Kuidas habe kasvab

Aeg läheb, päike tõuseb, habe kasvab ja uus vana aasta hakkab pihta. Et kõik sujuks veelgi meeleolukamalt, siis klopsisin kokku ühe pildijada, mis loodetavasti 31 detsembri pullitegemise kategooriasse lahedalt ära mahub. Uskumatu värk ikka. Alles see oli kui tegin esimese pildi ja mõtsin, et oi-oi nüüd peab sellest saama mingi projekt. Nii ta siis läks, et iga päev terve oma pika puhkuse vältel tegin päevas vähemalt ühe autoportree. See kuidas kõik omavahel kokku sobituma hakkas on muidugi puhas juhus. Ja nii tavaliselt asjad kõige paremni välja kukuvadki. NZoy

Taranakimaivõi!!!

Olgu peale. Oli öid, kus külm näpistas nina ja varbaid, kus mu selja arvates küljealune madrats pold just oma esimeses nooruses ning mil oli tunne, et kas siis tuul või mõned tugevamad jõud maa seest kannavad katuse peakohalt lihtsalt minema. Oli ka päevi, kus pidid kogu oma tahtmise kokku võtma, et lisakilod turjal lihtsast künkast üles või alla saada, rääkimata siis veel mägedest. Justkui poleks kuus kuud harjutamist mitte midagi andnud. Juhtus ka päevi, kus millegi ägeda kogemiseks pidid paarsada kilomeetrit tuimalt maha sõitma. Juhtus ka nii, et need kilomeetrid kulgesid pea kogu ulatuses mööda käänulisi teid üles-alla tuigerdades. Lisaks esitas meie sõjaratsu mõnel eriti järsu kallakuga kruusateel küsimusi, miks ta neist üldse üles peaks ronima. Meie seda küsimust ei mõistnud. Autoraadio pidev levipuudus oli muidugi täitsa eraldi naljanumber. Enamus ajast tegelesime seetõttu meditatsiooniga teemal, mis laul võiks raadiost tulla ja kas kusagil muusikaplaate ka müüakse. Seda kõike tegime loomulikult omaette ja vaikides, et mitte segada teise mehe mõttesisseminekut.

Eraldi tervitaks ma ka siinkohal üht tädi Arthurs Passi majutuskohas, kelle arusaam klientide mugavuse eest hoolitsemise osas on heas mõttes puudulik ja muus mõttes arusaamatult halenaljakalt närviajavalt ahastustekitav. Kulla tädi - fantoomradiaator ei anna öösel sooja, kruti palju tahad, mistõttu sinu soovitus panna rohkem riideid selga ei oma just erilist efekti! Tegelikult on kiivid üsna lahedad tegelased, lihtsalt mõned fruktid peavad ju sellisel seiklusel ikka ette juhtuma. Mu eriline tänu läheb mösjööle nimega Guy, kes aitas me sõjaratsule taas elu sisse puhuda, kui see täiesti oodatult oma aku tühjaks tõmbas. Süüdlast on paslik ikka peeglist otsida, kes kusjuures parajasti samal ajal kui aku tühjenes enda peegelpildist ka pilti tegi. Aroonia missugune. Seega järgmine kord kõik teie, kes te enda peegelpildist pilti teete, palun lülitage autol tuled välja, keerake kinni ka raadio ning tõmmake sigaretisüütajast ära gps-i otsik. Ja seda ka juhul kui te pole parajasti autos, teil on auto aga see on eemal või ka siis kui teil auto puudub. Siiski on lahe ka vastupidist proovida ja niiläbi uusi tutvusi suvalistes kohtades luua.

Selgus ka, et mida soojem on ookeanivesi, seda vähem ta silmi ärritab, mistõttu ujumisprillid etendavad pigem väheolulist disainielementi habetumakippuval ja päikesest põlenud näolapil. Aga selles supelda on hoopis teine tera. Seda tegelast peab respekteerima juba esimesest kokkupuutest. Sunnik on nii kaval, et meelitab sind tükk aega endaga kaasa ja siis võlub eikuskilt kolmese lainepuntra, mis peale pükste täieliku märjakstegemise võib halvemal juhul ka mõne nikastuse või tõsise väände põhjustada. Ja seda kõike juba mõne meetri kaugusel liivale laotet rannarätikust.

