldada.

Samas blogis oli ühes kommentaaris märgitud päris tabavalt, et kui palju me täiskasvanud inimesed üldse naeratame? Kas nüüd kinnitatud fakt või mitte aga parimal juhul paarkümend korda päevas (kui sedagi) tundus siiski liiga vähe. Süüdistada võib ju päikese vähesust meie laiuskraadil, kuid eks ta ikka rohkem meis endis kinni ole.

Ikka ja jälle kuulen, kuidas kuskil mujal on inimene palju rõõmsam ja julgeb seda siiralt ka oma ümberkaudsetele välja näidata, samas kui meil tänava peal vastutulev rõõmus nägu tekitab küsimusi, et mis tal küll hakkas ja mõned sekundid hiljem leiad end juba uuelt mõttelt, et küll see tal varsti üle läheb. Paras.

Nii. Ava nüüd silmad ja asu naeratama. Aga mitte võltsilt. Ära minust ja mu kaamerast välja tee. Las see katik muudkui klõbiseb ja välk sähvib su nina all. Huvitav, mis on küll proffide saladus? Kuidas nemad oma modellid maha rahustavad ja sellisesse tsooni viivad, et neil kaamerast ja kõigest muust ümbritsevat mürast ükstakama hakkab? Kuidas panna nad keskenduma olulisele, naeratusele, mis tuleb otse südamest?

Tead, mõtle mõnele vanale sõbrale ja meenuta midagi toredat, mis sul temaga koos olles juhtus....
Purgis. No kindaslti annaks veel paremini, kuid jõuab. Lõbus peab ka olema pilti tehes. Järgmine kord paigutan jänese ka päikese poolt valgustatud sohvanurka. Jäi teine kuidagi liiga varju.

Ja veel. Chalice laulis kunagi positiivsetest tulnukatest, kes otsustasid mitte saabuda, sest inimesed pidid liiga kitsad olema, et nende sisse ära mahtuda. Mõnikord tundub, et siiski paar tulnukat tulid salaja uuesti proovima.

Hääd Sõbrapäeva!!!

Kaevuluugid - Manhole Covers

Ammune blogipostitus Ugly Shit pidi kunagi päädima minu ülevaatega Parose ägedatest kanalisatsiooni kaevuluukidest, mis jäädvustatud soojal suveööl taskulambivalguses.

Kaevuluugid on endiselt lahedad ning omapärased, mistõttu tasus oodata kuni olen nad ära unustanud ja siis taas üles otsinud, et neid värske pilguga vaadata.

Kui välja arvata esimene pildiprojekt, mis algas juba 2008 aasta sügisel ja siiani veel oma lõppu ootab, siis see on tegelikult ametlikult esimene läbimõeldud ja edukalt lõpule viidud pildiprojekt. See mida hetkel siin esitlen on juba nn. re-mastered extended cut ehk eestikeeli röstitud ja võid peale määritud lõige.

Tegelikult annab see põhjuse oma vanas materjalis rohkem ringi tuulata. Punkt A kasvõi juba sellepärast, et mõni hea kaader avastada, mis ootab siiani tegemist ja punkt B esimene terabait hakkab varsti kukkuma, seega et mitte kohe jälle poodi tormata uut sisest ja välist kõvaketast soetama oleks paras aeg asuda karmi kriitikaga üle vaatama, mis kama annaks fotopööningult jaanilõkkesse toimetada. Praktika on juba olemas, kui kreekas sai igatsoodu materjali kõvasti koomale tõmmatud, et ainuüksi originaalfailidki väiksele kõvakettale ära mahuksid. Napikas.

