Tuesday, December 23, 2014

Hädas, nagu uruk-hai mädas


See kõik pidanuks korduma uuesti selliselt, et üks kamp filmientusiaste, selle omadussõna kõige paremas tähenduses, kes suudavad pidevalt oma võimete piiri nihutada, sepistavad olematusest esile Uue Elust Suurema Filmitaiese, mis oma osavate perspektiivitrikkide, ribadeks lihvitud kaameratöö, fantaasiaküllaste maastikuplaanide, nõiduslikult kaasakiskuva muusika ja südamlike näitlejatöödega annab uut väge ühe noormehe silmades leegitsevale tulukesele, mis esmakordselt süttis kui too veel alles varastes kahekümnendates ning Algsest Taiesest lummatud tudengihakatis oli.
See ei pidanud üldsegi mitte nii minema, et tänu oma triumfile õigustatult filmipioneerideks ristitud vennaskond kõigest tühine kümnend hiljem, väga pikkisilmi oodatud taaskohtumistunnil, hulbiks täielikus ideevaakumis, klammerdudes värske linateose serveerimisel võimalikult kramplikult oma Suure Eelkäija lohakale taastootmisele, toppides nõrkemiseni igasse kaadrisse elutühjast kolmdeest vaevatud arvutigraafikat, mis loodetud fantaasiakülluse lisamise asemel asus lolli järjekindlusega ära lahustama seda "miskit", mis muutis algse filmielamuse niivõrd käegakatsutavaks ja ehedaks, rääkimata veel pildikeelest, mis meenutas nüüd oma parimatel hetkedel mõnd odavat teleseepi, kuhu arusaamatul põhjusel oli loodud meisterlik taustasümfoonia, millel kahjuks puudus igasugune võime luua midagigi kaasaümisemisväärilist ning kus algmaterjaliks oleva lasteraamatu vaimu ja sõnumit peideti hoolega ühekülgsete multifilmitegelaste tühjalt kõmisevasse pominasse, mistõttu kaasa elada polnud peale ligi kaheksatunnist rännakut suurt kellelegi ega millelegi.
Olgu, erandiks võib tuua ühe humoorika paljasjalgse tegelase, kes hoolimata algselt lubatud kesksest rollist vangistati omaenda suurest seiklusest pajatavas filmis üsna julmalt kõrvalossa.
Senikaua aga, kuni ilmub too ülimahukas ja igale fännile kohustulikus korras omatav DVD-kogumik täiendavate sisutühjade stseenide ja filmitegemisest pajatava kopsaka dokumentaalmaterjaliga, mis loodetavasti pakub sisutihedat ülevaadet asjaoludest, miks ikkagi lati alt müdinaga läbi joosti..., senikaua imetlege kuidas kümme aastat tagasi klappis omavahel kõik, mis ühte tagasihoidlikku stseeni suudeti kokku sulatada ja mis siinrääkijal alati pisikese elektrilöögi kehas esile kutsub. Kui palju tunnet ja visuaalset maagiat pakkus too kahemõõtmeline ruum, mis sai täidetud kaasakiskuva helikujunduse, ehedate maastikuvaadete ning pisikeste kuid igati asjakohaste näitlejatöödega.
Kui aus olla, siis taolisi kultuslikke stseene tollest Algsest Filmitaiesest võiks paigutada siia tundidekaupa, uuest aga pigistaks ehk paarkümend minutit, mis enam-vähem kattub kõige selle heaga, mis otse raamatust ekraanile pääses.


Wednesday, December 3, 2014

Kaadrihullus küljetribüüni stiilis





















OhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhSaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaPoissssssssssssssssssssssssssssssKüllllllllllllllllllllllllllllllllMaÜtttttttttttttlennnnnnnnnnnnnnnnnnnnnnn!!!!!!!!!!!!!!!

