See on lihtne tegelikult. Piisab kui kaotad oma välgusaatja värvilisse pallimerre, sumpad seal ise natuke, teed lootusetut nägu, kuni tuleb üks abivalmis lapsevanem ja paneb ette pallid kastist välja ajada. Kolm.kaks-üks ja kast kerkib ning juba veerebki suurele mängupõrandale ilmatum hulk palle. Melu missugune. Järsku on nii lapsed kui nende vanemad haaratud ühisesse korjapõrandaltpallidkokkujatoonadtagasikasti ettevõtmisesse. Ainult, et laste arvates on tagasitoodud palle jälle hea mööda suurt mänguplatsi laiali loopida. Nalja ja naeru nabani. Ja mul ei ole sellest ühtegi pilti, on vaid mälupilt ja kõik muud pildid ajast, mil pallid valdavas enamuses kastis püsisid, et seal lastele rõõmu pakkuda. Kes lasi liumäest sumaki nende sisse, kes tegi kaelamurdvana tunduva hüppe ning keda loopisid pallidega nende enda ülienergilised emad ja isad. Ja kõik see siis leidis aset Uku-Martini kohutavast kahesest vabanemisepiul. Hõissa!!
Endalegi ootamatult avastasin tagantjärele, et kasutasin pildistamistehnika puhul ühe oma lemmiktänavafotograafi mösjöö Bruce Gildeni töövõtteid - et ikka välk ühes käes ja kaamera teises käes ja supsti objektile nina alla. Tervisi ka talle sinna Nef Jorgi tormist räsitud tänavatele.
Laiem valik sünnipäevapilte on üleval loomulikult ka viewbookis.
Onu Urmas on nüüd elu lempar onu :) Uku arvates :P
ReplyDelete