Kaks kaadrit sekundis

GoPro Hero kaamerad on ühed müstilised tööriistad. Nööbisuurune kalasilm, mis kõigile neile rusikamõõtu klotsidele külge on monteeritet, võimaldab nende kasutajatel üsna lihtsasti voolida pildikeelt, mis oma parimatel juhtudel läheneb filmimaailmast tuttavale "The Gilliam" nimelisele võttetehnikale. Lihtsam on kindlasti antud lainurksest seosest tolku saada neil, kes on kogenud suurel ekraanil säherduse filmivõluri kätetööd nagu seda üksnes mösjöö Terry Gilliam on võimeline pakkuma. Siinkohal olgu lisatud, et mitte mingil juhul ei püüa ma selle mõiste aupaistet laiendada oma pildiseeriale, kui ehk siis ainult niipalju, et paljud mu fotod on selle tehnika kasutamisest suurt inspiratsiooni saanud (no piisab kui kasvõi mainida maalähedast võttenurka, kus olemas nii esi-, kesk- kui tagaplaan).

Aga lähme oma jutuga siis nüüd korralikku vananaiste suve pakkunud Vilniusesse, kuhu juba varakevadel sai soetatud suures õhinas lennupiletid. Olgugi, et mu isiklik fänniajalugu, mil omadele jalgpallihiidudele on käidud aktiivselt vokaalset tuge pakkumas, küündib nüüdseks kaheksandasse valiktsüklisse, siis välislähetusi on  nende aastatega kogunenud veidi vähem kui ühel käel on sõrmi. Ja kui nüüd neid näppe veel omakorda poolitada, siis täpselt nii napilt olengi ma siiani Eesti jalgpallifänlust, ja oma osa sellest, dokumenteerinud. Ühesõnaga, oli ülim aeg selle teadmisega midagi sisulist ette võtta.
Nüüd... Kuigi Eesti jalgpallikoondise fännamist ei saa just väga otseselt seostada ekstreemspordiga, vähemalt veel mitte, siis oma dokumentaalplaani jaoks laenatud GoPro kaamera on just sedatüüpi tegevuse jäädvustamise lipukandjaks planeedil nimega Maa. See pealtnäha naeruväärse suurusega plastmassjubin lihtsalt mahub ja kinnitub kuhu vaja ning tema kohalolu ei ärata ka just ülemäära suurt tähelepanu (kui regulaarne akukontroll võrrandist välja jätta). Tõeline rosin on aga selle apastraadi pildikvaliteet, mis ilma igasuguse kasutajapoolse särituskontrollita on niivõrd hästi paika loksutatud, et sõna otseses mõttes jääb operaatori ainsaks tööülesandeks kaamera õigel ajal õigesse kohta suunata. Iroonilisel kombel on aga see ka üks suurimaid väljakutseid tolle vidina juures, kuna põhivarustuses ekraanile kohta pole (olgu siiski öeldud, et kõige uuemal versioonil, mis tuli sisuliselt mängupäeval välja on jõutud ka selle lisamiseni), mistõttu käib kogu töö pigem aastatega kogunenud kõhutunde järgi. Siinkohal siis tervitaksin kõiki filmikaamera fänne, kellele sarnaselt õnnestus ka mul kogeda toda rõõmu ja pettumuse piiril lainetanud emotsioonide virrvarri, kui oma pildimaterjali esmakordselt läbi kammima asusin.
Vürtsi lisamiseks tooksin siinkohal ära ka ühe omapärase statistilise sisekaemuse. Nende kolmeteistkümne kaadri leidmiseks/lukustamiseks, mida siin blogis suure uhkusega esitlen, kulutasin ma sisuliselt ühe ööpäeva oma noorest elunatukesest, kusjuures ühe kaadri analüüsimisele sai pühendet naeruväärsena tunduvad kaks sekundit. Kellel mate vähe nõrg, siis olgu lisatud, et too reaalsustaju piire kompav kaadrite hulk, mis selle paarikümne tunniga silme eest läbi lendas, ulatus nõks alla  Kahesaja Tuhande!!!
Lugupeetud lugejad, ksanafoob on tagasi ja nood fänluse kõrghetkedest pakatavad pildid pole midagi muud, kui lihtlabased filmikaadrid, mis vähemalt minu tagasihoidlikul hinnangul ei jää mitte millegi poolest alla fotodele. Pigem julgeks ma väita, et filmimine, lisaks oma "kaks kärbest ühe hoobiga" efektile, andis mulle lahedamad võimalused ümberkaudsete fännide emotsioonide tabamiseks, kuna samal ajal kui mina pildusin sülga mänguplatsi suunas sai kaamerasse tabatud kõrval-, ees- ja tagaolevate fännihakatiste käredaid röögatusi. See, kui palju ma pärast sülgasin ajal, mil sai tegeldud tolle tohutu pildimassi läbi kammimisega, jäägu siinkohal siseinfoks. Ksanafoobid ei saagi päris normaalsed tüübid olla.
Nüüd jääb siis vaid loota, et teie pilk peatub ühel kaadril rohkem kui kaks sekundit.
 