Lugupeetud jalgpallihuvilised ja muud tegelased. Piiksusin, siin veidi aega tagasi ksanafoobi tegemistest Leedu-Eesti jalgpallimängu jäädvustamise ümber. Et ikka kaks kaadrit sekundis ja ööpäeva jagu higistamist jne jne. Teate, selle fotoprojekti võib nüüd ametlikult "heaks soojenduseks" ristida. Kolmesaja Tuhande ja mõned kopkad peale (!) kaadri läbisõelumine ütleb Kõik. 
Hullllllllllllllllllllllumeeeeeeeeeeeeeeeeeeeelsus, mida tagantjärele meenutan vaid hea ja paremaga. On ikka kirjeldamatult hea tunne, kui su ees loksub paika üks maagiline näomoonutus teise järel ning mis veel omakorda võimendub läbi ümberkaudsete tegelaste reageeringute. Vingeks boonuseks on veel siinjuures teadmine, et oled seda kõike saanud pildile sisuliselt pimesi, lihtsalt oodates ja lootes, et kaamerasilm on enam-vähem õige nurga alla sätitet. 
Nüüd... Peab tunnistama, et mu esteetiline meel eelistab kodustaadioni ängistavaid istumiskaadreid Leedus kogetud fännimöllu omadele. Kuid paljuski on siin põhjuseks teatav amatöörlus ettevalmistusprotsessis, mis päädis sellega, et mänguks Inglismaaga laenatud vähe uuema põlvkonna GoPro oli eelnevalt seadistatud mitte oma kõige laiema võttenurgaga reziimi peale, mistõttu filmise ajal püsisisd inimeste näod rohkem oma õigetes mõõtkavades ja ei kippunud übersuurteks õhupallideks ära transmiseeruma. Lõpp hea, kõik hea ning sõelale jäänud materjal tundus seeläbi ühtlasem ja terasem. 
Kui aga rääkida emotsioonidest mängu ajal, siis tunnistan ausalt, et Leedus kogetu oli palju meeldejäävam/mitmekülgsem, kuna kogu mängu sai oldud kaasatud üliaktiivsesse okk kahel jalal seisvasse ja vahel ka koordineeritud hüppeid sooritavasse fänlusse (niiet esimesel veerandtunnil tuli hakata juba häält hoidma, et mitte poolajaks piiksureziimile jääda), mitte aga kohutavalt üksildasena tunduvasse kaasakarjumisse suht tuimade ja tagasihoidlike küljetriibüüni pingisoojendajatega. Karm värk, aga kahjuks on see siiani Eesti jalgpallifänluse argipäev. Tribüüne korraga möirgama saada suudavad vaid üksikud vastased ja sedagi enamasti siis kui omadel kohtuniku või number kolmeteistkümnega mängiva palluri vähekvaliteetse mängu tõttu eriti sitasti hakkab minema. 
Kooslaulmisest võib ainult und näha, ja ärgu nüüd lugupeetud jalgpalliliidu aktivistid pahandagu, kuid too mõniaeg tagasi kogetud üüratu ämber nimega "rahvuslike laulude laulmine lindi pealt tuleva koorimuusika saatel" keset mängupalavikku... Selliselt, niiõelda paugust, ikka eestlases rahvuslikku meelsust lõkkele ei aja. Silmapilkset tööstuslikes kogustes juurde tekkivat ülisapist ironiseerimismulinat, omade aadressil, võib aga täheldada küll.
Juhul kui leidub mõni inimene släsh jalgpalliaktivist, kes on õnnekombel selle postituse lugemisega siiamaani jõudnud, siis ma pakuks omaltpoolt välja ideepojakese - Istutatagu parem igassse sektorisse mõnikümmend aktiivset segakooritajat, kes võtavad koordineeritud kujul viisijoru üles ning siis võime hakata rääkima ehk kunagi ka hingest tulevast ühislaulmisest jalgpallistaadionil. Algust võiks teha kasvõi hümnist, kus minumeelest kaitseväelaste möirgavad hääled on juba praeguseks igati teretulnud lisa.
Unistus missugune, nagu ka see, et ma tabaksin kunagi kaamerasse Eesti jalkafännide võidurõõmu....
Seniks aga nautige neid korraliku higistamise tulemusel tabatud ootuse ja ahastuse, ängistuse ja lootuse, rõõmu ja kurbuse poolt tiineid killukesi mu tagasihoidlikus viewbooki Leedu-Eesti ja Eesti-Inglismaa galeriis.

Teab Klavan vaid, teab Pehrsson ka. Meil tuleb 11 aidataaa...



