Arvan, et juubelipostitus ehk minu sajas sissekanne sellesse blogisse langes juhuse tahtel just õigesse päeva, hetke, meelteseisu ja misiganesveel.
Kust lõpeb pilt ehk klõps ja algab foto ja vastupidi ning kas see kui esimene neist on raamituna seinal ja teine arvutiekraanil muudab midagi nende tõlgendamises ja väärtuses teie jaoks? Kas foto vaatamine on teie jaoks elamus? Kaua te ühel fotol peatute? Kus teile meeldib fotot vaadata, kas valgust kiirgava ekraani pealt, mille abil on võimalik käiata minutitega läbi tuhandeid ja tuhandeid kaadreid (ilma et viitsiks või tahaks süveneda ühtegi) või hoopis seinal viimistletud väljatrükina ja raamituna, kus massi asemel maksab rohkem mõte või ehk raamatus, kus läikvad lehed sisaldavad ka teie sõrmejälgi justkui tunnistust ja tunnustust, et näe vähemalt korra olen ma midagi taolist pidanud vaatamise vääriliseks? Kus peitub foto ehedus? Mitut fotot kannatate järjest ja mõttega vaadata? Mida ootate fotolt? Mis on ühe filmiga tehtud foto "kaal" võrreldes digitaalse tehnoloogiaga tehtud foto vastu? Okei, kas teil üldse läheb korda see fotomambodzambo?
Need küsimused on inspireeritud ühest teisest blogisissekandest, mis asus sellises kohas nagu The Ten Photo. Erinevad fotonohikud avaldasid seal oma arvamust teemal, kas miks ja kuidas fotode vaatamine Online-s ehk siis arvuti ja interneti vahendusel on kohandanud meie fototaju ja mis sellest kõigest võiks edasi saada. Link sellele blogipostile on toodud jutu lõpus.
Mõni tähelepanek. Online foto on nn. asenduskaup. Aga samas on fotode omamine Online keskonnas asendamatu, kuna vaid paari nupulevajutusega teeb kogu su fotokollektsioon ringi peale kõikidele kontinentidele ja jääb silma tuhandetele huvilistele, kelle abiga võib tekkida ja tekibki võimalusi, millest varasemad põlvkonnad vaid und võisid näha. Samas ei ole Online foto käegakatsutav ja ehe mistõttu tema võime asendada fotot seinal, fotomapi või raamatukaante vahel jääb küsitavaks.
Mina isklikult olen lõksus seal kuskil kahevahel. Ma tunnetan ja näen võimalusi, mida fotodega saab teha elektrooniliste töövahenditega, et kujundada nendest samasugune lõpptoode nagu väljatrükitud foto puhul. Vähemalt olen ma piisavalt naiivne niimoodi mõtlema ja end väljendama. Kuid siiski. Online on võimalus, kui seda mõõdutundega ja eesmärgipäraselt kasutada. Igaks otstarbeks ta kindlasti ei sobi.
Kõik taandub minu arvates emotsioonini, mida fotograaf püüab edasi anda ning mõnikord peab selleks suutma raamide seest kaugemale ka näha. Mulle meenub siinkohal üks Tallinna Linnagaleriis aasta tagasi nähtud näitus, kus Ott Kadarik oli oma suured panoraamid kõledate suurlinna vaadetega otsustanud ellu äratada pannes majad üksteise suhtes liikuma justkui tekiks võimalus näha kahedimensionaalsel fotol maja taga toimuvat. Lisaefekti andis veel linnamüra helisalvestis. Väike aga teretulnud ning ootamatult huvitav lahendus, mis pani ka endal kohe hammasrattad peas tööle.
Samas olen ma nõus, et Online sisaldab liiga palju infot, mis korraga sulle näkku paisatakse. Keskendumisvõime kaob ära. Lappad ja lappad, kui juba ühte ilusat fotot oled näinud siis tahad ju veel. Tobe oleks oma kodulehele seada ka piirang, et iga päev saab kasutaja sisselogides vaadata üht uut pilti. Mõni hullem nohik võibolla kannataks selle ära, kuid kaugele sa oma loomingu näitamisega niimoodi ei jõua. Aga noh kõik oleneb ju sellest, keda tahad omale publikuks, niiet võibolla on sellel ideel hoopis jumet. Samas kui on juba tehtud otsus, et panna oma tööd Online galeriisse üles, siis mulle jääb arusaamatuks, miks pannakse sinna 180x180 piksli suurune junn. Mulle tundub see näkku sülitamisena, öelgu kõik teised mida tahavad. Kuulasin mõni aeg tagasi photoshelteri veebiseminari, kus üks Pulitzeriga pärjatud naisisiksus nimega Stella Kramer avaldab arvamust teemal, mis töötab ja mis ei tööta fotoportfoolio loomisel Online-is. Olgu öeldud, et tegu on inimesega, kes valib meediaväljaannete jaoks välja parimat kraami (sellest ka vist tema perekonnanimi :)), mida professionaalne fotomaailm suudab produtseerida. No ikka väga selgelt andis mõista, et vabasta oma leht mõttetust kolast, tee taust valgeks ja paiguta pilt nii suurelt kui võimalik ekraanile ning unusta need tobedad veemärgid. Ja mittevähem tähtis asjaolu puudutas mida ja kuipalju fotosid tasub üles riputada. Esimesed viis fotot mingist jooskvast tööst peavad andma selge arusaama, kas fotograaf on asjale pihta saanud või ei. Mulle jäi kõrvu helisema veel üks lisamärge. Uuenda oma galeriid aeg-ajalt. Võta vanad pildid maha.
Karm näide algajale fotograafile, kes tunneb lõbu lihtsalt kogu oma kraami ülesriputamisest, kuid sellegipoolest hea teada, mida oma ala tegijad ootavad ja oluliseks peavad.
Ja lõpetuseks jõuan ma ringiga Espeni Transti näituse juurde tagasi. See oli minu jaoks esimene fotonäitus, kus ma tõepoolest üritasin aja maha võtta ja iga fotoga dialoogi astuda. Keskkond oli selleks juba sobilik. Olin mina ja vana laohoone seintele asetatud fotod ning taustaks kõmises muusika, mis aitas kaasa tsooni sisse elamiseks. Ei kujutaks ette kuidas see näitus oleks paremini töödanud kui just sellisena - väljatrükitud fotodena, mille ees sai vabalt edasi tagasi käia ilma, et ekraani kiirgamine oleks asunud su silmi väsitama kui sul parjasti tekkis soov nina sõnaotseses mõttes vastu lina panna.
Aga jah pilt mis sai üles pandud on Moonipõllust. Tegu on panoraamiga, mis ei taha kohe kuidagi ära mahtuda Online maailma piiratud esitlusaparaatidesse, et võimsat muljet endast jätta. Maris anna märku, kas see töö sobib su uue kodu seinale :)
Ja siin nüüd siis ka see lubatud link
http://thetenphoto.com/blog/?p=34&preview=true
No comments:
Post a Comment