Ajakaja

Võimalus fännata oma lemmikmuusikut kogu oma headuste ja puudustega ei ole igapäevane. Võimalus teda ka oma tegemistes pildile saada on veelgi harukordsem. Vähemalt mulle. Kes teab kellest räägin, see teab.

Kes üts plaan?

Tegelikult ma ei plaaninud rat race'i pildistada, Piip ja Tuut ei pidanud tollel õhtul tegelikult esinema ning fregatt Štandarti asemel oleks ma pidanud pildistama ühte kontserti. Kokkuvõttes aga tundus, et piltidelt on rat race'i palju huvitavam vaadata kui kohapeal olla. Piip ja Tuut etendusel saad aru, mida tähendab kui saalitäis lapsi valjult ja pikalt naerma purskavad, kuigi etenduse algul paluti kõigil hiirvaikselt olla. Fregatt Štandart võttis kätte ja lahkus mõnusa õhtuse päiksevalguse saatel, kuigi kavas oli märgitud lahkumiseks järgmine hommik. Ühesõnaga tekkis kordumatu võimalus see vana ja uhke veealus vanalinna taustal pildile saada. Tegelikult kukub mõnikord paremini välja kui plaan ette näeb.

Vanalinn möllab edasi

Kolmas päev tõi vanalinna Tartu Ülikooli keemikud, kes leiutasid viise enda ära külmutamiseks, puruks peksmiseks, õhku laskmiseks ja põlema panemiseks. Kui see oli edukalt sooritatud, siis võtsid Piip ja Tuut kätte ning asusid TTÜ puhkpilliorkestri etendust saboteerima. Lõpetuseks jagasid Yves ja Mike näpunäiteid Bretooni tantsudest. Möllu igale maitsele.

Vanalinn 31

Tegelikult juhtus nii, et ma nägin ühe kõige lahedama etenduse ära juba esimesel päeval, mil vanalinn oma 31-st pidu korraldas. Kuid see ei olnud Balthasar ja Põhjakonn. Olgugi, et nuku ja noorsooteatri konn ning muud kostüümid ja grimm oli väga lahe ning suurejooneline nagu ühele välilavastusele kohane ning ka õhukaskadöörid sooritasid pealtnäha vaevatult oma teekonna pühavaimu kiriku tornist raekoja torni, siis minu arvates see päris tugeva etendusena siiski kirja ei läinud. Metsatöllgi kadus kuhugi selle aktsiooni sisse ära. Kuid piiratud vahendite kiuste sai ajalugu siiski tehtud.

Tegelikult tahaks aga mainiada hoopis Ecart nimelist teatrikompaniid, kes oma etendusega Homs Foms tuli, nägi ja võitis. Esiteks, pidi publik nad ise raekoja platsilt üles leidma. Kuid ilma ei jäänud etendusest ka juhumöödujad ning turvamehed, kes haarati sisuliselt jalust või siis näiteks mobiiltelefonist, et see makseeritud kriminaalile kohaselt endaga iga hinna eest kaasa võtta. Lava kui selline oligi vanalinn ja publik järgnes igale poole kuhu need kolm mehikest oma suuna võtsid. Mäng muutus tõelisuseks ja vastupidi, kuid kõik jäi mängult olemise piiridesse. Sellist tüüpi entendusi, kus mingeid rangeid reegleid pole sooviks kindlasti rohkem näha. Kloun Slava meenus sellepeale, kuid see elamus on siiski poolik, kuna televiisur pole ikka see, kui klounid sulle vett ja vahtu pähe kallavad ning igast muud jaburdusi teevad, tõmmates sellega publiku samamoodi endaga etenduse sisse. Vinge värk.

Vaba Last Sa Hoia

Koostöös kevadega otsustasin anda mustale Eka plangule natuke tagasi tema endisaegset värvihiilgust. Päris kolme põhivärvi küll kätte ei saanud, kuid kes seda sinist nüüd ikka niiväga taga igatseb. Kui vaja pööra pilk taevasse või sukeldu peaees sinisesse esmaspäeva.
Pääminister on öelnud, et vaja veel aastake oodata ja siis saab kuulda plangu taga juba ka kopsimist. Loodame, et mees peab oma sõna. Muidu avastame ükspäev, et argipäeva pole keegi enam võimeline pidulikku helki heitma ja harmoonikat tooma. Pole kedagi, kes elu sisse kunsti põimiks ja vastupidi. Vat see on minu arvates palju ohtlikum allakäik, kui meie rahva tagurpidine iive.

Bernikahullus ja lahe vunts

Kaugete Alpide tagant oma eriskummaliselt uhket vuntsipartiid Eestimaa kargesse kevadilma tuulutama tulnud mösjöö Friedrich Schweizer (ka härra Poirot vunts jääks selle mehe joodeldava hõbehalli partii kõrval poisikeseks) tegi oma tööd pedantliku põhjalikkusega. Kogend autoõpetaja värk. Kui ikka auto kraavi kisub, siis ei saa sest head nahka mette. Ja nii oligi, et paljudki koeraomanikud said päris korraliku ülevaate sellest kuidas koera pea ja koon kuldlõikest napilt väljas oli, kuidas võiks rohkem hammaste eest hoolt kanda ja seismist harjutada. Üldiselt koerad teda ei kartnud ja lasid kõik vajalikud protseduurid ära teha. Kuid ega rusika toppimine kihvade vahele nüüd just väga meeldiv vast kummalegi osapoolele old. Kuid vajalik vast ikka. Huvitav kuidas dobermannid oleks asjadesse suhtunud?
Pikem ülevaade Luigel toimunud Šveitsi Alpi Karjakoerte näitusest ka viewbookis.