Tuesday, July 31, 2012

Roheline Põrgu



See maaliline ussmoodustis asfaldist ja künklikust maastikust kannab nime Wehrseifen. Teadjad võidusõitjad, kes seal julgevad oma metalseid suksusid ohjeldada ütlevad, et alla vasakule pöörduvasse kurvi sisenedes näitab spidomeeter vähemalt kahtsada kilomeetrit tunnis ning kukub siis järsult nii umbes seitsmekümne viieni, et siis vaikselt koguma hakata. Aga siiski vaikselt, sest ees on veel kaks vähe kiiremat kurvi, millest läbi jõudes saab alles sõtkuma asuda, kuni rada oma nina uuesti üles tõstab ja uued vallatud ja salakavalad kohad ette näitab. Mina tean vaid seda, et kõrvalistujana on juba sinna jõudeski (nii umbes neli minutit peale möllu algust) käed jalad tööd täis, rääkimata kiivrisse uppunud peast, mis pidevalt püüab järgi aimata Prodigy vihast solisti. Teretulemast Rohelisse Põrgusse - Willkommen auf Nordschleife.
Kui ei teaks, kus parasjagu oled, siis võiks arvata et tegu on lihtsalt ühe silmi ja meeli paitava looduskauni kohakesega Saksamaal. Ja mis veel. Siin pesitsevad ka mõned looduskaitse all olevad linnud, kelle jaoks on püstitatud hulganisti vaatlustorne. Kõige kõrgem torn on siiski vana Nürburgi kindlus, kuhu paari euro eest ka ümbruskaudset maastikku saab imetlema minna. Juhul kui te veel selleks ajaks pole aru saanud, miks siin niipalju igast sponsorlogode ja numbritega kaetud üüratult kalleid  maantehirme koos on, siis tornist ümbruskonda uurides peaks pusle lõpuks kokku sobituma.
See on koht kuhu võid tulla ja oma auto ja ka elu maha kanda, kui sul ainult selline tahtmine väga peaks tekkima. Tundub, et siin kehtivad veidi painutatud reeglid võrreldes muu maailmaga. Omamoodi gladiaatorite areen, et kogu testosteroon saaks kehast väljutatud. Ainus, mis ehk vähe kainestab on rahakott, mille sisu tühjeneb tunduvalt kiiremini kui jahtub tunne, mida tullakse üha uuesti ja uuesti kogema. Ja seejuures saab siin väga edukalt ka hängida ja tsillida, vaadates möödatuhisevaid massinaid, samal ajal ise vorsti grillides ja päikest võttes. Kangemad hängijad käivad siin juba aastakümneid ja on omale päris mugavad sisteemid ehitanud, et ikka võimalikult kodulähedane tunne ka loodusesse tulles säiliks. Ulme. Kollanokkadel ei maksaks siiski kohe uisapäisa magusamatesse punkitdesse oma tooli ja grilli üles seada, eriti suurte võistluste aegu, sest siis tuleb kohalik Hans koos oma freundidega ja teeb sulle sellise blitzi, mis annab silmad ette ka ühele teisele blitzile, mida madalmaade pojad kunagi omal nahal tunda said.
Äratuskella pole siin ka enamus aastast vaja, sest selle osa täidab mitmekülgne ja heliderikas hommikuprogramm, mis koosneb väga kiirelt liikuvate masinate mootorimürast, pidurikriginast ning rehvide vilinast. Üldiselt kestab see äratuskell vahetpidamata õhtuni välja, juhul kui just mõni jobu mootorrattur (ja neid tundub vähemalt mulle, et eriti siin näha ei taheta) vahepeal ei otsusta külge maha panna ja kogu lõbule vähemalt tunniks ajaks punast tuld näidata. Okei ühe korra päevas saavad nad andeks, aga kui ikka juba mitmendat korda ohmis näoga nahkmees rajapiirete taha häbenema silkab, ajab see ikka hinge ülejäänud seltskonnal täis küll. Scheisse.


Sunday, July 15, 2012

Vamos Campeones !!!



Nagu ikka ei lähe minu jalgpalliennustused kunagi päris täide. Hispaania poisid tulid, mängisid ja lõpuks võtsid oma. Ka viimastel suurtuniiridel on ikka nii olnud, et meistriks kipub tulema see meeskond, kellel eelnevalt on vaja tulla välja selg vastu seina olukorrast. Tavaliselt on nendeks siis penaltite löömine peale lisaaega. See on justkui psühholoogilise valmisoleku kontroll. See meeskond, kes suudab tolle vastiku närvidemängu üle elada on tavaliselt piisavalt tugev ka lõppvaatuses.
Minu arvates on see siiski kõige nõmedam viis ühe mängu võitja otsustamise kohapealt, kuid mõned harvad korrad olen saanud siiski ka tunda võidurõõmu ja siis ununevad ka kõik etteheited. No näiteks 2005 aasta Meistrite Liiga finaalis, kui Liverpool saatis kõigepealt korda täiesti uskumatu tagasituleku normaalajal, et siis peanaltiseerias mösjöö Jerzy "Plastikmees" Dudeki imepärase shõuga karikas omale võidelda. Midagi sarnast võiks öelda ka selle aasta Chelsea Meistrite Liiga võidutiitli kohta .
Aga tulles veel tagasi Lilleküla finaalmängu juurde, siis ega Kreeka poistel väga nuriseda maksa. Oma nõelamisi, mida oli siiski päris omajagu ei suudetud ära kasutada ning vaata Hispaania mängupilti kuidas tahad, siis see oli küpsem ning tahtmist võita oli selles rohkem. 
Tulevikutähed, kes rohkem, kes vähem. Minu isklik arvamus on, et mösjöö Jese Rodriguez (10), kes lõi ka võiduvärava ja oli muidu parim väravakütt sellel turiniiril ning poolkaitsja Gerard Deulofeu (17) hakkavad varsti tugevalt koputama ka põhikoondise uksele.
Aga olgu ära toodud siis ka kõikide värskete meistrite nimed: Kepa Arrizabalaga (1), Alejandro Grimaldo (3), Jonas Ramalho (4), Derik Osede (5), Jose Campana (6), Juanmi (7 - kapten), Suso (8), Paco Alcacer (9), Jese Rodriguez (10), Juan Bernat (11), Joni (12), Adrian Ortola (13), Insua (14), Saul Niguez (15), Oliver Torres (16), Gerard Deulofeu (17), Denis Suarez (18), Salvador Ruiz (19) ning treener Julen Lepetegui.
Kogemus missugune. Lausvihmas saada staadionimurule, et siis seal ühe ajaloolise turniiri võidumeeskonda sisuliselt esirivist pildile püüda. Ma pole küll teab mis spordifotograaf, kuid arvan, et kui saaksin võimaluse veel mõnda finaaltruniiri jäädvustada, siis võtaksin pakkumise vastu. Hammas sai verele.


