See maaliline ussmoodustis asfaldist ja künklikust maastikust kannab nime Wehrseifen. Teadjad võidusõitjad, kes seal julgevad oma metalseid suksusid ohjeldada ütlevad, et alla vasakule pöörduvasse kurvi sisenedes näitab spidomeeter vähemalt kahtsada kilomeetrit tunnis ning kukub siis järsult nii umbes seitsmekümne viieni, et siis vaikselt koguma hakata. Aga siiski vaikselt, sest ees on veel kaks vähe kiiremat kurvi, millest läbi jõudes saab alles sõtkuma asuda, kuni rada oma nina uuesti üles tõstab ja uued vallatud ja salakavalad kohad ette näitab. Mina tean vaid seda, et kõrvalistujana on juba sinna jõudeski (nii umbes neli minutit peale möllu algust) käed jalad tööd täis, rääkimata kiivrisse uppunud peast, mis pidevalt püüab järgi aimata Prodigy vihast solisti. Teretulemast Rohelisse Põrgusse - Willkommen auf Nordschleife.
Kui ei teaks, kus parasjagu oled, siis võiks arvata et tegu on lihtsalt ühe silmi ja meeli paitava looduskauni kohakesega Saksamaal. Ja mis veel. Siin pesitsevad ka mõned looduskaitse all olevad linnud, kelle jaoks on püstitatud hulganisti vaatlustorne. Kõige kõrgem torn on siiski vana Nürburgi kindlus, kuhu paari euro eest ka ümbruskaudset maastikku saab imetlema minna. Juhul kui te veel selleks ajaks pole aru saanud, miks siin niipalju igast sponsorlogode ja numbritega kaetud üüratult kalleid maantehirme koos on, siis tornist ümbruskonda uurides peaks pusle lõpuks kokku sobituma.
See on koht kuhu võid tulla ja oma auto ja ka elu maha kanda, kui sul ainult selline tahtmine väga peaks tekkima. Tundub, et siin kehtivad veidi painutatud reeglid võrreldes muu maailmaga. Omamoodi gladiaatorite areen, et kogu testosteroon saaks kehast väljutatud. Ainus, mis ehk vähe kainestab on rahakott, mille sisu tühjeneb tunduvalt kiiremini kui jahtub tunne, mida tullakse üha uuesti ja uuesti kogema. Ja seejuures saab siin väga edukalt ka hängida ja tsillida, vaadates möödatuhisevaid massinaid, samal ajal ise vorsti grillides ja päikest võttes. Kangemad hängijad käivad siin juba aastakümneid ja on omale päris mugavad sisteemid ehitanud, et ikka võimalikult kodulähedane tunne ka loodusesse tulles säiliks. Ulme. Kollanokkadel ei maksaks siiski kohe uisapäisa magusamatesse punkitdesse oma tooli ja grilli üles seada, eriti suurte võistluste aegu, sest siis tuleb kohalik Hans koos oma freundidega ja teeb sulle sellise blitzi, mis annab silmad ette ka ühele teisele blitzile, mida madalmaade pojad kunagi omal nahal tunda said.
Äratuskella pole siin ka enamus aastast vaja, sest selle osa täidab mitmekülgne ja heliderikas hommikuprogramm, mis koosneb väga kiirelt liikuvate masinate mootorimürast, pidurikriginast ning rehvide vilinast. Üldiselt kestab see äratuskell vahetpidamata õhtuni välja, juhul kui just mõni jobu mootorrattur (ja neid tundub vähemalt mulle, et eriti siin näha ei taheta) vahepeal ei otsusta külge maha panna ja kogu lõbule vähemalt tunniks ajaks punast tuld näidata. Okei ühe korra päevas saavad nad andeks, aga kui ikka juba mitmendat korda ohmis näoga nahkmees rajapiirete taha häbenema silkab, ajab see ikka hinge ülejäänud seltskonnal täis küll. Scheisse.