Galerii ülal: http://urmasmand.viewbook.com

Euraasia parim trummar

 

Nii, juhtus ühel päeval nädalat paar tagasi, et küsisin ühelt Mari nimeliselt neiult, et mis ta teeb ja kus ta teeb. Tema vastas, et varsti teeb ja et see on äge, mis ta teeb. Kuna mul oli tekkinud just parasjagu suurematsorti tuhin igast eirnevat pildimaterjali talletada, siis palusin võimalust sellest ägedast osa saada, mispeale ükspäev veidi aja pärast Mari teataski, et vaat nüüd neljandamal veebruarikuu päeval Zelluloosi ajalooliste niiskete kivide vahel on üks tagasihoidlik prooviruum, kus võiks kokku saada ja osa saada segaliikmelise bändi MAKnetik argisest prooviseansust.

Rariteetne värk. Proovi tehakse praegusel aal paar korda aastas ja nagu osalejate enda seas levima hakanud legendid teavad rääkida, siis paljusid lugusid üle ühe salmi ei mängitagi. "Küll esinemistel jõuab ülejäänud salmid ka ära mängida..." Enesekindlust on neil kuhjaga ja miks ka mitte, neid ju tervelt üheksa tükka ning kümneski juba moraalselt toetamas.

Nagu ma teada sain on üheks selliseks" ühesalmi" looks bändi greitest hits listis lugu nimega Tsirkus, mida omal ajal (kui mina veel pissipotiga mööda metsi ringi paterdasin ja poes kolmnurkset piimapakki katsuda sain) kandis ette ansaambõl nimega Fix.

Julgen öelda, et puht kilometraazhiga, mis kulub, et selle bändi liikmed kõikidest erinevatest Eestimaa otsadest kokku saada löövad nad tolle värvika ajalooga dinosauruse siiski laiaks. Kas saab enam kaugemalt päälinna tulla kui Missost? No napilt. Aga see pole mingi takistus, kui hing nõuab kultuuri või noh siis vähemalt põhjust kodumaa kaugeimast punktist korraks eemalduda teise kodumaa kaugeimasse punkti. Annab elule kohe uue perspektiivi ja niiviisi.

Esimesele korrale kohaselt ei julgenud kohe kaamerat nina alla inimestele pista, las harjume üksteisega. Seetõttu võtsin kasutusele plaani B+ ehk teha proovist jäädvustus ajapildistamise kujul, millele boonusena lisandus ka mõnelooline proovietteaste. Täiesti spontanne, millest mind informeerinud bändiliigegi ei tednud midagi. Äge.

Nüüd, kus pildimaterjal on läbi vaadatud ja videogi interneti lõpmatutes avarustes vaatamiseks välja pandud selgus, et minu kartused olid asjatud. Lavakrampi kellegil bändisolijatest ei tekkinud. Kramp jäi minu kanda, kuid see käib asja juurde, kui pistad nina täiesti tundmatusse kohta. Eks parim materjal tuleb ikka siis, kui oled oma subjektiga rohkem tegelenud kui ühe korra, niiet jään ootama järgmisi bändi tegemisi ja loodan taas oma nina sinna sisse pista.

Mis puutub Euraasia parimasse trummarisse, siis tean peale nimetatud proovil viibimist, et kunagi olla olnud neid isegi kaks, aga see teine andis alla, sest olla saab ju ainult üks parim ja tema on Maiko ja tema on pildil esireas. Kus siis veel :)
Ülejäänud bändikatel on ka nimed ja need on suvalises järjekorras ja ilma sugudevahelise diskrimineerimiseta järgmised: Mari-Liis, Urmas, Kaupo, Liina, Diana, Margus, Ivari ja Kaido

Video aadressiks on
http://www.vimeo.com/19639892 
parool: maknetik

Kogu pildikama on väljas nagu ikka: http://urmasmand.viewbook.com

Ja kel rohkem huvi Maknetiku vastu, siis otsige nad Facetuubist või oli see nüüd JouBoxist ise ülesse.
Punkt