Sunday, November 30, 2014

Pöffiulg

 

What we do in the Shadows - Uus Meremaa 2014 (Rez: Taika Waititi, Jemaine Clement)

Uskumatud tüübid need kiivid ja maoorid. Lihtsalt võtavad kätte ja küpsetavad valmis ühe ülepeakaela verdtarretava tõsielujandi, pannes pöffihunte kogema õõvavapustuseseguseid naerupahvakuid. Ja nii algusest kuni lõpuni välja. Meistriklass meelelahutuses ja selle aasta isiklik festivalilemmik väga tihedas konkurentsis üsna mitme dokumentaali ja tõsieludraama seltskonnas. Kogusaldoks seekord Atško kinokülastust.
Sergei Loznitsa "Maidan" ja Roy Anderssoni "Tuvi istus oksal ja mõtiskles eksistentsi üle" olid samuti mu suued lemmikud. Nendel kahel filmil oli hoolimata väga vastandlikust zanrist (über-tõsielu versus über-lavastus) üpris suur ühisosa. Mõlemad olid võetud üles kindlat punkti staatiliselt jälgiva kaamera abil, mis tekitas minu üsna tagasihoidlikus nägemismeeles, äkitselt elule ärganud piltposkaartide silmitsemise kauni ja suursuguse tunde. Lisaks lasid mõlemad rezissöörid ühte stseeni publikul kogeda päris hea mitu minutit. Lavastuse puhul nõuab selline tegevus sigasuurt eelplaneerimist, mis võttes arvesse täielikult ettearvamatut hobusefaktorit (ja neid oli kohati päris hulgi) väärib eraldi kummardust nagu ka filmimine keset tulist konflikti, kus kaamera(mehe) äkiline kohavahetus muutub ellujäämisinstinkti karmiks sümboliks. 
Eriti mõjusatest filmidest olgu mainitud veel Ira Sachs'i "Armastus on kummaline", mis julges piiluda ühe vanaldase geipaari igapäevaellu ja uidata seal ringi omas tempos, eelarvamustevabalt, luuleliselt, keskendudes pisiasjadele. Teisisõnu Väike Suur Film, nagu ka spordidokk "Võiduvärav", mis elas tuliselt kaasa maailma kõige viletsama vutimeeskonna, Ameerika Samoa, püüetesse saavutada oma ajaloo esimene võit. Kuhjaga emotsioone ja kaasaelamistunnet, mis pakendatud ilusasti väga kaasaegsesse operaatoritöösse.
Väärt soovitamist on ka mösjöö Nick Cave'ist vändatud niivõrd-kuivõrd dokk "20000 päeva Maal", mis kõiksorti loomisvajadustega inimeste jaoks lausa kubiseb headest ja halbadest mõtetest, kuidas leida oma Tee ja Hääl. Rokkenroll.
Pöff on Läbi.