Argikoreograafiast ja tulpidest

„Selle albumi ma ostaksin!“

Vat kui midagi sellist kuulda pildiseeria kohta, mille tegemisel sul endal tugevalt käpp sees, siis kõlab juba nagu täitsa kompliment. Aga samas tekitab see ka omajagu kummastust. Eriti kui need suure vaimse higistamise järel nopitet kaadrid, mis mõjusid kui mõnd muusikaplaati saatev mõnusa kiiksuga pildivihik, kirjeldavad olukordi, mis on enamjaolt väikeses kuid siiski olulises nihkes tüüpilistest  "lukustatud" valiku võtetest. Eelnevale veel vinti peale keerates olgu mainitud, et ka too lukkudega valik on selleks hetkeks niigi juba väga tugeva kaldega.

Ühesõnaga situatsioon, kus ma ennast hiljutises Ly Lestberg'i ja Rebeka Põldsam'i poolt veetud fotolaagris leidsin, tekitas parasjagu segadust, kuna nõudis täiesti uutmoodi keskendumist ühes siilisoengusse pöetet peanatukeses. Tavalisse pildistamisprotsessi tekkisid järsku segajad nagu argine koreograafia, arhetüüp ja kohmakus. Piisanuks juba ühestki, kuna tundus, et paljudel laagerdujatel sigines mõtlemisprotsessi kerge liivakellaefekt ja ajust nimetissõrme suunduvasse pildistamiskäsklusse kodeerus sisse mõningane ärevus.
Ühesõnaga sai selgeks, et pildistada tuleks lakkamatult ja kõike, sest kuidas muidu tabada toda kohmakat argisust, mis jääb kahe vähekohmaka liikumispunkti vahele. Ehk teisisõnu pidanuks selle loogika järgi tegelema hoopis filmimisega, kuni mälukaardid umbes ja akud tossamas, et siis pärast saaks valida üüratu kaadrimöllu seast need õiged. Olles üks noist ksanafoobi pisiku kandjatest, kes seda praktikat viimasel ajal ka üsna mahukalt on rakendanud, tekitas see mõte tavapärasest veidi enam õõva. Adudes aga piiratud aja ja ressursi painet tärkas, peale kergesse veerandtunnisesse õõvanokauti langemist, minus usin ratsionaalsuserakuke, mille tulemusena rakendus mu ajusünapsitesse sissetöötatud koodijupile kohaselt tüütu spordifotograafi programm, mis oma kõrvulukustava kümmekaadritsekundisvõttereziimiga teisi kohalolijaid üsna kiirelt igasugusest argisusest ja kohmakusest vabastama asus. Kuna tegu oli ilmselgelt limiteeritud edukust omava ajaviitega, tuli peale lühiajalist ringisibamist taas käik neutraali lükata. Alles oli veel vaid lootus, et teised kaks grupiliiget, kellega oma ülesandevigurit jagama asusin, omavad selgemat arusaama, kuidas ootamatult keerukaks osutunud olukorrast parim välja pigistada.
Praktikas tähendas see siis seda, et päästiknäpu soojashoidmiseks sai laskutud pea ees spontaansesse lavastusfotograafiasse, mis ühtlasi tühjendas hallid ajurakukesed etteantud ülesande painest. Olles niimoodi viinud fookuse justkui mujale tekkis järsku ka võime aduda argikoreograafia hõngu ja ainitist lähedust ilma, et oleks pidanud seda otseselt otsima ja omi mõtteid sellele liialt fokusseerima.
Tagantjärgi võib öelda, et sellel kõigel oli väga palju ühiseid jooni Arthur Dent'i nimelise mösjööga* ja eriti ühe ereda episoodiga tema seiklusrikkas, aga täiesti tähtsusetus elus, kus ta ootamatult õppis ära maapinnast mööda kukkumise. Lühidalt selgitades on selleks vaja esmalt korralikult komistada, peale mida tuleb hetk enne hämmastavalt kõvasti vastu maad prantsatamist näha enda ees lebamas väikest tumesinist reiskotti, mille kohta peab kindlalt teadma, et olid selle kaotanud Ateena lennujaama pagasisüsteemi umbes kümme aastat tagasi oma isiklikul ajaskaalal. Kui sa seejärel maapinnaga üheks saamise asemel lendad, oledki kõik õigesti teinud. Nüüd... Kindlasti võib tekkinud uus olukord põhjustada teatava enesesäilitusinstinkti esilekerkimist, kuid selle süvenemisest tuleb igal juhul hoiduda ning keskenduda oma mõtetes hoopis reisikotile või siis näiteks tulpidele, sest vastasel juhul vaatab gravitatsiooniseadus teraselt sinu poole ja tahab teada, mida kuradit sa enda arust seal üleval teed.
Ja nii, tuleb välja, töötab kõige paremini ka argikoreograafia tabamine, kus oluliseks saab mõte tulpidest, nende varte meeldivast tugevast ümarusest, huvitavast värvivalikust ning sellest kui suurt osa kogu tulpide arvust, mis Maal kasvas või oli kasvanud, võinuks leida ühe miili raadiuses tuuleveskist. Ja kaadrid, need kohmakusest, argisusest ja arhetüüpsusest pakatavad kaadrid, need lausa lendavad su kaamerasse.

*Arthur Dent on viimane Maa elanik, kes ootamatult laheda juhuse läbi pääseb oma koduplaneedi täielikust hävingust kohutavalt ebameeldivate Vogonite poolt ja asub käterätt kaenlas seiklema mööda meie lõpmata suurt universumit Douglas Adamsi poolt kirjutatud Pöidlaküüdi Reisijuht Galaktikas nimelises viieosalises triloogias.