Järgneb aus ülestunnistus, mis tuginedes statistilistele andmetele annab mõista, et möödunud kaheteistkümne kuu jooksul juhtusin ma vähemalt iga kolme päeva tagant vaatama mõnd mängu- või dokkfilmi, kas siis hubaste koduseinte vahel, pimedas kinosaalis või hoopistükkis vabas õhus.
Kui veel statsistikat eri nurkade alt lahata, siis selgus, et pea komandik ajast kulus päris värske toodanguga tutuvumisele ning veidi üle poole nähtust moodustasid seekord üllatuslikult mängufilmid. Seda statsitika küll ei ütle, kas too viimane fakt võiks olla seotud asjaoluga, et ma olen kuidagi dokkide puhul (eel)valivamaks muutunud. Aga küllap olen ka seda.
Teisalt oli see aasta võimalik kogeda päris hulgi nn. Taiese staatuse saavutanud filme, mistõttu vaid neile seekordses ülevaates keskendungi. Alustuseks siis mängufilmid, kus endalegi ootamatult olid eesrinnas ameerikased.
Olgu veel lisatud, et naapilt-naapilt oleks siia listi pääsenud ka vanameister Tom Cruise, kelle viimane ulmekas Edge of Tomorrow oli kuni filmi teise kolmandiku lõpuni üks lahedamatest ulmeseiklustest, mis viimasel ajal ollivuudi peavoolukonveierilt kinolinadele on jõudnud. Ja kuigi lõpp polnud päris pettumus, siis oli ta ikkagi pigem pettumus.
Kui veel statsistikat eri nurkade alt lahata, siis selgus, et pea komandik ajast kulus päris värske toodanguga tutuvumisele ning veidi üle poole nähtust moodustasid seekord üllatuslikult mängufilmid. Seda statsitika küll ei ütle, kas too viimane fakt võiks olla seotud asjaoluga, et ma olen kuidagi dokkide puhul (eel)valivamaks muutunud. Aga küllap olen ka seda.
Teisalt oli see aasta võimalik kogeda päris hulgi nn. Taiese staatuse saavutanud filme, mistõttu vaid neile seekordses ülevaates keskendungi. Alustuseks siis mängufilmid, kus endalegi ootamatult olid eesrinnas ameerikased.
Olgu veel lisatud, et naapilt-naapilt oleks siia listi pääsenud ka vanameister Tom Cruise, kelle viimane ulmekas Edge of Tomorrow oli kuni filmi teise kolmandiku lõpuni üks lahedamatest ulmeseiklustest, mis viimasel ajal ollivuudi peavoolukonveierilt kinolinadele on jõudnud. Ja kuigi lõpp polnud päris pettumus, siis oli ta ikkagi pigem pettumus.
Hross ķ oss (Hobused Meie Sees/Hobustest ja Inimestest) - Island 2013, Rež: Benedikt Erlingsson
Olgu, selles filmis on paras ports stseene, mis on nii tragikoomilised, halenaljakad ja ülevõlli, et kogu seda kimpu võtta lihtsalt kokku sõnaga "sürreaalne" tundub liiga konservatiivne. Aga see kõik töötab nii mis ludiseb, lastes inimeste hobuselikel maneeridel või siis vastupidi hobuste inimlikel joontel väga värvikalt esile kerkida. No näiteks ütleme, et juhtute olema Suuuur viinalemb, siis kuidas teie hangiksite omale metsakohinat, kui teil on istme all äraruunatud neljaveoline massin, millega te rallite mööda Islandi karget, tuulist okk inimtühja rannikut ning juhtute äkitselt lainetaval silmapiiril märkama üht alust? Noovott.
(keda huivtab ainult vastus, aga miite film ise, siis see on toodud ära teksti lõpus)
En duva satt på en gren och funderade på tillvaron (Tuvi istus oksal ja mõtiskles eksitentsi üle) - Rootsi 2014, Rež: Roy Andersson
Tõeline visuaalpomm ja parajalt musta huumoriga pealekauba. Mind jätkuvalt hämmastab kuidas ikkagi päris täpselt töötab see logistika kaadri taga, et suudetakse ligi kümme minutit katkematult filmida hobust ühes enam-vähem kaasaegses baaris koos Põhjasõtta siirduva (ning hiljem ka naasva) Rootsi Kunni Karl XII-ga, samal ajal kui taustal marsivad katkematus rivis veel hulga sõjarüüs hobuseid ja sõjamehi, kes lisaks ka mingit laulujuppi tinistavad. Mitu päeva/kuud/aastat eelplaneerimist, rääkimata igast abikätest valgustuse, helindamise ja muu nipet-näpetiga sellise hulluse ellukutsumiseks ikkagi vaja läheb? Ja milleks see vajalik oli?