Tuesday, October 28, 2014

Kaks kaadrit sekundis















GoPro Hero kaamerad on ühed müstilised tööriistad. Nööbisuurune kalasilm, mis kõigile neile rusikamõõtu klotsidele külge on monteeritet, võimaldab nende kasutajatel üsna lihtsasti voolida pildikeelt, mis oma parimatel juhtudel läheneb filmimaailmast tuttavale "The Gilliam" nimelisele võttetehnikale. Lihtsam on kindlasti antud lainurksest seosest tolku saada neil, kes on kogenud suurel ekraanil säherduse filmivõluri kätetööd nagu seda üksnes mösjöö Terry Gilliam on võimeline pakkuma. Siinkohal olgu lisatud, et mitte mingil juhul ei püüa ma selle mõiste aupaistet laiendada oma pildiseeriale, kui ehk siis ainult niipalju, et paljud mu fotod on selle tehnika kasutamisest suurt inspiratsiooni saanud (no piisab kui kasvõi mainida maalähedast võttenurka, kus olemas nii esi-, kesk- kui tagaplaan).
Aga lähme oma jutuga siis nüüd korralikku vananaiste suve pakkunud Vilniusesse, kuhu juba varakevadel sai soetatud suures õhinas lennupiletid. Olgugi, et mu isiklik fänniajalugu, mil omadele jalgpallihiidudele on käidud aktiivselt vokaalset tuge pakkumas, küündib nüüdseks kaheksandasse valiktsüklisse, siis välislähetusi on  nende aastatega kogunenud veidi vähem kui ühel käel on sõrmi. Ja kui nüüd neid näppe veel omakorda poolitada, siis täpselt nii napilt olengi ma siiani Eesti jalgpallifänlust, ja oma osa sellest, dokumenteerinud. Ühesõnaga, oli ülim aeg selle teadmisega midagi sisulist ette võtta.
Nüüd... Kuigi Eesti jalgpallikoondise fännamist ei saa just väga otseselt seostada ekstreemspordiga, vähemalt veel mitte, siis oma dokumentaalplaani jaoks laenatud GoPro kaamera on just sedatüüpi tegevuse jäädvustamise lipukandjaks planeedil nimega Maa. See pealtnäha naeruväärse suurusega plastmassjubin lihtsalt mahub ja kinnitub kuhu vaja ning tema kohalolu ei ärata ka just ülemäära suurt tähelepanu (kui regulaarne akukontroll võrrandist välja jätta). Tõeline rosin on aga selle apastraadi pildikvaliteet, mis ilma igasuguse kasutajapoolse särituskontrollita on niivõrd hästi paika loksutatud, et sõna otseses mõttes jääb operaatori ainsaks tööülesandeks kaamera õigel ajal õigesse kohta suunata. Iroonilisel kombel on aga see ka üks suurimaid väljakutseid tolle vidina juures, kuna põhivarustuses ekraanile kohta pole (olgu siiski öeldud, et kõige uuemal versioonil, mis tuli sisuliselt mängupäeval välja on jõutud ka selle lisamiseni), mistõttu käib kogu töö pigem aastatega kogunenud kõhutunde järgi. Siinkohal siis tervitaksin kõiki filmikaamera fänne, kellele sarnaselt õnnestus ka mul kogeda toda rõõmu ja pettumuse piiril lainetanud emotsioonide virrvarri, kui oma pildimaterjali esmakordselt läbi kammima asusin.
Vürtsi lisamiseks tooksin siinkohal ära ka ühe omapärase statistilise sisekaemuse. Nende kolmeteistkümne kaadri leidmiseks/lukustamiseks, mida siin blogis suure uhkusega esitlen, kulutasin ma sisuliselt ühe ööpäeva oma noorest elunatukesest, kusjuures ühe kaadri analüüsimisele sai pühendet naeruväärsena tunduvad kaks sekundit. Kellel mate vähe nõrg, siis olgu lisatud, et too reaalsustaju piire kompav kaadrite hulk, mis selle paarikümne tunniga silme eest läbi lendas, ulatus nõks alla  Kahesaja Tuhande!!!
Lugupeetud lugejad, ksanafoob on tagasi ja nood fänluse kõrghetkedest pakatavad pildid pole midagi muud, kui lihtlabased filmikaadrid, mis vähemalt minu tagasihoidlikul hinnangul ei jää mitte millegi poolest alla fotodele. Pigem julgeks ma väita, et filmimine, lisaks oma "kaks kärbest ühe hoobiga" efektile, andis mulle lahedamad võimalused ümberkaudsete fännide emotsioonide tabamiseks, kuna samal ajal kui mina pildusin sülga mänguplatsi suunas sai kaamerasse tabatud kõrval-, ees- ja tagaolevate fännihakatiste käredaid röögatusi. See, kui palju ma pärast sülgasin ajal, mil sai tegeldud tolle tohutu pildimassi läbi kammimisega, jäägu siinkohal siseinfoks. Ksanafoobid ei saagi päris normaalsed tüübid olla.
Nüüd jääb siis vaid loota, et teie pilk peatub ühel kaadril rohkem kui kaks sekundit.
 

