Kuidas ma eelmine aasta dokfilme vaatasin

Enne kui asun dokkide koorekihti hekseldama tahaksin eraldi tunnustust avaldada ka mösjöö Dave Grohl'ile väga uhke kaheksaosalise dokumentaalprojekti - Sonic Highways - valmistamise eest, mille raames ansambel Foo Fighters sõitis ameerikamaa risti põiki läbi ja lindistas oma kaheksanda stuudioalbumi. Nagu ka mehe eelmises, Sound City nimelises dokis, püüab ta ka nüüd kaardistada muusikaajalugu ameerikas, näidata kuidas erinevad muusikastiilid on läbi aegade arenenud ja üksteist läbi väga mitmenäoliste muusikute mõjutanud, lisaks kus kohast ta ise on inspiratsiooni ammutanud ning miks on just vanakooli tõed nagu pillimänguoskus, kübeke pimedat usku ning kuhjaga pühendumist vajalikud selleks, et hoida muusikute ja muusika latti jätkuvalt kõrgel. Nagu ka mees ise ütleb: "You have to become Badass."

Manakamana - Nepaal, USA 2013, Rež: Stephanie Spray, Pacho Velez

Kui teid paelub kaheks tunniks stoiliseks köisraudteevaguniks moondumine kusagil Nepaali maalilise mägismaastiku keskel, mis täieliku pühendumusega jälgib oma reisijate vaikimist, mõtlemist, ohkamist, laulmist, edvistamist, kummaliste pillide häälestamist, naeru sulava jäätise üle, lukkuminevaid kõrvu, jamidakõikeveel, siis oletegi ehk leidnud omale ühe meeldejäävaima meditatiivse filmivaatamiskogemuse. Suur ekraan on loomulikult kohustuslik. Seda teab iga vagunis reisinud kitsetall, kukk ning kiisupoegki une pealt.

Next Goal Wins - Suurbritannia 2014, Rež: Mike Brett, Steve Jamison

Ameerika Samoa jalkameeskond võib olla küll üks paras hunnik sitta, aga sellegipoolest osaksid filmitegijad paganama südamlikult tolle naerualuse meeskonna esimest ajaloolist võitu ning sellele järgnenud reaalsuselaksu publikule serveerida. Mõnus kodukootud mekk ja paras ports inimlikku pealehakkamist jäi sellest filmis mulle külge ja seetõttu vilistan kogu sellele tavapärasele klisheepommile, mis seda taiest oma peenete ja aeglaste kaamerakäikudega kaunistas.

Maidan - Ukraina 2014, Rež: Серге́й Лозни́ца
Katkeid Põhjaranniku intervjuust rezissööriga:
"...Kui poleks olnud Maidani, oleks Ukaraina rahvus siiski olemas − aga ilma et ta oleks end ilmutanud. Erakordsed sündmused toovad iseloomuomadused esile; selgus, et oli tekkinud kriitiline mass inimesi, kes on valmis surema sellise, vahest kummalisena tunduva mõiste nagu Väärikus eest."
"...Väärikus on kõige olulisem teema, mis seisab tohutu hulga inimeste ees − kuidas säilitada väärikus ja edasi elada. Mõnes olukorras pole see võimalik."
"...Minu eesmärk oli anda vaatajale Maidanil kohal olemise tunne. Ma ei tahtnud võtta ning näidata meie vaatepunktist kõige sensatsioonilisemaid ja õudsemaid episoode − see mind ei huvitanud. Vastupidi − olmelisus; kujutage ette, inimesed seisid seal üle saja päeva. See on ju Aeg! See on 110 korrutada 24 tunniga. Kas tõesti ei saa siis paar tundi kannatada, et seda veidi aduda?"
Ajalugu sünnib Reaalajas, mitte filmiajas.

What We Do in the Shadows - Uus-Meremaa 2014, Rež: Taika Waititi, Jemaine Clement
Eepiline liba-vampiiridokk faking Uus-Meremaalt, mis on pisidetailideni põrgulikult ehe ja otsast-otsani siganaljakas pealekauba...

• Vampiir Deacon : "I think we drink virgin blood because it sounds cool."
• Vampiir Vladislav: "I think of it like this. If you are going to eat a sandwich, you would just enjoy it more if you knew no one had fucked it."