Faktor 30 on samuti täiesti asjakohane toode. Hakkasin seda kohe jõudsalt kasutama, kui esimene kiht nahka ninalt ja kõrvadelt maha kooruma asus. Veel on tähtis ka kreem kehale laiali laotada ühtlaste sujuvate liigutustega, kuna muidu võib juhtuda, et saad peeglist tükk aega jõllitada viite selgesti väljajoonistuvat käejälge oma selja erinevates piirkondades. Justkui mingi mobiilne performance kunstiobjekt vms.
Kui veel paar sõna päikesest muliseda, siis mulle jäi reisi jooksul üha enam mulje, et no tee või tina aga sel tegelasel on siin suht täisnurkne trajektoor. Hommiku paneb sirgjoones üles seniiti, siis liigub niiöelda joonelt paremale ja kukub kolksti sirgelt alla. Kohati jääb isegi mulje et enne horisonti liigub kergelt vasakule tagasi, kuna varjud mis algselt ühes suunas liikuma asusid teevad kummalise jõnksu enne täielikku sulandumist ümbritsevaga. Minesanüüdvõtakinnikusseetõdesiinon.

Apple Crumble -Villa majutuskohas Pictonis- jääb ka kauaks meelde. Soovitan soojalt sealkandis ringi kolajatele sealt läbi põigata, sest iga õhta kell 8 kolistakase kellukest ja kõik kohalviibijad saavad maja kulul nautida maitsvat magustoitu, mis koosneb ahjuõuntest ja mingist kaerahelbemüsli sarnasest kemüüsest, pluss jäätisest.

Veel peaks selgituseks ütlema, et kõigile, kes peavad päikesetõusu iseenesestmõistetavaks vaatemänguks, siis tuhande meetri kõrgusel on see pigem erand, mistõttu ei ole eriti mõistlik vedada enda turjal kahekümne kilost seljakotti niiet põlved tudisevad ja eeldada, et iga uue päeva kõige esimesi kiiri püüdma tulla oma sünnipäeva auks oleks niiöelda done deal, nagu arvas seda üks Kanada mösjöö Hikurangi nimelisele mäele ronides. Küll aga on täiesti arusaadav taolise mäe tipus üks öö veeta, sest niiviisi võid hommiku kokku juhtuda mõne ähmis eestlasega, kes sust (sind täielikult ignoreerides) lihtsalt üle astub, et oma kaameraga jäädvustada tohutut mäevallutamissaavutust. Tervitused siinkohal siis mösjöö Danielie, kes loodetavasti jätkab samas vaimus oma pooleaastast kõnnakut mööda selle kauge maa avarusi.

Routeburn, Queen Charlotte, Taranaki, Pouakai, Tongariro, Hikurangi nimelised rajad jäid me teele. Tuli välja, et radu mida mina pean raskeks tavaliselt kas joostakse läbi või on need väga popid just vanade matkasellide seas. No ühesõnaga, et mingitest rasketest radadest juttu olla ei saa, kuigi mu mälusopis on mudugi veidi teistsugused pildid rajal kogetust. Igatahes tervitused mösjöö Frank-Henryle, kes sattus meie rännakutele Pouakai raja peal. Mees tundus oma 82 aastase vanuse juures arvestatavas füüsilises vormis olevat.

Mis aga kõige tähtsam. Mu põlved pidasid vastu. Tänud mösjööanna Marisele selle eest, kes lihtsalt võttis oma muhvimobiili konkust välja paari tegevusetult seisnud matkakeppe, et ma saaksin need kuue kuuga sisuliselt pulbriks käia. Matkamine ilma kahe lisajalata oleks tõenäoliselt ka minust noore pensionäri teinud. Ka mösjöö Villemile ütleks taaskord tänud matkakoti laenamise eest. Igati jõuline ja sitke kosmopoliit kott on, peab vastu vintsutused nii lennujaama pagasimeeste käes kui ka minu seljas olles.

Kas minna kolmandat korda veel? Aeg näitab. Hetkel on tunne, et midagi kipitama ei jäänud. Nähtud ja kogetud on palju. Paneks pildimaterjali kokku, vaataks Kääbiku filmi ära, ootaks milla päike lume ära sulatab ja uuriks mis mujal maailmas toimub. Pole ammu Keilas käind.

Sinna ja tagasi

Nüüd siia jääb me kodu hää,

Ei niipea teda enam näe!