Wednesday, October 22, 2014

Argikoreograafiast ja tulpidest












„Selle albumi ma ostaksin!“
Vat kui midagi sellist kuulda pildiseeria kohta, mille tegemisel sul endal tugevalt käpp sees, siis kõlab juba nagu täitsa kompliment. Aga samas tekitab see ka omajagu kummastust. Eriti kui need suure vaimse higistamise järel nopitet kaadrid, mis mõjusid kui mõnd muusikaplaati saatev mõnusa kiiksuga pildivihik, kirjeldavad olukordi, mis on enamjaolt väikeses kuid siiski olulises nihkes tüüpilistest  "lukustatud" valiku võtetest. Eelnevale veel vinti peale keerates olgu mainitud, et ka too lukkudega valik on selleks hetkeks niigi juba väga tugeva kaldega.
Ühesõnaga situatsioon, kus ma ennast hiljutises Ly Lestberg'i ja Rebeka Põldsam'i poolt veetud fotolaagris leidsin, tekitas parasjagu segadust, kuna nõudis täiesti uutmoodi keskendumist ühes siilisoengusse pöetet peanatukeses. Tavalisse pildistamisprotsessi tekkisid järsku segajad nagu argine koreograafia, arhetüüp ja kohmakus. Piisanuks juba ühestki, kuna tundus, et paljudel laagerdujatel sigines mõtlemisprotsessi kerge liivakellaefekt ja ajust nimetissõrme suunduvasse pildistamiskäsklusse kodeerus sisse mõningane ärevus.
Ühesõnaga sai selgeks, et pildistada tuleks lakkamatult ja kõike, sest kuidas muidu tabada toda kohmakat argisust, mis jääb kahe vähekohmaka liikumispunkti vahele. Ehk teisisõnu pidanuks selle loogika järgi tegelema hoopis filmimisega, kuni mälukaardid umbes ja akud tossamas, et siis pärast saaks valida üüratu kaadrimöllu seast need õiged. Olles üks noist ksanafoobi pisiku kandjatest, kes seda praktikat viimasel ajal ka üsna mahukalt on rakendanud, tekitas see mõte tavapärasest veidi enam õõva. Adudes aga piiratud aja ja ressursi painet tärkas, peale kergesse veerandtunnisesse õõvanokauti langemist, minus usin ratsionaalsuserakuke, mille tulemusena rakendus mu ajusünapsitesse sissetöötatud koodijupile kohaselt tüütu spordifotograafi programm, mis oma kõrvulukustava kümmekaadritsekundisvõttereziimiga teisi kohalolijaid üsna kiirelt igasugusest argisusest ja kohmakusest vabastama asus. Kuna tegu oli ilmselgelt limiteeritud edukust omava ajaviitega, tuli peale lühiajalist ringisibamist taas käik neutraali lükata. Alles oli veel vaid lootus, et teised kaks grupiliiget, kellega oma ülesandevigurit jagama asusin, omavad selgemat arusaama, kuidas ootamatult keerukaks osutunud olukorrast parim välja pigistada.
Praktikas tähendas see siis seda, et päästiknäpu soojashoidmiseks sai laskutud pea ees spontaansesse lavastusfotograafiasse, mis ühtlasi tühjendas hallid ajurakukesed etteantud ülesande painest. Olles niimoodi viinud fookuse justkui mujale tekkis järsku ka võime aduda argikoreograafia hõngu ja ainitist lähedust ilma, et oleks pidanud seda otseselt otsima ja omi mõtteid sellele liialt fokusseerima.
Tagantjärgi võib öelda, et sellel kõigel oli väga palju ühiseid jooni Arthur Dent'i nimelise mösjööga* ja eriti ühe ereda episoodiga tema seiklusrikkas, aga täiesti tähtsusetus elus, kus ta ootamatult õppis ära maapinnast mööda kukkumise. Lühidalt selgitades on selleks vaja esmalt korralikult komistada, peale mida tuleb hetk enne hämmastavalt kõvasti vastu maad prantsatamist näha enda ees lebamas väikest tumesinist reiskotti, mille kohta peab kindlalt teadma, et olid selle kaotanud Ateena lennujaama pagasisüsteemi umbes kümme aastat tagasi oma isiklikul ajaskaalal. Kui sa seejärel maapinnaga üheks saamise asemel lendad, oledki kõik õigesti teinud. Nüüd... Kindlasti võib tekkinud uus olukord põhjustada teatava enesesäilitusinstinkti esilekerkimist, kuid selle süvenemisest tuleb igal juhul hoiduda ning keskenduda oma mõtetes hoopis reisikotile või siis näiteks tulpidele, sest vastasel juhul vaatab gravitatsiooniseadus teraselt sinu poole ja tahab teada, mida kuradit sa enda arust seal üleval teed.
Ja nii, tuleb välja, töötab kõige paremini ka argikoreograafia tabamine, kus oluliseks saab mõte tulpidest, nende varte meeldivast tugevast ümarusest, huvitavast värvivalikust ning sellest kui suurt osa kogu tulpide arvust, mis Maal kasvas või oli kasvanud, võinuks leida ühe miili raadiuses tuuleveskist. Ja kaadrid, need kohmakusest, argisusest ja arhetüüpsusest pakatavad kaadrid, need lausa lendavad su kaamerasse.