Ühe hiljuti loetud artikli põhjal jäi mulje, et soov oli panna vaatajat tunnetama, kuidas mingid sündmused, mis meid tänapäeval valusalt puudutavad on saanud alguse kusagilt nii kaugelt minevikust, et see teadmine iseenesest ei paku meile tegelikult mingit käegakatsutavat lohutust. Huvitav, milliseid kinnikasvamata haavu on põlvest-põlve edasikantuna just Põhjasõda jätnud minu, kui Eestima poja, psüühesse?
Vanishing Point - USA 1971, Rež: Richard C.Sarafian
See on vist see koht, kus peab tunnistama, et ma sain ehk kuskilt põhjatutest kosmilistest avarustest mingi singaali, et Sina mehepoeg pead seda filmi lihtsalt nautima ja mitte esitama lolle küsimusi tema pealtnäha lihtsakoelise sisu ja ka tolle alasti naise kohta, kes kuskil eiteamida oma kurvikate kehaosade välkudes ühe motikaga sõitu teeb. Kahesajaga eksistentsiaalne road-trip film noh. Ja pealegi saab filmis sõna ka Surm ise.
Tideland - Suurbritannia 2005, Rež: Terry Gilliam
Olgu. Tegelt ma natuke petsin, sest olen seda taiest juba Pöffil kunagi ammu näinud, aga tol esmakohtumisel ei ütelnud mulle nimekombinatsioon Terry Gilliam suurt midagi. Nüüd, kus see olukord on drastiliselt teistsugune sooviks ma, et keegi tubli leiutaja nuputaks välja massina, mis annaks võimaluse taolisi esmakohtumisi uuesti kogeda. Õnneks peab tunnistama, et mösjöö Gilliam'i teosed väärivad siiski ka mitemkordset läbivaatamist ja kogemist, kuna nendes peituv veider huumor, kiiksudest pakatavad tegelaskujud kui ka üle ääre ajav fantaasiaküllus paistab juba kaugelt eemalt välja ja jääb kauaks meeltesse tukslema.
Kui aga antud filmist paari sõnaga rääkida, siis kujutage ette, et peate mängima poolearulist, kes lestad jalgade otsas ja ujumismask pähe tõmmatet veedab oma päevi kusagil silmapiirini küündivate rohtukasvanud laante keskel ja haub hullu plaani kuidas paraja hunniku dünamiidiga õhkida ühte suurt haikala, mis normaalsesse maailma ülekantuna tähendaks ühe mööduva reisirongi hävitamist. Või kujutage ette et olete väike plikatirts, kes oma viltukiskuvas Alice Imedemaa fantaasiamaailmas mängides ei tee vahet, kas istub isa süles, kes on läinud väiksele heroiiniunakule või hoopis selle tagajärjel saadud üledoosi kätte ära surnud ja nüüd rahulikult päev-päeva järel silmnähtavalt laibastub.
Või ehk soovite olla hoopis mesilasenõelast poolpimedaks jäänud vanatüdrukutirts, kes arvab, et kremeerimine äratab kõike mis korra juba surnud taas uuele elule, sealhulgas ka aastakümneid laibastunud emaraasu.
Lõpetuseks vaadelge neid tegelasi läbi ülilaiade ja vildakate võttenurkade ja oletegi sisenenud Gilliami võlumaailma.
Kui aga antud filmist paari sõnaga rääkida, siis kujutage ette, et peate mängima poolearulist, kes lestad jalgade otsas ja ujumismask pähe tõmmatet veedab oma päevi kusagil silmapiirini küündivate rohtukasvanud laante keskel ja haub hullu plaani kuidas paraja hunniku dünamiidiga õhkida ühte suurt haikala, mis normaalsesse maailma ülekantuna tähendaks ühe mööduva reisirongi hävitamist. Või kujutage ette et olete väike plikatirts, kes oma viltukiskuvas Alice Imedemaa fantaasiamaailmas mängides ei tee vahet, kas istub isa süles, kes on läinud väiksele heroiiniunakule või hoopis selle tagajärjel saadud üledoosi kätte ära surnud ja nüüd rahulikult päev-päeva järel silmnähtavalt laibastub.