Meid sinna tee viib koidu eel,

Kus sünge laas ja kõrged mäed.

Ei ohu eest me põgene,

Me tee viib Kaljulõhele

Ning kiire traav kesk kõnnumaad

Saab rammuprooviks mõnele.

Meid ootab tee! Meid ootab tee!

Me retk läeb lahti koidu eel!

J.R.R. Tolkien

Jalgpallikaart U19 EM 2012 ehk maiuspala jalkafännidele

Ma kirjutasin Artprindi stipendiumikonkursi tarbeks ühe pika jutu. Lühidalt öelduna kõlaks see nii: "Kõiges on süüdi lapsepõlv ja Itaalia 90 MM-i piltidega nätsud".

Tänapäeva tõlgituna tähendaks see seda, et ma olen teinud teoks ammuse idee pildistada üles jalgpalli suurturniiri ja pannud kokku omastarust huvitavad ja statistikast pungil kaardid, mida ideaalis saaksid fännid omavahel vahetad.

Ainsaks Eestlaseks, kes sel turniiril tunnustust pälvis oli koondise kapten Karl-Eerik Luigend (11). Tema lõi ka võõrustajate ainsa värava mängus Kreekaga ning pälvis kiidusõnu oma mängutarkuse ja väljakunägemise eest. Portugallaste leerist mainiti ära noor ründetäht Bruma (7), kes on juba tembeldatud uueks Cristiano Ronaldoks ning keda püüavad oma ridadesse meelitada Euroopa suurklubid. Hispaanlaste kõige silmatorkavam mängija oli samuti ründaja, Gerard Deulofeu (17), kes on FC Barcelona kasvandik. Kvaliteedimärk missugune. Kogu turniiri stabiilselt kaitses mänginud Kreeklaste hulgast jäi silma ning pälvis ka tunnustust Kostas Stafylidis (3).
Aitäh veelkord UEFA korralduskomitee. Loodan, et need jalgpallikaardid rikastavad Eesti spordiajalugu kuidagigigagigugigi. 

Ja ega see siis pole kõik, mis tehtud sai. Minge ikka viewbooki, kus on U19 Jalgpallikaartide suur ja maagiline galerii. Otsige hiirega ekraani paremast alumisest servast üles fullscreen nupp ka, siis annab "ihan jeesi" kaardi mõõdu välja. Luban.

Uku-Martini sünna ehk kuidas ma pallimereuputuse korraldasin

See on lihtne tegelikult. Piisab kui kaotad oma välgusaatja värvilisse pallimerre, sumpad seal ise natuke, teed lootusetut nägu, kuni tuleb üks abivalmis lapsevanem ja paneb ette pallid kastist välja ajada. Kolm.kaks-üks ja kast kerkib ning juba veerebki suurele mängupõrandale ilmatum hulk palle. Melu missugune. Järsku on nii lapsed kui nende vanemad haaratud ühisesse korjapõrandaltpallidkokkujatoonadtagasikasti ettevõtmisesse. Ainult, et laste arvates on tagasitoodud palle jälle hea mööda suurt mänguplatsi laiali loopida. Nalja ja naeru nabani. Ja mul ei ole sellest ühtegi pilti, on vaid mälupilt ja kõik muud pildid ajast, mil pallid valdavas enamuses kastis püsisid, et seal lastele rõõmu pakkuda. Kes lasi liumäest sumaki nende sisse, kes tegi kaelamurdvana tunduva hüppe ning keda loopisid  pallidega nende enda ülienergilised emad ja isad. Ja kõik see siis leidis aset Uku-Martini kohutavast kahesest vabanemisepiul. Hõissa!!

Endalegi ootamatult avastasin tagantjärele, et kasutasin pildistamistehnika puhul ühe oma lemmiktänavafotograafi mösjöö Bruce Gildeni töövõtteid - et ikka välk ühes käes ja kaamera teises käes ja supsti objektile nina alla. Tervisi ka talle sinna Nef Jorgi tormist räsitud tänavatele.

Laiem valik sünnipäevapilte on üleval loomulikult ka viewbookis.

Igaühel oma Kristjan Randalu

Mösjöö Randalu muusikaga sain ma tegelikult tuttavaks alles üsna hiljuti. Teda tutvustas mulle mu kauaaegne lemmik mösjöö Eplik. Kooskõla oli tolle albumi nimi, kus see tutvus alguse sai ning alates tollest hetkest on ta üks nn."minu plaatidest", mille juurde ma ikka aeg ajalt tagasi pöördun. 

