Kõik on valmis. Rada on puhtaks pühitud kivi- ja klaasipurust, valged lipud lehvivad kõikides tsoonides kui ohutusauto oma plaanipärast läbisõitu sooritab, fotograafid sätivad veel viimast korda säritust ja loodavad tabada just sellelt kohalt päeva parima pildi, pulgakommineiud seisavad vapralt lõõmava päikese all oma nummerdatud kohtadel stardi-finishi sirgel, mehaanikutel käib kiirkorras peast läbi terve hooldusdrill lootuses, et kõik on sätitud just parima tulemuse saavutamiseks aga samas pole ohtu seatud sõitjat, publik on tõusmas kikivarvule ja pööramas pilku oma joogi- ja sööginõudelt rajale, kommentaatorid puhuvad vigasta suomea ja tasapisi on tunda detsibellide lisandumist nende häältesse, peakohtunik on valmis võistlejaid soojendusringile saatma, juhtide silmad on klaasistunud ning töötavad läbi igat kurve, igat sirget, igat pidurdusmaad. Kõik on valmis peale kesteabkuipikka ettevalmistusaega. See on kiirusearmastajate hobi. Raha, mis siia selleks, et viisteistkümend vähest minutit üksteisega mõõtu võtta magama on pandud peab end nüüd tagasi teenima hakkama, kasvõi natukenegi, kasvõi niipaljugi, et sõidu lõppedes kordki saaks rahuolevana autost väljuda ja oma meeskonnale ja toetajatele rahulolevana "Jess" karjuda ja segase ahvipärdiku kombel ringi hüpata. Ja siis süttivad rohelised tuled. Kõik on võimalik.
Aga kümme sekundit peale starti on selge, et täna ei olnud sinu päev. Hoolimata kogu sinu tahtest ja pingutusest ei saanud sa täna sõidust mingit rahuldust. Täna pead sa olema õnnelik, et said autost välja omal jalal ning juhtunut jääb mõneks ajaks meenutama vaid kange tunne kaelapiirkonnas. Veerandtunniseks pingutuseks viimase piirini timmitud kiirusekummardajast on saanud robustne mättatraktor, neoonreklaamidega rauakolakas.
Kurat, miks ma seda raha ei võinud reisimiseks kulutada.
No comments:
Post a Comment