Tegelikult juhtus nii, et ma nägin ühe kõige lahedama etenduse ära juba esimesel päeval, mil vanalinn oma 31-st pidu korraldas. Kuid see ei olnud Balthasar ja Põhjakonn. Olgugi, et nuku ja noorsooteatri konn ning muud kostüümid ja grimm oli väga lahe ning suurejooneline nagu ühele välilavastusele kohane ning ka õhukaskadöörid sooritasid pealtnäha vaevatult oma teekonna pühavaimu kiriku tornist raekoja torni, siis minu arvates see päris tugeva etendusena siiski kirja ei läinud. Metsatöllgi kadus kuhugi selle aktsiooni sisse ära. Kuid piiratud vahendite kiuste sai ajalugu siiski tehtud.
Tegelikult tahaks aga mainiada hoopis Ecart nimelist teatrikompaniid, kes oma etendusega Homs Foms tuli, nägi ja võitis. Esiteks, pidi publik nad ise raekoja platsilt üles leidma. Kuid ilma ei jäänud etendusest ka juhumöödujad ning turvamehed, kes haarati sisuliselt jalust või siis näiteks mobiiltelefonist, et see makseeritud kriminaalile kohaselt endaga iga hinna eest kaasa võtta. Lava kui selline oligi vanalinn ja publik järgnes igale poole kuhu need kolm mehikest oma suuna võtsid. Mäng muutus tõelisuseks ja vastupidi, kuid kõik jäi mängult olemise piiridesse. Sellist tüüpi entendusi, kus mingeid rangeid reegleid pole sooviks kindlasti rohkem näha. Kloun Slava meenus sellepeale, kuid see elamus on siiski poolik, kuna televiisur pole ikka see, kui klounid sulle vett ja vahtu pähe kallavad ning igast muud jaburdusi teevad, tõmmates sellega publiku samamoodi endaga etenduse sisse. Vinge värk.
No comments:
Post a Comment