*Arthur Dent on viimane Maa elanik, kes ootamatult laheda juhuse läbi pääseb oma koduplaneedi täielikust hävingust kohutavalt ebameeldivate Vogonite poolt ja asub käterätt kaenlas seiklema mööda meie lõpmata suurt universumit Douglas Adamsi poolt kirjutatud Pöidlaküüdi Reisijuht Galaktikas nimelises viieosalises triloogias.

Tuesday, September 30, 2014

Punkt


Viis päeva tagasi võttis mu üsnagi sitke, aga see eest vanamoodne, mobiilset telefoni meenutav seade vastu sõnumi: „PS. Kas laup pärastlõunal aega on? Ma stuudios panen seinale Punkti!“
Too Punkt tähendas KÕIGEST seda, et peale kuutteistkümmet kuud higistamist oli umbestäpselt 7x3 meetrisele valgele seinale (miinus ukseava/portaal) tekkinud ühe koletutest kollidest ja lopsakatest amatsoonidest unistava ning keskmisest suuremale andekusele viitava habemetüükaga varustet kunstimehe Lihtne Mõte.
Mulle isiklikult on aga kõik, mis toda seinamaali puudutab, juba ammu üpris sürriks muutunud. Küllap on põhjuseks siinkohal aeg, väga oodatud seejuures, mis sai selle tööga, tema erinevaid valmimisetappe paraja õhinaga dokumenteerides, veedetud. 
Olles selle elusruuruse lõuendi ees mõnda aega vaikides seisnud, avastasin ma järsku, kuidas kõikidest selle musta värviga kaetud pindadest purskus ootamatult minu suunas kõrvulukustav ja justkui lugematuid tunde kestev katikuklõbin, mis oma ürgse jõuga matnuks enda alla ka tolles ruumis tihti kajanud, Surmametallist Arvo Pärdini küündinud, muusikalise helitausta. Klõbinaga koos paiskus minu poole ka  kummaline tõrvalaadne moodustis, mis mähkis mu üleni endasse ja kiskus mind seinast läbi. Ma tundsin, kuidas ma rakk-raku haaval muutusin tolle koleilusa maailma tegelaseks kusagil teispool sündmuste horisonti.
Avastasin järsku endal võime lennata, kuid enne kui ma andsin järele soovile söösta pea ees tundmatusse, keerasin veel korraks otsa ringi ja lähenesin tollele horisondile, et heita viimane pilk ruumile, kus veel mõni hetk tagasi mokk töllakil sai seistud. Kiirluubis kangastus mu silme ees kogu selle kohaga seotud lühiajalugu. Ma tundsin soojalt ja madalalt paistvat suvepäikest, mis oma kiirtega puudutas noid õõva ja joovastuse piiril tõmblevaid tegelasi. Ma nägin tuttavaid ja võõraid nägusid, kes oma suurte ja näljaste silmadega ahmisid endasse toda veidrat kehamöllu. Ma kuulsin tuttavaid hääli, kes vestlesid tihti hiliste õhtutundideni teemadel, mille sisust kordi tähtsamaks oli kamraadlus ja kalduvus irvitada samade naljade üle.
Ma sulgesin silmad, et need mälupildid salvestuksid mu silmakoobaste sisse. Samal hetkel ma kukkusin ja kui tekkinud segadusest mõistsin uuesti silmad avada, leidsin end taaskord seismas tolles pisikeses ruumis. Mu käed olid külmad ja higised. Oli hämar ja vaikne. Sein mu ees paistis igavalt valge. Punkt.