Või ehk soovite olla hoopis mesilasenõelast poolpimedaks jäänud vanatüdrukutirts, kes arvab, et kremeerimine äratab kõike mis korra juba surnud taas uuele elule, sealhulgas ka aastakümneid laibastunud emaraasu.
Lõpetuseks vaadelge neid tegelasi läbi ülilaiade ja vildakate võttenurkade ja oletegi sisenenud Gilliami võlumaailma.
Interstellar - USA 2014, Rež: Christopher Nolan
Lugupeetud Kosmos IMAX. Palun lisage see film koheselt oma püsikavva, et ma saaksin no vähemalt sada korda eriti võimsa audiovisuaalse elamuse saatel Musta Auku kukkuda.
Nii... üsna tavapäraselt algav stseen (mitte küll otseselt filmist endast) kahe osapoolega, kus noor ema, uhkusest pakatav pealekauba, sätib end oma väiksele põnnile ühte korralikku paid tegema, mida omakorda viimatimainitu asub suurima rõõmuga vastu võtma. Tavapärase osa lõpp. Peale mõnesekundilist paiootust avab laps silmad ja märkab oma suureks imestuseks, et emme on endiselt kohe-kohe paid alustamas. Laps ootab veel veidi ja siis püüab emaga kontakti saada aga see ei reageeri mittekuikuidagi, olles ikka kaljukindlalt oma paioperatsiooni algfaasis. Möödub päev, kaks kuid ema olekus ega poosis ei muutu midagi. Möödub kuu, aasta ja kümme aastat, kuid ema on endiselt täpselt samasugune. Laps kasvab aina edasi, kuid ei unusta oma ema, käies tal aeg-ajalt "külas", lootuses et äkki järgmisel korral kui teda näeb on ehk midagigi juhtunud. Ja nii kestab see kuni lapse eluküünla kustumiseni. Nüüd.. samal ajal ema perspektiivist vaadatuna juhtub midagi sama kummituslikku. Olles alustanud käe väljsirutamist märkab ta järsku kuidas laps ta silme all ülikiirelt liikuma ja kasvama asub, justkui vaataks mingit painajalikku kiirluubis filmijuppi. Ja selleks hetkeks kui ta on vaevalt pool silmapilgutustki teha jõudnud sureb ta laps juba vanadusse ning kaob jäädavalt vaateväljast. Lõppsõna - Black Hole can be a Bitch.
Vat umbes selliseid sise- ja väliskosmose piirimaadel esilekerkivaid konflikte serveeris oma uues filmis meile mösjöö Nolan.
Suurte Ideedega Südamlik Rännak.
Lugupeetud Kosmos IMAX. Palun lisage see film koheselt oma püsikavva, et ma saaksin no vähemalt sada korda eriti võimsa audiovisuaalse elamuse saatel Musta Auku kukkuda.
Nii... üsna tavapäraselt algav stseen (mitte küll otseselt filmist endast) kahe osapoolega, kus noor ema, uhkusest pakatav pealekauba, sätib end oma väiksele põnnile ühte korralikku paid tegema, mida omakorda viimatimainitu asub suurima rõõmuga vastu võtma. Tavapärase osa lõpp. Peale mõnesekundilist paiootust avab laps silmad ja märkab oma suureks imestuseks, et emme on endiselt kohe-kohe paid alustamas. Laps ootab veel veidi ja siis püüab emaga kontakti saada aga see ei reageeri mittekuikuidagi, olles ikka kaljukindlalt oma paioperatsiooni algfaasis. Möödub päev, kaks kuid ema olekus ega poosis ei muutu midagi. Möödub kuu, aasta ja kümme aastat, kuid ema on endiselt täpselt samasugune. Laps kasvab aina edasi, kuid ei unusta oma ema, käies tal aeg-ajalt "külas", lootuses et äkki järgmisel korral kui teda näeb on ehk midagigi juhtunud. Ja nii kestab see kuni lapse eluküünla kustumiseni. Nüüd.. samal ajal ema perspektiivist vaadatuna juhtub midagi sama kummituslikku. Olles alustanud käe väljsirutamist märkab ta järsku kuidas laps ta silme all ülikiirelt liikuma ja kasvama asub, justkui vaataks mingit painajalikku kiirluubis filmijuppi. Ja selleks hetkeks kui ta on vaevalt pool silmapilgutustki teha jõudnud sureb ta laps juba vanadusse ning kaob jäädavalt vaateväljast. Lõppsõna - Black Hole can be a Bitch.