Piisab kui kuulata juba selle plaadi avaloo paari esimest sekundit ja ... kui see mida kuulete on meelepärane, siis võib vägagi kindlalt väita, et oletegi leidnud omale uue lemmiku. Mulle meeldib, et klaverimäng ei seisne ainult klahvide tallamises. See kogukas ja kurvikas instrument võib väga hästi välja vedada ka terve ansamblijagu pille. No kuulake ja vaadake näiteks mida suudab klaverist välja pigistda eksperimentaalheliloojast muusikamaailma suurkuju John Cage. Kui ei näeks/teaks, et mees klaverit mängib, siis tasub valmistuda korralikuks üllatuseks. 

Aga tulles tagasi kodumaale, siis põhjuse mösjöö Randalust rääkida andis alles mõni tund tagasi lõppenud kontsert Estonias, kus sai kogeda nii "vana ja head" kui ka uut klaverimuusikat. Ma ei pea ennast mingiks muusikaasjatundjaks. Küll aga saan ma väga hästi aru millal muusika mulle kohale jõuab ning ma tema toel rändama asun. Mõned lood on aga nii võimsad, et pead rännakus pausi pidama ja hoolega kuulatama, kuidas neid ette kantakse. Tõin selleks siia ka kolm näidet. Ega siis ilma asjata publik kaks korda meest lisaloo jaoks lavale tagasi plaksutanud.

Kus see lähim plaadipood nüüd asuski... Vinge värk.

Vrõnn-vrõnn video bemmist

Nüüd kus mösjöö supriim komandör Berjooza on avalöögi ära teinud, siis on mul vaba voli uhkustada oma viimase töövõiduga. Nii tubli ma küll ei suutnud olla, et kõik filmi ja pildimaterjali oleks ise üles võtt ning muusika ka valmis kirjutanud. Aga tuletades meelde, mida ka mösjöö Kasak just päev paar tagasi mulle raadioeetri vahendusel ütles, siis tuleb teha nii hästi kui oskad. No see mul vist ka õnnestus, sest enam paremini ma tol hetkel tõesti ei teadnud ega osanud toda kompotti kokku keeta. Tänuavaldused ka kõikidele teistele, kelle materjali sai ära kasutatud. 

Aga ausalt öeldes on mul hoopis pohmell sellest. Tundub, et see on tüüpiline igale filmitegijale, kel ettenähtud veeta tunde monteerimislaua taga. Ja ma ei pea siin silmas digimonteerimist. See tundub ikka väga titekas olevat, kui juba minusugune akadeemik sellega toime tuleb. Kummardan maani eelkõige kõikide analoogfilmi monteerijate ees ja samas loodan, et ei pea kunagi selles vallas kätt proovima.

Ja siin ta on BMW 325 Cup ja VLN seerias kaasa löönud piloodi, Keijo Kaasiku, 2012 hooaja kokkuvõte.

Päev Enn Kasakuga

Kui jagada laupäevane päev osadeks, siis enam-vähem poole ma magasin sirgelt maha, kuskil kuuendiku ma tegelesin füüsiliste ja kokanduslike aktiviteetidega ning järelejäänud kolmandik kuulus Raadio Ööülikooli seltsis kuulates Enn Kasaku loenguid. Mingi hetke käis peast läbi klõps, et pagan, ma pean need mõtted üles kirjutama ja siia postitama, et saaks nende juurde aeg ajalt tagasi pöörduda ükskõik kus maailmaotsas parajasti ka ei viibiks. Noja järgmine ongi siis ööülikooli loengu Rumaliku Universumi Elementide konsentraat ehk jutt millest mina aru sain ja mis vääris ülestähendamist. Mõistlik oleks muidugi ka loeng ise ära kuulata ja peale seda tsitaatide juurde tagasi tulla. Ühe tunni leiab alati, et endast targemaid (kes aravad, et nad on lollimad) ära kuulata. Alati.

Raadio Ööülikool - Rumaliku universumi elemendid

Teadusfilosoof Enn Kasak

Kasak tsiteerides Adams’it: Inimesel on peaaegu ainulaadne võime, et ta võib õppida teiste kogemusest. Aga sama tähelepanuväärne on see, et tal on ilmne vastumeelsus teiste vigadest õppida.