Monday, July 9, 2012

Lennukat tulevikku soovides...


Is it a bird? Is it a plane? Ei. See on Eesti rahvuslindmees Suitsugurnik.

Eesti noorte mehehakatiste raske töönädal Euroopa alla 19 aastaste Meistrivõistlustel Jalgpallis lõppes vägagi sellises meeleolus, mida siit pildist välja lugeda võib. Mööda suurt muruplatsi püüdsid meeleheitlikult oma esimesi lennutunde võtta üksteist noort ja suurt tahtmist täis atleeti, kes tihtilugu ei osanud sinna sattunud nahkkeraga suurt mõistlikku peale hakata, kuna kogu keskendumine oli suunatud tiibade tööpõhimõtete väljaselgitamisele. Aeg ajalt võis kohalesaabunud publiku suudest kuulda siiski ka jõulisemat möirgamist, mis endast märku andis, kui omad koos mänguvahendiga jõudsid vastase väravavõrgu lähedusse. Hoolimata suurtest raskustest suudeti ühe korra oma lennuvõimest võtta ka maksimum ning suunata pall vastaste väravasse - "Kreeka ja matused" skandeeris publik. Kapten Luigend tegi niisiis ajalugu ja avas Eestlaste väravaarve tulevikutähtede turniiril.
Pildil on meie poistele viimasena löödud värav hispaanlaste poolt. Ja ega väravavahil polnud tegelikult peale graatsilise akrobaatia midagi selle värava ärahoidmiseks ka teha. Vähemalt mitte seekord ja selle kogemustepagasi pealt. Aga julgustavaid momente võis platsilt siiski leida igas mängus. Lisaks kapten Luigendile suutsid end korralikust küljest näidata ka poolkaitsjad Raudsepp ja Anier ning kaitsjad Mets ja Pikk. No nii arvasin vähemalt mina kui neid oma pildiotsijast jälgisin. Küünte ja hammastega püüti vastastest kinni hoida ja vahel õnnestus ka üle kolme söödu palli veeretada ning niimoodi ka üle keskväljaku liikuda.
EM aga jätkub. Parim vajab veel välja selgitamist ning päris kindel ei saa just olla, et Hispaania taaskord tiitli ära nopib. Elame näeme.


Tuesday, July 3, 2012

Mäletage Meid


Jätke need nimed meelde: Vadim Gurnik (1), Johannes Kukebal (2), Kevin Ingermann (3), Karol Mets (4), Artur Pikk (5), Bert Klemmer (6), Hannes Anier (7), Andreas Raudsepp (8), Artur Rättel (9), Karl-Erik Luigend (11 - kapten), Nikita Martõnov (20)
Ja veel: Riido Reiman (12), Brent Lepistu (10), Martin Kase (14), Märten Pajunurm (15), Mikk Metsa (16), Juri Gavrilov (17), Martin Ustaal (18)

Suur Eee Emm on just lõppenud ja oma koha võttis sisse mastaapidelt tagasihoidlikum alla 19 aastaste tulevikulootuste võidukatsumine jalgpallis, mis on jõudnud väikese Eesti koduõuele. Võib tõenäoliselt öelda, et kõige prestiizikam turniir, mis siinmail kunagi aset leidnud ja võib olla, et leiabki. Kuidagi ei jaksa lihtsalt uskuda, et mõne suurema tüki hammustamine meile jõukohane oleks.
Minu jaoks täitus selle turniiriga ka väike unistus. Meenub, et Itaalia MM-i aegu aastakümneid tagasi liikusid ka siinmail pildinätsud, mida väiksed tattnokad siis omavahel usinasti jagasid ja vahetasid. Pildid ülesrivistatud meeskondadest ja parimatest mängijatest sööbisid mulle mällu ja olen viimastel aastatel mõlenud, et sooviks ka ise sarnast pildinätsu stiili viljeleda rahvuskoondisest. Tõsisele fännile on selline kollektsioon alati suure väärtusega. Olgu U19 EM siis esimeseks ametlikuks proovikiviks, kas mul õnnestub ka midagi oma ideedest ellu viia. Uut Lembit Peeglit minust vaevalt et loota tasub, aga vähemalt saan oma käe ja silmaga tunda kui keeruline on tegelikult spordifotograafi amet.