Vat umbes selliseid sise- ja väliskosmose piirimaadel esilekerkivaid konflikte serveeris oma uues filmis meile mösjöö Nolan.
Suurte Ideedega Südamlik Rännak.
True Detective - USA 2014, Rež: Nic Pizzolatto
Ah minge pekki.... Aga ausalt nüüd palun. Kui mitme telesarja algusvideo tundub teile kui kõige vingem asi maailmas üldse, millest te püüate iga kord midagi uut ja ennenägematut tabada ja kui mitme telesarja tunnusmuusikale te täiest hingest kaasa laulate kõikidel kordadel, tantsimisest rääkimata. Ja kas teie arvates oli kunagi võimalik, et Matthew Mcgghschmonnashmueujuey võiks teid täielikult keerata usku, et ta ongi üks põrgulikult raju tükk näitlejat ning et te olete koheselt nõus kõik tema mõtteterad sellest seriaalist omale kuhugi tätoveerima?!? Olgu, küllap teid see kõik väga ei koti, aga mind kirjeldab eelmine jutt küll päris Truult.
Ühesõnaga täiesti teiselt planeedilt toode valmis järsku tollel paljukirutud ameerikamaal, mis suutis köita peaaegu kõiki tajuvorme, olles samas väga oskuslikult lõigatud kaheksaks hõrguks (kogemus)viiluks.
....ja kõik need ülejäänud hooajad mis nüüd siia otsa vorbitakse, loomulikult uute näitlejate ja võttemeeskonnaga, võivad minupärast ka olemata olla, sest on ainult üks True Detective.
The Grand Budapest Hotel - USA 2014, Rež: Wes Anderson
Küll need Andresepojad ikka alles oskavad, olenemata sellest kus maailmaotsast nad parasjagu pärit on. Mis puudutab Wes-i, siis kui varasemalt jäi tal aega vaid oma kindla "kõik keskele või sure" kompastiili timmimisele, siis nüüd on mees lõpuks selles nii osavaks ja kiireks muutunud, et tal jääb aega oma võttemeeskonnale ja näitlejatele seletada, kuidas tema veider huumor igas stseenis peenelt välja mängida.
"Kõik keskele või sure nüüd ka huumoriga."
"Kõik keskele või sure nüüd ka huumoriga."
Under the Skin - Suurbritannia 2013, Rež: Jonathan Glazer
Tundub, et ka mösjööd Domenico Dolce ja Stefano Gabbana teavad väga hästi, kes on hetke kuumimad filminäitlejad minu arvates.
Aga... algab film. Vaikus ja pimedus ja korraga mingi valgustäpp. Helipilti tekib tsellolaadne instrument või midgi sinnakanti, mille keeli vist keegi küüntega ülinärviliselt kratsib. Lisaks on selle taustalt võimalik aimata mingit veidrat, pigem kõrgepingeliinile omast, sumin/üminat. Täpp kasvab tasahilju ja muutub ühtäkki suureks latakaks ning hakkab seejärel moodustama midagi sfäärilaadset, mille keskel paistab olevat tühimik. Samal ajal kui sellele augule läheneb eemalt üks must kera lisandub helipilti tundmatu naishääl, kes asub metoodiliselt ette lugema/õppima ladina tähestikku, püüdes seda hääldada vägagi inglaslikult. Must kera jõuab tühimikku ja äkitselt tekib selle ümber suurem, valge kera, mis peale pisukest paisumist moondub ühtäkki kellegi silmaks. Korraga asendub silm kaadris kiivriga, mida tundub kandvat tundmatuks jääda sooviv mootorrattur, kes sõidab öisel kiirteel kuhugi suunas. Järsku ta peatub ja kõnnib teeäärsesse pimedusse, et naasta sealt ühe noore naise surnukehaga, mille ta kannab lähedalasuvasse kaubikusse. Muusika lakkab. Tundub, et me oleme jõudnud mingisse ruumi, mis on lihtsalt üleni valgustatud, sest mingeid seinu, lagesid ega põrandat lihtsalt ei paista. Ainult, et laip, kes seal lamab, on mingil kummalisel põhjusel peaaegu et must siluett. Nagu on seda ka ootamatult kadrisse ilmuv padupaljas Scarlett, kes asub meelekindlalt laiba kohal askeldama. Olles tollelt riided ära koorind ja omale selga ajand, seisatub ta laiba kohal, jäädes teda mõtlikult silmitsema. Siis ta kükitab ja asetab oma sõrmed kergelt vastu laiba kõhtu. Ilmselgelt sealt midagi leidnud, tõuseb ta jälle püsti ja asub oma kätt eri külgede alt uurima. Järgnev lähiplaan käest tuvastab sellelt ühe pisikese ringiaskeldava sipelga silueti, mis ootamatult asendub tollesama sipelga suures plaanis vastu jõllitava koletu lõustaga. Käes on filmi üheksas minut....