A World Not Ours - Liibanon 2012, Rež: Mahdi Fleifel

.. või siis lihtsalt Ajukepp/Mindfuck, sest see peegeldab arusaadavamalt toda tasasel leegil podisevat lootusetuseängi, mis nüüd juba oma 70 aastat "ajutiselt" Liibanoni pinnal funktsioneerivast Ein el-Helweh nimelisest Palestiina põgenikelaagrist vastu kangastub. Siit kaugelt eemalt vati seest vaadatuna võib isegi aru saada, miks keegi peaks oma elu ainsaks mõstlikuks teoks enda õhkulaskmist. Kui ikka kedagi sinu olemasolu ei huvita ja sul puuduvad muud vähemafataalsed võimalused eneseteostuseks ning ainsat elevust toob ellu niigi vaid iga nelja aasta tagant peetav Jalgpalli MM, siis varem või hiljem võib tolles peanupus tõepoolest midagi korralikult käärima minna. Kui Jumal tahab...

Ojciec i Syn - Poola, 2013, Rež: Paweł Łoziński

On vaks vahet, kas rääkida nendest Kõige Olulisematest Eluküsimustest mõne võõraga, keda sa ehk kunagi enam kohtama ei pea või püüda seda sama lahkamist läbi viia oma lähedastega, kellele tuleb ka järgmine päev, nädal, kuu, aasta silma vaadata. Minu lugupidamine poeg Pawel ja isa Marcel Lozinskile, et nad otsustasid keerata kaamerad üksteise poole ning autosõidul läbi Euroopa üksteist paremini tundma õppida.

Tzvetanka - Rootsi, Bulgaaria 2012, Rež: Youlian Tabakov
Mis puudutab dokfilme vanaemadest läbi ennde lapselaste silmade, siis see teos on üks rajumaid asju, mida mul on õnnestunud näha ja kogeda. Küllap mängib siin rolli ka mu enda soov valmis saada väike filmijupp oma nüüdseks kadunud vanaemast, mis vähemalt oma vaimult püüab järgida suureks eeskujuks sirgunud mösjöö Tabakovi kasutatavat üliloomingulist formaati.
Dokumentaalfantastika oma kõige ehedamal kujul.

Последний лимузин (Viimane Limusiin) - Venemaa 2014, Rež: Дарья Хлесткина

Jälle üks tõeline vene pärl. Tundub, et traagiliste/tragikoomiliste lugude maht, mida sellel üüratul riigil on pakkuda julgetele dokkfilmitegijatele meenutab üha rohkem üht põhjatut aardelaegast. 

Absurd, mis päädib farsiga, oleks ehk kõige lihtsam viis seda filmi kokku võtta.
Alustuseks näidatakse meile kaadreid pea inimtühjast ja mahajäetud tootmiskompleksist, kust kunagi vurasid nõukogude teedele ja tänavatele sinikraede käsitöö meistriklassiks ning suure rahva auks ja uhkuseks kroonitet ZIL limusiinid. Ja korraga, peale ligi kahte kümnendit tootmisvaakumis hulpimist, sajab kõrgete bosside käest alla tellimus võtta kätte ja hakata neid masinaid jälle kokku panema ja seda loomulikult hirmlühikese etteteatmistähtaja kiuste ja seda tehases, kus kokkukuivand kaader koosneb mõnest pensionärist ja käputäiest immigrantidest. Mingit õnnelikku lõppu siit odata ei tasu, küll aga on võimalik taaskord kogeda kuidas lihtsa tööinimese peale kõrge kaarega sülitatakse. Tellimus tõmmatakse viimasel momendil tagasi, hoolimata asjaolust, et kõik tellitud autod näikse suure pingutuse tulemusena valmis olevat. Tagatipuks tuleb käsk too tehas üldse kinni panna, samas kui limusiinid veerevad kohale hoopis Saksamaalt.

Kurvaks teeb ka teadmine, et selle filmi rezissöör lahkus käesoleva aasta alguses teistele jahimaadele. Aga arvestades kui palju pärleid veel peitub tolles veidras aardelaekas nimega Venemaa, siis küllap saab varsti tutvust teha mõne uue rezisööritalendiga.