Kasak: Analüüs on meetod rumaluse edasinihutamiseks.

Kasak: Elamises oleme me kõik professionaalid.

Kasak: Teaduslikult tõestatud, järelikult vale.

Kasak: Iga kord, kui ma midagi uut välja mõtlen, siis ma avastasin lünga oma hariduses.

Kasak: Rumalust on vaja selleks, et üldse midagi saavutada. Midagi mis ei oleks tühiasi.

Kasak: Inimkond ei olegi veel niikaugele jõudnud, et tõelist teadust teha. Me peame sinna alles kasvama.

Kasak: Ma loodan, et me oleme võimelised tegema ka täiesti uusi vigu, mitte ainult vanu kordama. Ja selle juures saavutama ka uusi saavutusi.

Kasak: Ma kaldun aina rohkem pidama rumaluseks seda, mis langeb minu arvamusega kokku. Ega siis noored ei ole ainult jobud, neil on ka aeg–ajalt õigus.

Küsimus Kasakule: Kas teaduse tegemine välistab emotsionaalsuse ehk kas millestki vaimustunud olemine ja teaduse tegemine välistavad teineteise?

Kasak vastab: Kas lenduri vaimustumine lendamisest välistab, et ta võiks lendur olla? Ma ei näe siin seost. Teadlane on ka inimene, vähemalt praegu veel on. Teadlasel peab olema mingi motivatsioon, muidu ta ei peaks inimesena vastu. Tähtis on just see, et ma olen emotsionaalne ja ei lase ennast emotsioonidest mõjutada. Voh see on juba midagi. See muudab elu mõttekaks.

Kasak tsiteerides Kivistikku (usuteaduskonna filosoofiaõppejõud) : Kas te teate, mis siis oleks, kui Jumalat ei oleks? Siis oleks Kurat Teab Mis.

Kasak: Kas reaalsus eksisteerib või mitte, see on Usu küsimus.

Kasak: Teadustöötajate arvu kasv ei vii teadlaste arvu kasvuni. Samamoodi nagu kirjaoskajate arvu kasv ei vii kirjanike arvu kasvuni.

Kasak: Iga kord kui mul tekib tunne, et ma olen millestki aru saanud, siis ma olen tegelikult loll.

Kasak: Maailm on täis väga võimekaid ja väga andekaid inimesi. Samas lastele luuakse mulje nagu andekus oleks eriline(haruldane) asi. Ei ole. Praktiliselt iga inimene on andekas. Ja mõni inimene on kohe üliandekas. Aga haruldane on oma võimete ära kasutamine.

Kasak: Peab lihtsalt taipama, et – Mina – ei ole väärtus. Täpselt nagu noorus ei ole isiksuslik omadus, nagu paljud noored arvavad. Tegelikult pole Minaks Olemine mittemingisugune väärtus. See on pigem kohustus, mis tuleb ära elada ja seda kohustust ei olegi kerge kanda.

Kasak: See kui keegi inimene teab midagi, siis tihti see ei ole tema isiklik teene, vaid see sõltub kui hea ühe või teise omaduse ta on kaasa saanud (mösjöö Kasakul oli nooruses absoluutne mälu ja ta luges väga kiiresti). Ma olen elu jooksul õppinud uskumatul kogustel igasugu lollusi ja tegelenud igasuguste asjadega. Aga kui üks inimene teeb teisest rohkem lollusi, siis ega ta sellepärast (sellest teisest) veel targem ei ole.

Kasak tsiteerides Hiina klassikut: Sa ei pea tegema asju paremini kui teised. Sa pead tegema nii hästi kui sa oskad. Laitmatult.

Kasak: Kes on siis ikkagi väärt õnnelik olema? Inimesed arvavad, et nad saavad õnnelikuks „Saades“ aga mitte „Andes“. See on üks huvitav fenomen. Aga mul on tunne et see olukord on muutumas.

Kasak: Abielu mõte on see, et kui viiekümne aasta pärast, kui kõik peksavad sind jalaga ja küsivad: „Miks sa tõbras juba ära ei kärva?“, on sul Keegi, kellega sa saad Inimese Moodi rääkida. Vat see on abielu projekt, mis omab mingit mõtet.
 