Mida stsenaariumit, Mida Filmi.
Her - USA 2014, Rež: Spike Jonze
Lisaks üliveidra tulnukmeesteküti rollile eelpoolräägitud linateoses suutis Scarlett eelmisel aastal lausa kahel korral tõusta filmi lõpuks ka inimsoost kõrgemale vaimsele tasandile. Esmalt mängides narkokullerit, kes karmikoelise Hiina maffia halvimatest kavatsustest hoolimata muteerus kogemata superinimeseks, saades sealjuures võime kasutada sajaprotsendiliselt oma ajupotentsiaali ja tesmalt mängides isearenevat tehisintellekti, kelle algne programmeering nägi ette ühele eriti kõrge püksivärvliga õnnestushunnikust tüübile virtuaalseks kaaslaseks olemist.
Kuna kõige eredam elamus seisnes just selle filmi nutikas dialoogis, siis aga palun...
- Tehisintellekt Scarlett: "...What if you could erase from your mind that you'd seen a human body, and then you saw one? Imagine how strange it would look. It'd be this really weird, gangly awkward organism. And you'd think, "Why are all these parts where they are?""
- Püksivärvli Tüüp: "Yeah, but there's probably some Darwinian explanation for it all."
- Tehisintellekt Scarlett: "I know, but don't be so boring. I'm just saying, for example, like what if your butthole was in your armpit?"
- Püksivärvli Tüüp: "Well, I'm trying to imagine what toilets would look like."
- Tehisintellekt Scarlett: "Yeah, and what about what anal sex would look like?"
Trainspotting - Suurbritannia 1996, Rež: Danny Boyle
Mösjöö Boyle teab kuidas filmida intiimset konflikti tööstuslikes kogustes šhita ja nääpsukese näitleja vahel nii, et selle meeliülendavat võikust on tunda ka kinosaali. Ilma, et tahaks midagi filmi sisust ära rääkida, siis piisab kui otsite üles stseeni Worst Toilet in Scotland (kusagil filmi üheksanda minuti kohal). Ma väga loodan, et ka teie ihukarvad püsti kargavad, silmad vägisi ekraanist mööda püüavad vaadata, keha imelikult väänlema tikub ning te valjul häälel oigama/ohhetama ja ahhetama asute. Ikka väga tase, kui üks film suudab sõna otseses mõttes naha alla pugeda.
Piiluge ka Rentslimiljonäri, kellel veel šhitast küllalt ei saanud...
Piiluge ka Rentslimiljonäri, kellel veel šhitast küllalt ei saanud...
All Is Lost - USA 2013, Rež: J.C. Chandor
Kes on kunagi juhtund kuulama Toomas Paul'i loenguid vikerraadio ööülikoolis, see peaks väga hästi teadma, kuidas talle meeldib alatasa tsiteerida teisi mõtlejaid, kel näikse mõne elulise teema või kogemuse kohta olevat midagi tabavat ja küpset öelda. No ja kuidas siis minagi kehvem saaksin olla. Võtan filmi kokku tsitaadiga Joonase Kinomärkmikust:
"Eeskujulik merehädalise-eepos: vanamees ja meri suures plaanis, igasuguse loba, emomise, taskufilosoofia, neooni ja animatsioonita. Lihtne idee, perfektne teostus."
Love Is Strange - USA 2014, Rež: Ira Sachs
Ei olnud sellist tüüpilist mängufilmilaadset tunnet, kuid päris dokumentaaliks seda nimetada ka ei saanud. Tegu oli hoopis millegi avaramaga. Võimalusega kogeda elu nii, nagu see leiab aset väljaspool kinosaali. Montaazh ei hakkinud tegelikku elutempot ning kontsentreeritud draama asemel oli võimalik märgata inimeste veidrusi läbi pisidetailide.
*siis te sõidaksite esimese ettejuhtuva hobuseni, niiet autost väljuvad kõik elumahlad ning ujuksite hobusega tolle aluseni ja hangiksite sealt omale viina pähe puhast piiritust, kuna te ei mõika tilkagi vene keelt ning peale võidukat naasmist kaldale saategi end sõna otseses mõttes surnuks juua.
No comments:
Post a Comment