 

Wednesday, September 10, 2014

Istuli Uues Maailmas anno 2014












Juba teist hommikut järjest leidsin end külmkapist haaravat purgi vürtskiludega, et kiirelt valmis sebida üks gurmeeamps. Soojadele porgandikuklitele toorjuustu määrides rändas mõte vabatahtlikult Vabariigi aastapäevale, mille üheks peasündmuseks viimastel aastatel on saanud legendaarse kiluvõileiva tööstuslikes kogustes konsumeerimine pingviiniparaadi kastmes. Maitse tundus igatahes sama ülev, ainult et seekord plärises taustal Johnny Rotteni metalne anarhismipunk ning kalendrist vaatas vastu Uue Maailma festivali teine päev.
Kuklid alla kugistatud ja üks pirakas kirju koera komm hambusse võet, tuiskasin fotokott üle õla juba mööda treppi, suunaks Väike Ameerika tänav. Poolel teel olles tabasin end mõttelt, et ilmaga pole seekord üldse vedanud. Kellele siis ikka päiksepaisteline ja soe suvepäev meeldiks? See on lihtsalt liiga tavaline, arutlesin ma isekeskis. Kui ilmakujundus oleks minu teha olnud, siis tulnuks öö hakul Tallinna kohal üks hea surakas vihma, mis oleks Uue Maailma tänavatele tänaseks tekitanud võimsad lombid. Minu kännu otsast vaadates oleks neist saanud sedasorti võlukohad, kus juhtuks naljakaid asju, eriti kui sealt peaks läbi sumpama üks paaripealine lastebande. Tegelikult piisaks ka ühest, kui ta ei pea paljuks keset lompi korraliku plärtsatusega istuli potsatada.
Istuli olin aga hoopis mina ja seda päris suure hulga tollest päevast. Nimelt ei jõudnud ma veel korralikku tervitustiirugi festivalialal teha kui juba leidsin end Koidu tänaval kõhuli-istuli-külili-istuli asendis jäädvustamas acrojooga lennutunde. Kõigil kel julgust jagus said kolme piloodi (kellest vähemalt kaks kuuletusid nimele Silver) jalgade ja käte toel viibida madalal teraapiaküllasel orbiidil. Asfaldile ei kukkunud lennureisijatest keegi ja tundus, et hakkama said selle pealtnäha tsirkusetrikki meenutava etteastega igas vanuses tegelased. Ainuke piirav tegur tundus olevat kaal, kuid seegi ulatus päris aukartustäratava sajakümne piirimaile. Ligi tuhat kaadrit ja poolteist tundi asfaldil aelemist hiljem tuli tõdeda, et lombimajandus oleks kogu selle müttamise väga ebameeldivaks teinud ehk teisisõnu iga kingsepp jäägu ikka oma liistude juurde ja ärgu liialt muude asjade pärast muretsegu.
Ning ei läinud palju aega mööda kui see rahvatarkus taas kinnitust leidis. Tegevuse keskpunkt oli seekord koondunud ühe valge plastämbri ümber, kuhu trobikond erinevas vanuses lapsi ja lapsemeelseid täiskasvanuid kummalisi agregaate pistsid, et neid siis suure õhinaga sealt jälle välja võtta ja igas ilma suunas vehkima asuda. Osavamatel õnnestus tolle vidinaga, mis koosnes kahe puuoksast  ja nöörijupist, õhku lennutada mitmemeetriseid ja kahtlaselt end täisõginud püütoneid meenutavaid mullitorusid või siis korraliku autorehvi läbimõõduga seebimulle, mille tagaajamine mööda tänavat tundus eriti pisematele tegelastele palju lõbu pakkuvat. Vähemõnnelikud tekitasid aga ämbri ümber ühe paraja vahumöllu. Võib vaid ete kujutada millise vahukollina ma selle möllu sees oleks end tundnud, kui seda sündmust oleks tulnud kaunistama ka üks väärikas lomp.
Jäägu ikka midagi järgmiseks korraks kah. Seniks aga piiluge viewbooki uue maailma galeriid