Budapest 1986

Ma olin 27 Juulil Nepstadion'il kui see toimus. Ajatu elamus. Mercury, May, Deacon ja Taylor. Mõned asjad lihtsalt peavad jääma selliseks nagu neid oma tippajal mäletad.

Sügisvärvihõnguline fotokunstimess

Oktoober lihtsalt passib ülihästi fotokuuks siinsel laius- ja pikkuskraadil. On värvi, on valgust ja on inimesi, kes tulevad kokku ja räägivad fotost ning asjadest mis seda ümbritsevad/suunavad/tirivad/tõmbavad/lahkavad/jne. Telliskivi Loomelinnak ei ole muidugi kõige hubasem koht fotokunstimessi pidamiseks, arvestades oktoobri suhteliselt piiripealse temperatuuriga, kuid see on väike mure. Lihtsalt tuleb paremini riietuda, et kaks pikka päeva ja samapalju õhtuid programm täies mahus ära vaadata/kuulata/nautida. 

Väljapandud töödest jäid kohe eriti meelde Aarne Maasik ("Pusad"), Deneš Farkas (“In my dreams there were stairs behind the corner…”) ja Gabriela Liivamägi ("Observer"). Seda sellepärast, et need pildid olid suuremad kui elu ise (ma tundsin kuidas nad mind õgisisd ja see oli hea). Seda eriti Farkase töö puhul, mis jäi ka esimesena silma, kui galerii uksest sisse astusin. Seda, et ma vaatasin üleelusuuruses maketti andis veel plusspunkte tööle juurde. Aaaga mis ma nendest töödest täpselt sain on kummaline seletada. Ma lihtsalt sain neist aru (alateadlikult) ja nad tõmbasid kaasa (teadlikult).

Ulvi Tiit ("Teine mälu") näitas mulle kui äge võib olla valguskast ja selle abil retropiltide esitlemine pimedas kuubikus. Pilt millest hõõgus välja valgust tundus kohe kuidagi palju kordi elavam ja kaasakiskuvam kui lihtsalt pildialbumi lehitsemine. 

Nagu üldiselt aru võib saada, siis efektsus võlus mind rohkem kui ehk sisu, kuid algaja kohta käib küll. Oli ka häid erandeid. Helen Melesk ("Let's Get Organized") ja Sigrid Viir ("Do Not Look at Me") hoolitsesid mu hallide ajurakkude eest. Nende tööd olid piisavalt lihtsad tabamaks mis toimub ja samas küllalt kaasakiskuvad ja mõtlemapanevad. Esimeses töös oli vaadeldud, kuidas erinevad inimesed oma töölauda selleks etteantud asjadega korda seavad. Tulemus nagu ikka sama erinev nagu iga inimene ise. Püüdsin siis leida ka endale kõige lähimat vastet. Nõks, mis tegelikult asja veel huvitavamaks oleks teind (seda lihtsalt pold seekord välja pandud) puudutas piltide alla lisatud infot iga inimese kohta, mis oleks ehk veelgi kaasa aidanud mõistmaks, miks keegi just nii oma lauda sätib. Või siis mitte. Teine töö keskendus kodustes oludes poseerimisele. Selleks oli ette antud ka poosid, mille jaoks saadi inspiratsiooni ühest tootemüügi kataloogist. See, et valge tausta külgedelt paistis ära inimese tegelik elamine ning et ta poseeris oma kõige kodusemates nartsudes ja kaltsudes tegi asja lahedaks ning pakkus jällegi äratundmisrõõmu. Ainuke mille kallal nuriseksin on viimase töö puhul viimistlus, aga see on juba juuksekarva lõhki rebimine. 

Näidatud filmijuppidega, mida mõlemal õhtul soojapuhurite näiva töötamise ning mõnest teisest dimensioonist kohale saabunud 16mm filmiaparaadiga seinale projitseeriti tundusid ka igati intellekti piire kobavatena. Mõne šedöövri puhul ilma õllese peata ikka väga kaua vastu ei oleks pidanud. Nonäiteks kui üks mösjöö minevikust käsitsi time-lapse'i üritas vaatajateni tuua. Ikka ja jälle pani ta ühe pildi nööpnõelaga seinale, ootas sekund kaks ja sahistas selle siis mööda seina kaadrist välja. Pildil oli kujutatud meest, kes lihtsalt sammub üle tänava fotograafi poole. Ja seda ta siis tegi robotliku meelekindlusega ja oma tosinajao pildiga kolm korda, et siis järgmisena näidata sama asja vähe muudetud nurga alt. Mees jooksis nüüd kaadris paremalt vasakule. Oivaline. Lõpus oli loo autoril jultumust öelda ka "That's it".

