Viis päeva tagasi võttis mu üsnagi
sitke, aga see eest vanamoodne, mobiilset telefoni meenutav seade vastu sõnumi: „PS.
Kas laup pärastlõunal aega on? Ma stuudios panen seinale Punkti!“
Too Punkt tähendas KÕIGEST seda, et peale kuutteistkümmet
kuud higistamist oli umbestäpselt 7x3 meetrisele valgele seinale (miinus ukseava/portaal) tekkinud
ühe koletutest kollidest ja lopsakatest amatsoonidest unistava ning keskmisest suuremale andekusele viitava habemetüükaga varustet kunstimehe Lihtne Mõte.
Mulle isiklikult on aga kõik, mis toda seinamaali puudutab, juba ammu üpris sürriks muutunud. Küllap on põhjuseks siinkohal aeg, väga oodatud seejuures, mis sai selle tööga, tema erinevaid valmimisetappe paraja õhinaga dokumenteerides, veedetud.
Olles selle elusruuruse lõuendi ees mõnda aega vaikides seisnud, avastasin ma järsku, kuidas kõikidest selle musta värviga kaetud pindadest purskus ootamatult minu suunas kõrvulukustav ja justkui lugematuid tunde kestev katikuklõbin, mis oma ürgse jõuga matnuks enda alla ka tolles ruumis tihti kajanud, Surmametallist Arvo Pärdini küündinud, muusikalise helitausta. Klõbinaga koos paiskus minu poole ka kummaline tõrvalaadne moodustis, mis mähkis mu üleni endasse ja kiskus mind seinast läbi. Ma tundsin, kuidas ma rakk-raku haaval muutusin tolle koleilusa maailma tegelaseks kusagil teispool sündmuste horisonti.
Avastasin järsku endal võime lennata, kuid enne kui ma andsin järele soovile söösta pea ees tundmatusse, keerasin veel korraks otsa ringi ja lähenesin tollele horisondile, et heita viimane pilk ruumile, kus veel mõni hetk tagasi mokk töllakil sai seistud. Kiirluubis kangastus mu silme ees kogu selle kohaga seotud lühiajalugu. Ma tundsin soojalt ja madalalt paistvat suvepäikest, mis oma kiirtega puudutas noid õõva ja joovastuse piiril tõmblevaid tegelasi. Ma nägin tuttavaid ja võõraid nägusid, kes oma suurte ja näljaste silmadega ahmisid endasse toda veidrat kehamöllu. Ma kuulsin tuttavaid hääli, kes vestlesid tihti hiliste õhtutundideni teemadel, mille sisust kordi tähtsamaks oli kamraadlus ja kalduvus irvitada samade naljade üle.
Ma sulgesin silmad, et need mälupildid salvestuksid mu silmakoobaste sisse. Samal hetkel ma kukkusin ja kui tekkinud segadusest mõistsin uuesti silmad avada, leidsin end taaskord seismas tolles pisikeses ruumis. Mu käed olid külmad ja higised. Oli hämar ja vaikne. Sein mu ees paistis igavalt valge. Punkt.
Avastasin järsku endal võime lennata, kuid enne kui ma andsin järele soovile söösta pea ees tundmatusse, keerasin veel korraks otsa ringi ja lähenesin tollele horisondile, et heita viimane pilk ruumile, kus veel mõni hetk tagasi mokk töllakil sai seistud. Kiirluubis kangastus mu silme ees kogu selle kohaga seotud lühiajalugu. Ma tundsin soojalt ja madalalt paistvat suvepäikest, mis oma kiirtega puudutas noid õõva ja joovastuse piiril tõmblevaid tegelasi. Ma nägin tuttavaid ja võõraid nägusid, kes oma suurte ja näljaste silmadega ahmisid endasse toda veidrat kehamöllu. Ma kuulsin tuttavaid hääli, kes vestlesid tihti hiliste õhtutundideni teemadel, mille sisust kordi tähtsamaks oli kamraadlus ja kalduvus irvitada samade naljade üle.
Ma sulgesin silmad, et need mälupildid salvestuksid mu silmakoobaste sisse. Samal hetkel ma kukkusin ja kui tekkinud segadusest mõistsin uuesti silmad avada, leidsin end taaskord seismas tolles pisikeses ruumis. Mu käed olid külmad ja higised. Oli hämar ja vaikne. Sein mu ees paistis igavalt valge. Punkt.
No comments:
Post a Comment