Kapteni logi täheaeg 660 punkt 4

Peale seda kui olin vanemkomandör Riker-ile edastanud käskluse kaptenisillal juhtimine üle võtta suundusin oma kajutisse, et tassikese Earl Grey saatel mõned galaktilised minutid lõõgastuda klassikalise muusika saatel. Õhk oli täis pinget. Tundsin seda oma meeskonna nägudest ilma, et oleks neile otsagi pidanud vaatama. Sõda Romulanidega oli vältimatu, nüüd jäi üle ainult loota, et meie pisike diversioonitaktika annab admiraliteedile soovitud lisaaega, et tsiviillaevastik neutraalselt territooriumilt ohutult eemale juhtida ning vastukaaluks sinna mõned hambuni relvastatud täheristlejad paigutada. Etturid olid asunud liikvele, nüüd jäi üle vaid oodata kas vastase lipp neelab sööda alla...

Flying Ninja Bubble Attack

Kui ootad, et patakad kaameral tühjaks saaks, siis pildista mulle.... paljusida mulle, eri suurusida mulle. Ja patakad tühjad on. Laevad taas.

Guugle Trazsnlazõn: Yea, batteries, bubbles.... fluffy

Transmiseerumine - Mindscapes

Nii hea on promoda oma portfooliolehte http://urmasmand.viewbook.com kuna nüüd ei pea enam kurja vaeva nägema siia blogisse mitme setme pildi ülesse riputamisega. Lisaks on seal kõik võimalik täisekraani peale lükata ja peale pläü nupu vajutamist ka laisa inimese kombel vaadata kuidas pildid vahetuvad ja vahetuvad javahetuvad javahet...

Paar sõna ka kommentaariks.

Tegu oli minu jaoks esmalaadse katsumusega ja samasugune oli see ka modellile. Mina ei tea modelli juhendamisest midagi ja modell ei teadnud modellimisest midagi, aga sellegipoolest oli võimalik veeta lahedad neli pühapäeva päiksepaistelist ja veidi tuisust tundi Tallina idakülje all pildistades ja pildimaterjali otsides.

Mõte oli algul küll minna puhtalt huvitavaid kohti otsimaie ja mõtteid mõlgutamaie, kuidas ja mida võiks pildile tabada, aga kuna modell oli juba otsind välja fotogeenilised riided ja kaenlasse asetanud Doris Kareva purpursametise köite, siis kukkus kogu esialgne plaan peapeale ja mis sellest välja tuli oli endalegi ootamatult positiivne üllatus. Algaja õnn ehk. Valgus oli, tuul tegi tuisku, lund oli, mida sai kühveldatud uuvee filtrile, et oleks võimalik autofookus täitsa segast peksma panna ja endale suure õhinaga lund näkku puhuda. Täielikust õnnest jäi ainult üks mööda vuhisev rong puudu, aga selle korraldame tulevikus ära. Ei olegi ju hea kui esimese korraga kõik perfektne oleks, siis ei viitsiks ju enam üldse pingutada järgmistel kordadel.

Seeria nimi mindscapes on järjekordselt in inglish. Praktiline värk ja pealegi pole emakeelel just sama hea kõlaga vastet pakkuda. Sellega on ka projekti tööpealkiri Algus I ammetlikult prügikasti saadetud.

Suures plaanis jäi pildile püütud materjal siiski mu vaimusilmas ettekujutatud põhimõtete lähedale, kuna eesmärk oli tabada olukordi mis laseksid mõttel vähe vabamalt kulgeda eri suundadesse ja püüaks tabada subjekti loomuliku tegevuse võtmes. Tagantjärgi oligi vast hea, et tugevamat raami ei tekitanud sessioonile, sest muidu poleks mõned pildid vast ilmavalgust näinudki. Tuleviku silmas pidades on siiski vaja mõningast juurdlemist teha, et päris kordama ei kipuks ennast. Ja lisaks peab ka inimpsühholoogiale rohkem mõtlema, et fotograafi ja modelli vahelist koostööd lihvida.

Side lõpp