Järgmine aasta taas midagi uut.

Reha otsa astudes saad muhu ehk Seenelkäik

«Elulisi otsuseid ei tee inimesed loogiliselt, vaid intuitiivselt. Kedagi ei huvita, mis on tõde ja mis vale, keegi ei jõua seda analüüsida.» - Villu Koobalt

Kohalik jorss:"Seal süüa antakse vä?"
Rokkar Zäk:"Kus?"
Kohalik jorss:"Televisioonis"
Rokkar Zäk:"No seal on puhvetid. Igaüks ise ostab endale. Nagu tavalises sööklas."
Kohalik jorss:"Tavalises sööklas! Ära tule mulle rääkima! Ega sa pederast ei ole?!"

Toomas Hussar mõtles kodus (mitte metsas) valmis filmi. Raivo E. Tamm, Elina Reinold, Juhan Ulfsak, Üllar Saaremäe, Hilje Murel, Hendrik Toompere jr2 pluss Mari-Liis Lill kohaliku ogalikuna jt. uurisid kuidas neid rolle oma olemusega täita ja kogu selle kompoti suutis väga lahedate ja just kinos võimsalt mõjuvate üld- kesk ja suurte plaanidena üles võtta Rein Kotov, kelle kasutada oli RED kaameratehnoloogia. Tulemuseks: Sürreaalneabsurdikallakugaõuduselementidegahuumorifilmtasemeloperaatoritööga. Hakka või uskuma, et Nõmmiku kahele rahvuslikule kultusfilmile on tekkinud juurde kolmas. Ja kui uskuda mösjöö Hussari sõnu, siis pole see mingi tippteos vaid lihtsalt korralik film.

Filmiffriikidele natuke lisalugemist kah. Aga enne tasuks ikka film ära vaadata. Paar korda. Ja ikka suurelt ekraanilt. Sest nii hea on.
Veiko Märka artikkel Seenelkäigu filmi ainetel.
Andrus Kivirähu artikkel mõnusast Seenelkäigu filmist.
Pisut filmijuttu blogi kriitika Seenelkäigu aadressil
 

Audruriiiing-riiiiiing-riiiiingggg

Uuemat sorti Audruring on nüüd ära nähtud ja mõnusas suvelõpu õhtupäikese valguses ka paar rahuldavat pilditabamust kirja saadud. Ei saa muidugi kirumata jätta Taat Ilma vigurdamist. Sai kõik korralik vihmakate käepärastest vahenditest kaamera ja toru ümber heegeldatud ainult tõdemaks, et see ainsatki tilka vihma ei saanud. Küllap arvas mösjöö Ilma et ta on seekord mu aparatuuri suhtes armulikum võrrelduna tolle paduvihmahunnikuga, mis U19 jalka EM-i finaalis talle osaks sai.

Kuna mulle langes jälle osaks õnn kanda pressivesti, siis pääsesin ka raja sirgete ja kurvide ja kallakutega vähe paremat tutvust sobitama. Üldiselt on fotograafi jaoks liikumine ümber raja suht mugav ning rada ise ka vägagi kompaktne, seda nii läbitava distantsi kui ka vaatenurkade suhtes. Pilt turvabarjäärist eespool aga nii mugav ei paista. Loik siin ja mullahunnik seal. Äärekivid ootavad ka oma aega ja värvi. Aga mis siin viriseda. Võrreldes varasema olukorraga on nüüd kohalikel võidusõiduhuvilistel üks korralik pedaalitallamiskoht pikaks ajaks olemas. Mõeldes kui kaua kohalikku jalgpallimekat lihvitud on ning ta ikka kuidagi poolvalmis tundub, siis küllap tuleb ka sellel ringrajal veel kõvasti aega ja vaeva näha, et ta kunagi hakkaks meenutama ligilähedaseltki seda, mis autokäädis kokku sai klopsitud.

Pildimaterjal annab ülevaate 15 septembril toimunud BMW 325 Cup võidukihtuamisest ning Vormel-Baltic'ust, kus osalejate seas ka noor ja vihane tütarlaps Nanci Ristla oma sõidumeisterlikust lihvib.